fbpx

Madis Kalmet filosofeerib Jan Uuspõlluga Vanemuises


Pärast valusalt eheda “Viimase näituse” lavastamist Pärnus näitab Madis Kalmet Tartus alasti filosoofiat. Sõna otseses mõttes. Nii otseses, et Eric Emmanuel Schmitti “Vabamõtlejat” alla 14aastastele ei soovitata.
Tegelikult ei näidata midagi ülemäära siivutut – nooremate patukottide jaoks jääb lihtsalt tekst liiga keerukaks ja ohtraks.
Kalmet on teinud Tartus üllatuslikult harmoonilise ja jõulise meeskonna abiga – seas on vähetuntud, ent paljulubavat noort kaardiväge – vägevama töö, kui prantsuse keelest tõlgitud näidend, vaatamata kobedale eestindusele, lubaks. Valimik on algmaterjalist kõvasti suurem. Ja kodus ridamisi süva-valutavaid šedöövreid nikerdanud Kalmet on külas ilmselgelt lõbutsenud. Kõige paremas mõttes.

Paljas Uuspõld

Autor Schmitt on püüdnud üsna algelisse tegevusse võimalikult palju filosoofiat suruda. Ausalt öeldes segab tekst tegevust ja vastupidi. Ent eestlaste meeskond on tema kohmakuse suurejooneliselt ära varjanud.
Lugu on selline, et kaunis-kuri-kiimane-kasuahne-küps daam (Helena Merzin) mängib liiderliku filosoofi Diderot’ (Jan Uuspõld) portree maalimist ning saab selle pettetegevuse abil mehe riidest lahti.
Jajah, Uuspõld on täitsa paljas – Eesti draamateatrist katapulteerunult haaras ta sõbra Ain Mäeotsa käe, maandus turvalises “kausikujulises kalurikülas” – ja näed nüüd! Osava emanda stiilne võrgutustöö takerdub pidevalt noore baroneti sissemarssidesse – Diderot’ koostatavasse entsüklopeediasse on otsekohe vaja ära kirjutada peatükk moraalist.
Salaintriig seisneb selles, et kaunis maaler on ära võrgutanud ka rikka paruni noorukese tütre (Marika Barabanštšikova), kes omakorda punub iharat intriigi koos Diderot’ enese tütrega (Marianne Kütt).
Madame Elukunstnik üritab kätte saada nii prantsuse kunsti kogu, mille Diderot on keisrinna Katariina Suurele varunud, kui ka filosoofi tavainimlikult tavalist spermat. Liiderlik vabamõtleja ise suhtub selle eraldamisse kui tervistavasse aadrilaskmisse.
Entsüklopeediasse saab kirja nii, et eetika (vt moraal) ja moraal (vt eetika). Argiaskeldused aga avavad taaskord meeste ja naiste pahelisuse erinevused. Üha ja kõiki enda arvates vallutav, tegelikult lüpstavaks osutuv mees osutub tõeliste naiste käes ohvriks.
Tiirane temake esitab monoloogi, mille peale teatrisaali imbunud salakavalad naisseksistid plaksutavad. Saite nüüd, tillist tõmmatud mehikesed!
Naised on ilusamad, targemad, ürgandekamad. Ka siis, kui nad peale voodivigurite ja sigaduste midagi ei oska. Kui on valida, hoiavad kaunitarid konkurentsi ja viha hetkeks unustades kindlapeale kokku omavahel, mitte õnnetu isasega. Sarved teevad nad juhmidele jõmmidele niikuinii.

Silmailu

Midagi vapustavalt uut pole sel mängitsemisel – ega ju õieti kellelgi-millelgi siin ilmas – õigupoolest öelda. Oluline on, kuidas need karmid tõed seekord vormistatakse. Ja vormistatakse nii, et Vanemuise väikese maja ülimalt umbse saali kogu kitsikus ununeb. Häbematult lõbus on. Ja silmailu leevendab lämbumisohtu.
Ann Lumiste on silmailu kokku pannud vandlist ja veripunasest ning Pärnu valguskunstnik Margus Vaigur selle kombinatsiooni fantastiliselt välja võimendanud ja ruumiliseks võlunud. Sefiir tšilli-pipraga, head isu! Hea toon on kogu näitlejaskonna ühtsesse isuäratavasse “mundrisse” rüütanud. Sellist kannaks isegi. Inimliku ilu ja inetuse pidevat 50:50 segunemist tuleb meil kõigil kanda niikuinii.