fbpx

Madis Kalmet, “Vabamõtleja” lavastaja


15. veebruaril jõudis Vanemuise väikeses majas lavale Eric-Emmanuel Schmitti filosoofiline komöödia “Vabamõtleja”.
Elasite päris pikka aega Prantsusmaal. Milline oli teie varasem kokkupuude Eric-Emmanuel Schmitti kui tänapäeva ühe tuntuma prantsuskeelse näitekirjaniku loominguga? Ja kas see pilt muutus nüüd Vanemuises “Vabamõtlejat” lavastades?
Nägin seal päris palju prantsuse teatrit ja tutvusin prantsuse nüüdisaegse dramaturgiaga, kuid kummalisel kombel ei juhtunud mulle Prantsusmaal ette mitte ühtegi Eric-Emmanuel Schmitti näidendit. Ma ei näinud seal “Vabamõtlejat” ega ka teisi tema näidendeid.
Schmitti tekste mängitakse üle maailma rohkem kui 40 riigi teatrites. Arvan, et “Vabamõtlejas” väljendub omamoodi tema loomingu koondpilt. Tõsimeelsed teatrikriitikud kipuvad teda vahel paigutama kommertslike kirjutajate hulka, kuid võlub just see, kuidas ta oskab väga tõsiseltvõetavaid teemasid ja olulisi küsimusi esitada vaatajatele mõistetavas keeles.

Kuidas mõista Schmitti pakutud žanrimääratlust “filosoofiline komöödia”?
“Vabamõtleja” on vaimukas näidend. Oma žanrimääratlusega rõhutab autor eelkõige seda, et filosoofia ei ole selles loos mingisugune rudiment, vaid jutt käib tõsistel ja eksistentsiaalsetel teemadel. Tõsi, selleks on kasutatud koomilisi situatsioone.
Vaataja näeb ühte pöörast päeva kuulsa prantsuse filosoofi ja entsüklopedisti Denis Diderot’ elust. Seksuaalne vabameelsus, flirt, kirg ja abielutülid saavad uue tähenduse, kui filosoofil tuleb valmivasse “Entsüklopeediasse” kirjutada artikkel pealkirjaga “Moraal”. Kui inimene puutub kokku moraali mõistega, siis peab ta pidevalt otsustama, mis on lubatud ja mis mitte, mis on vabadus ja mis on selle foonil moraal.
Kõigile on ju hästi teada klassikaline sentents “Ärge käige minu tegude, käige minu sõnade järgi!”. Neid vabadusi, mida inimene endale lubab, ei kipu ta laiendama kaaskodanikele, vaid on teiste suhtes range ja kuri. Väljapoole laseme end paista kui suurt moralisti, sisimas aga soovime olla suured vabamõtlejad, kellele on kõik lubatud. Seda dilemmat Schmitti näidend lahkabki.
“Vabamõtleja” puhul on huvitav aspekt see, et Schmitt õppis ülikoolis just filosoofiat ja oma lõputöö kirjutas ta Diderot’st. Viis-kuus aastat tagasi Roomas kirja pandud kommentaaris on Schmitt öelnud, et Diderot on tema jaoks kõige huvipakkuvam prantsuse filosoof. Seega pole näitekirjanik juhuslikult komistanud Diderot’ põneva ajaloolise kuju otsa, vaid tema isiksuse on Schmitt tõesti põhjalikult läbi uurinud. Ja seda mitte ainult eluloolisest aspektist, vaid ka Diderot’ mõttemaailm on autorile hästi tuttav. Seega võiks öelda, et filosoofist näitekirjanik on kirjutanud näidendi filosoofist ja entsüklopedistist. Kusjuures kahtlemata pole tegemist tõsielul põhineva looga, vaid ikkagi Schmitti fiktsiooniga Diderot’ elu ühest päevast.

Libertin tähendab prantsuse keeles nii vabamõtlejat kui ka liiderdajat, liiderlikku meest. Kuidas see kahetähenduslikkus väljendub Diderot’ isikus?
Diderot’st pole meil palju räägitud ja kirjutatud, ta pole nii kuulus mõtleja nagu Rousseau või Voltaire. Selle põhjal, mida kirjutab Schmitt, võib arvata, et tegemist oli XVIII sajandi prantsuse ühe Casanovaga. Kuid ka Casanova polnud mitte ainult kuulus elumees, vaid ka haritud inimene, mõtleja ja kirjamees. Mäletatakse paraku küll vaid tema liiderlikku poolt.
Tundub, et Diderot oli lisaks kõigele muule ka samalaadne elumees. Näidendi tekstis ütleb ju naine Diderot’le, et sa oled Pariisi tuntuim liiderdaja. Küllap ta oli selline provokatiivne tüüp. Kõik see lisab Schmitti näidendile elulisust.

See on teie esimene lähem kokkupuude Vanemuise draamatrupiga. Kas lavastajale tuleb kasuks aeg-ajalt väljaspool koduteatrit lavastamas käia?
Usun, et kõik, kes on käinud vahepeal teises teatris lavastamas või näitlemas, on tõdenud, et see on huvitav ja rikastav. Lisandub mingit värskust. Näitleja ei tunne lavastaja töömeetodeid ja isiksust. Ning lavastajal puuduvad näitleja suhtes eelarvamused.
Kui lavastaja on pikka aega töötanud samade näitlejatega, kipub ta nägema näitlejas ikka üht ja sedasama, kipub arvama teadvat, mida näitleja suudab või ei suuda. Võõras lavastaja võib avastada näitlejas täiesti uued aspektid, sest tal puudub eelarvamus. Ta ei lahterda näitlejaid. Ta võtab näitlejat kui inimest, kellega on kõik võimalik.