Mälu äratav haavaarm
Tom Stoppardi «Leopoldstadt» Vanemuise mängukavas on kahtlemata ajatundlik ja hingepuudutav valik.
Üksjagu on lavaloos harivat ajalootundi Viini juutide saatusest, milles oma kordumatud ja ometi äratuntavad nüansid. Tom Stoppard aga põimib oma näidendite kassikangasse osavalt ajaloo nii dokumentaalsuse ja üldistuse kui ka tundliku isiklikkuse ning emotsionaalse mängulisuse.
Kütkestav on teatrilooline järjepidevus, mitmes mõttes. Lavastaja Tiit Palu on ise nimetanud ühisosa «Niskamäe naistega», kus samuti palju tegelasi, teemaks perekonnasaaga ja muutuv aeg, ehkki helgemates värvides. Lilja Blumenfeldi mõjusad, lavasügavust hõlmavad kujundused toonitavad seda silda. Teisalt on väga huvitav tabada «Leopoldstadtis» Tom Stoppardi käekirja, tema leitmotiive. Andres Mähari vaikse, ent kirgliku veendumusega matemaatikale pühenduv Ludwig sobiks «Arkaadia» Thomasina hingesugulaseks. Mõistagi meenub poliitilise koega «Rock’n’roll», seda enam, et Endla lavastuses (2008) mängisid kaasa Piret Laurimaa ja Tiit Palu. Eks kangastu ka triloogia «Utoopia rannik».