Mäe mõisavalitsejaks, Mäe ministriks?

Sülearvuti vasakul ja tuhatoos paremal käel: Eesti Kontserdi ja Vanemuise teatri ühise juhi Aivar Mäe töölaud Tartus. Mullu septembris, kui Mäe oli vastne Vanemuise juhi kohusetäitja, kiskus ta suitsu teatrimaja tagaukse juures ja vandus, et kabinetis suitsetama ei hakka. Need sõnad on söödud.
Tuhatoosi ilmumine ahelsuitsetajast juhi lauale on kõigi nende teiste muutuste kõrval, mis Vanemuises toimunud, tühiasi. Aga on ka muutumatuna säilinud jooni: Mäe kaubamärgiks kujunenud ameerikalik naeratus näiteks. Või juhi logistika, et nädala algus – Eesti Kontsert. Nädala lõpp – Tartu Vanemuine.
Vägisi tundub, et kahest külastuspäevast Eesti suurimas teatris jääb kuidagi napiks. Isegi siis, kui juhiabid meelt heites Mäe kohtumisgraafikuid koostavad ja koosolekud on minutilise täpsusega paigas. Kui täpselt ühel kellaajal suruvad end kabinetti nii draamainimesed kui ka haldusmehed ja kõigil on sada muret tagataskus, siis toimub juhi kabinetis midagi mesilaste moosisaiatantsu taolist.
Suur teater, inimestel palju probleeme: kahest Tartu päevast jääb väheks?
Ega see ei ole vaid kaks päeva – mõnikord käin ka laupäeval ja mõnikord ka pühapäeval. Noh, aga tänapäeva tehnoloogia juures – on olemas ju telefonid…
Viimase poole tunni jooksul ei näinud ma sinu kabinetis mingit tehnoloogiat, vaid lihtsalt üht mesilassumma…
Jajah, aga see on konkreetne case. Kuid me suhtleme Vanemuisega ikka seitse päeva nädalas.
Üks mees ja kaks suurt organisatsiooni?
Kuidas ma vastan sellele? Prooviaeg – kaheksa kuud – on möödas. Kui kõik on säärase juhtimisstiiliga enam-vähem rahul, siis võib ju jätkata.
Oletan, et rahul on siis need 39 Vanemuise arvamusliidrit, kes ministrile memorandumi läkitasid ja sind juhiks kinnitada palusid.
No näiteks. Kuigi ma ei tea, kust see number on tulnud… aga see on vist ministri öeldud, mina pole seda kirja näinud.
Sa ikka tead, kes on siis sinu juhitavas majas need arvamusliidrid?
Ma võin arvata. No need ju igas organisatsioonis välja kujunenud.
Palju sa palka saad?
Palju ma palka saan? Seda küsitakse tööandja, mitte töövõtja käest, eks ju? Ja tööandjaks on kultuuriministeerium ja nende koduleheküljel on see väljas. Ja kui nüüd küsid, kas olen sealt vaadanud, siis – ei ole.
Kultuuriministeerium annab teada, et Eesti Kontserdi juht Aivar Mäe teenib iga kuu 25 300 krooni ning Vanemuise teatri juht Aivar Mäe 23 000 krooni. Bruto. Huviline sooritagu matemaatilised tehted.
Kogu olukord – üks mees kahel toolil – jätab siiski mulje, et selle võiks pealkirjastada fraasiga «Mäe mõisavalitsejaks, Mäe ministriks!».
Mis ma pean selle peale ütlema? (Paus. Hämmeldunud ilme.)
Me rääkisime sinuga möödunud aasta septembris väljakutsetest. Ja sellest, et Vanemuine on väljakutse, mida tasuks proovida. Eriti, kui antakse võimalus proovida. Eks see ole kuidagi arenenud – tekib moment, et enam ei saa aru, kas oled ajutine või alaline. Siin on natuke kaardid sassi läinud. Inimlikus mõttes ja südamlikus mõttes. Tekivad kiindumused organisatsiooni vastu, inimeste vastu ja… ei tahaks nagu ära minna.
