Mänguline «Võluflööt» Tartus

Sisult idiootlik ja vormilt suursugune «Võluflööt» on lavastajale kõva pähkel. Võimalus üle mõtelda ja üle lavastada on siin suurem kui ükskõik millise teise klassikalise ooperi puhul. Katsed punuda Mozarti Singspiel’i uneloogikal põhinevasse dramaturgiasse kaasaega või mõnd südamelähedast «vabamüürlust» lõpevad üldjuhul fiaskoga. Seega on nii suurtel kui väikestel ooperilavadel regulaarselt mängitav «Võluflööt» olnud viimasel ajal eelkõige kunstnikuooper, või koguni kostüümikunstniku oma.
Laupäeval sakslanna Arila Siegerti lavastuses Vanemuise suures majas Mozarti 250. sünniaastapäeva puhuks esietendunud «Võluflööt» on kontseptuaalses mõttes igati väljakutsete ning ootuste kõrgusel. Kohati ehk isegi ülearu.
Hans Dieter Schaali lavakujundus rabab oma õhulises mastaapsuses. Selles valitseb üllatuslikult tume koloriit, ent suured ja liikuvad kangad loovad hulgaliselt kasutamist leidnud võimalusi dünaamilisteks lahendusteks valguse ning lavalise liikumise jaoks.

Publiku tähelepanu

Marie-Luise Strandti uhked ja modernistlikud kostüümid püüdsid pilku, ent puhtast kontseptualismist oli tal fantaasiat jagunud peamiselt kõrvalosaliste tarbeks. Prints Damino kõndis ringi tavalises mustas ülikonnas, printsess Paminat kaunistas hall kombinee. Muinasjutulised olendid Papagena ja Papageno olid kujutatud sootuks inimestena (kellele nad, tõsi küll, oma soovide, hirmude ja afektide poolest sarnanevad rohkem kui keegi ülejäänud tegelastest).
Hoolimata juubelihõngulisest kummardusest Mozarti poole tuleb Vanemuise «Võluflööti» pidada ikkagi ja üksnes lavastajaooperiks. Arila Siegert on loonud huvitava ning detailirikka lavastuse, milles leidub ideid mitme sarnase ettevõtmise tarbeks.
Tema «Võluflöödi» firmamärkidena olgu nimetatud vaatemängulisus, visuaalsus ning eelkõige koreograafilisus. Siegertil näib olevat muusikalilavastaja verd. Ta võitleb igas pisimaski stseenis publiku pideva tähelepanu ning lõbustatuse eest. Kui tavaliselt kannab «Võluflöödis» ilu, paatost, mängulisust ja dünaamikat Mozarti muusika, siis seekord täitis seda rolli eelkõige koreograafia.

Must sopran

Vanemuise «Võluflööt» on lavastatud kabaree-esteetika võtmes, mille kohaselt peaks muusika, sõnad ja liikumine kulgema sünkroonis. Mozarti puhul on seda kas kahjuks või õnneks peaaegu võimatu teostada, sest tema vokaalteostes ei vasta teksti sisu sageli üldse muusika meeleoludele. Ebavõrdses võitluses publiku tähelepanu nimel kippusid leidlikud misanstseenid ja koreograafia muusikat tagaplaanile tõrjuma.
Tuleb tunnistada, et ooperisõbra tajuvõime on piiratud, ning seekord võttis visuaalne pool enda alla peaaegu kõik ressursid. Pidev lavaline sebimine surus Mozarti maailmasid mahutava muusika orkestriauku tagasi.
«Võluflöödi» lavastamine sõltub suuresti vajalikul tasemel koloratuursoprani olemasolust. Vanemuisesse imporditud Ameerika päritolu mustanahaline Wendy Waller ei petnud talle pandud ootusi. Tema Öökuninganna oli tehniliselt suurepärane, ent mitte külm nagu tavapäraselt, vaid pigem sensuaalne, rohkem eksootiline kui ebamaine.
Alla Popova Pamina võlus eelkõige lavalise sarmiga. Dialoogides kammitses vaatamata püüdlikule pealehakkamisele vähene keeleoskus, muusikaliselt ideaalilähedastes aariates ja duettides oli tal tõsiseid probleeme eesti keele intonatsiooniga.

Dialoogid kehvad

Taminot kehastanud Jan Oja jäi seekord suures osas oma ülesandele alla. Pisut ebameeldiva üllatusena laulis ta oma partii nn itaalia stiilis ja kogu rinnaga, dialoogides nappis näitlejavõimeid.
Kahtlustan, et teda ja Popovat valdas teatav orientatsioonikaos, kuna lavastaja oli nii Tamino, Pamina kui Öökuninganna puhul loobunud tavapärastest opera seria laadis rollilahendustest, tõmmates seeläbi nimetatud karakteritel vaiba alt.
Esietendusel võitis publiku südamed Aare Saal, kelle dialoogides pisut ülemängitud Papageno sai õige kuju ja hingamise alles teise vaatuse lõpu aarias ning duetis. Siinkirjutajale pakkus terviklikema rollilahenduse Monostatost kehastanud Aivar Kaseste.
Tema loodud lavakujus harmoneerusid sõna, laul, miimika ja tants, mida Singspiel eeldab, kõige veenvamalt.
Jättes arvestamata Walleri partiid, olid nii vokaalselt kui koreograafiliselt enim nauditavad hoopis triod ning kooristseenid, millega lavastaja on proovides vist rohkem tööd teinud kui solistidega.
Arila Siegerti «Võluflööt» on lavastamise õpikunäide. Iseküsimus, kuidas sobib tema käekiri kokku klassikalise ooperiga.
Igatahes on tõsiasi, et mees, kelle nimi seisab kavalehel kõige suuremas kirjas, jäeti Vanemuises seekord mängust peaaegu välja.