Eks teater ole sulle üks päris tore mänguasi…
Ma ei nimetaks seda mänguasjaks. Kui, siis on see väga keeruline mänguasi. Ütlen veel kord – see on tohutult vinge väljakutse.
Mitu inimest su majas praegu töötab?
Kolmsada kolmkümmend üheksa.
See on siis jääk pärast seda väikest koondamisenimelist puistamist?
Jah, aga eks neid natuke veel kaob: seoses tehnoloogia sissetoomisega. Läheme näiteks üle elektroonilisele valvele.
Valvelauaonud-tädid kaovad siis ära?
Jah, kahjuks küll. Edaspidi istuvad siin ees kenad naisterahvad, kes oskavad muudki peale seriaalide vaatamise. See juhtub 31. augustil.
Ja Mäe kabinetti pannakse kuvar üles, kust ta siis majal silma peal hoiab?
Saali pildid on mul juba sees, lisanduvad ka muud. Videofitseerime kogu maja ära.
Kui lavamees nina nokib ja tööd ei tee, võib ta sulle vahele jääda?
Paraku küll – kui ma muidugi sel kanalil parajasti olen.
Mis veel juhtub?
Administratsiooni vähendame kindlasti kardinaalselt. Kui adminnikabinettide arv läheb suuremaks kui kunstnike oma, siis on teater hukas.
Kui palju ses majas siis administratsiooni kabinette on?
Kaksteist. Aga see hulk läheb veel väiksemaks. Nii et juhtiv-administreeriv organisatsioon jääb väiksemaks, aga kunstilist tuleb juurde: suurendame balletitruppi peaaegu kaks korda – tulevad Peterburist, Riiast, Helsingist: toome välja kolm suurt balletti, meie koosseisus tantsivad Edur ja Oks. Kui asjal on menu, siis teeme edasi.
Balletihooaeg?
Jah, vaatame, kuidas kvaliteet paraneb ja kuhu ta tõuseb.
Mida sa veel plaanid – muusikalimonopoli teha?
Ei. Kui sa küsid personaalselt minu käest, kas mulle muusikal kui ?anr meeldib, siis vastus on – ei meeldi. Pole kunagi meeldinud. Aga see, et oleme muusikale võimelised suhteliselt odavalt tootma, on selge. Ja me toome muusikalid statsionaari: sellist suurt asja nagu sel suvel «Jesus Christ Superstar» järgmisel suvel enam ei näe. Vabaõhutamise jätame ära, aga pikendame stastionaariaega.
Kauaks siis?
Esialgu kahe nädala võrra, aga perspektiivis: tulevikus mängime kuni jaanipäevani. Nii nagu ühes korralikus ooperiteatris peab.
Ükskõik, kas tartlane on teatrist väsinud või mitte, aga linnas on väga palju turiste. Nüüd ehitatakse Tartusse paar hotelli juurde ka.
Kas mitte üks uus hotell ei peaks kerkima samasse paika, kuhu Vanemuine suure hurraaga oma statsionaarseks mõeldud suvelava püstitas?
Noh, see on üks variant. Algul oli, jah, plaanis statsionaarne lava teha, aga siis tuli omanikel müügiidee. Olen nendega kohtunud, kuid… mis seal ikka, proovisime-üritasime – läks teisiti – mõtleme teisiti.
Plaanid ka uuslavastuste hulka uuel hooajal suurendada. Miks?
Põhjuseks on teatav nimistu, mis peab kavas olema, et publik näeks piisavalt värvikat hooaega.
Eelmisel aastal kärpisin seoses finantskriisiga tohutult lavastusi, aga järgmisel hooajal on plaanis 17 uuslavastust ning need ei ole «kahe kohvri»-lavastused. Ülisuured asjad.
Millal Vanemuise kontserdimaja ja Vanemuise teatrimaja vahelt sein kaob?
Pigem – millal uksed lahti lähevad?
Kui see oleks Tartu-keskne üritus, oleks nende kahe liitmine võimalik. Et aga kontserdimaja on seotud suure organisatsiooni külge, siis pole see majanduslikult võimalik. Aga arvestame igal juhul kontserdimajaga ja töötame nendega koos. Järgmisel aastal on meil kaheksa koostööprojekti.
Vahepeal kiidab orkestrit, mille tase olla Mihkel Kütsoni ajal tohutult tõusnud. Pajatab innukalt väikese maja ovaalsaali kavandatud kammerkontsertidest. Ohkab häälekalt, sest hammas valutab. Kabinetinurgas klõbistab klahve assistent Katrin Paas ehk siis illustratsioon Mäe sügisesele lausele: «Minu sekretär on minu laptop.»
Tunned sa kõiki Vanemuise inimesi nägupidi?
Nimepidi küll, aga kas ma kõiki nimesid nägudega kokku viin…
Nägupidi tunnen ka, ma vähemasti tean, mida ta teeb selles majas. Mallele ma Kalle ei ütle, aga Mallele võin Olja küll öelda.
Kui tihti vanemuislased sinu kabinetis üksteise peale kaebamist harrastavad?
See oli alguse lastehaigus. See aga, et inimesed üksteist kontrollivad, on õige.
Kuid kaebused kuulad ikka ära?
Kui need pole anonüümsed, siis küll. Aga ega ma sellepärast kohe majast välja tuiska kedagi otsima ja maha lööma. Kuid – paar inimest on küll vahele jäänud, kellele on tulnud rääkida, et tegu on riigiteatriga, millega tuleb käituda nagu erateatriga. Raha pole nii palju, et saaks igale poole loopida. Raha on siis palju, kui seda mõistlikult kasutada.
Mida ütles direktor Mäe süda, kui ooperisolistid sulle kaks nädalat tagasi sünnipäevalaulu esitasid?
See on alati väga meeldiv, kui keegi sulle laulab: ka Eesti Kontsert teeb alati üllatusi. Ma ise ei pea sünnipäeva oluliseks – sõidaksin meelsamini selleks ajaks ära. Vanus on juba selline (mäelik naer).
Igal juhul on su näole ilmunud rahulolev teatrijuhi-ilme?
Ma ei ole ikkagi pikaajaline nähe. Lepingu teen paariks aastaks. Arvan, et olen aasta lõpuni – 31. detsember 2006. Selleks ajaks, ma loodan, on uuenenud väike maja lahti ja mingi etapp on läbitud. Saab i-le täpi peale.
Kas sa ei arva, et ka siis hakkab sul kripeldama?
Muidugi hakkab, aga see on kindel plaan. See on õiglane ka tulevaste direktorite suhtes.
Seekord sa ei näinud ju ühtegi väärikat kandidaati, kui ise avaldust kirjutama tõttasid?
Vanemuises oli maja üldkogu, kus tahtsin seda teemat vältida, aga see tuli ikka teemaks: inimeste palve oli, et kandideeriksin. Muidu poleks ma seda teinud. Kui küsid, kas valutava südamega või mitte, siis ma ei tea.
Südant valutavad ilmselt hoopis need neli inimest, kellega koos oma perepildil poseerid.
Seda niikuinii.
Kes juhib teatrit siis, kui Mäe on ära?
Vastutus on ära jagatud, asetäitjat enam vaja pole.
Usun, et sa pole elu sees nii ohtralt sõnateatris käinud kui praegu.
Muidugi mitte. Arvan, et varem käisin üks neli korda aastas.
Kas teatritülgastust tulema ei hakka?
Kui sina ütled, et lähed kehvalt etenduselt poole pealt minema, siis mina olen samasugune. Kui ikka etendus või kontsert on halb, siis ma end piinama ei hakka.
Kas sulle meeldib olla juht, keda kardetakse?
Kas sa arvad, et mind kardetakse?
Olen täiesti kindel, et 39 arvamusliidri kõrval, kes memorandumitele allkirju koguvad ja palvekirjadega Tallinna vahet sõidavad, on ses majas ka inimesi, kes sind kardavad.
Ma ei arva, et mind kardetakse. Ma ei ole nii hirmuäratav. Aga ma võin halvasti öelda küll, kuid nelja silma all. Siis ta rohkem nii ei tee ka. Kaks korda ühe ja sama teema juurde ma tagasi ei pöördu.
Kui aga kodanik teist korda eksib?
Siis töötab ta edasi kuskil mujal. Nii lihtne see ongi.