Loe

Maarja Johanna Mägi: tahaks õppida rohkem elu nautima

Jaanus Hämarsoo, Kroonika

“Kui lavakool ära lõppes, tundsin tühjust ja isegi ärevust,” tunnistab Maarja Johanna Mägi. Kandev roll filmisarjas “Apteeker Melchior” suunas näitlejatari aga peagi kihutama justkui kiirrongile.
x
Lavakooli lõpetanud noorele näitlejale on hõivatus laval ja ekraanil, pealegi võtmerollides ülim õnn, mis sülle võib langeda. Maarja Johanna Mägi (25), kelle Elmo Nüganen mängufilmisarja “Apteeker Melchior” režissöörina valis Keterlyn Kordti rolli, on saanud juba mitme tunnustuse osaks. Lisaks sellele, et kolm aastat tagasi omistati talle kui eeskuju väärivale ja perspektiivikale lavakooli üliõpilasele Voldemar Panso nimeline auhind, pälvis ta mullu ka Vanemuise draamatrupi eripreemia. Maarja oli teatris 2021. aasta kõige hõivatum draamanäitleja, kes mängis 67 etenduses.
x
Maarja tegi professionaalse näitlejana oma esimese rolli aprillis esilinastunud mängufilmisarja “Apteeker Melchior” esimeses filmis. Tema Keterlyn on läbiv tegelane ka järgmises kahes tänavu esilinastuvas Melchiori sarja filmis ning ilmselt ka neljandas, viiendas ja kuuendas, mille stsenaariumid tegijate sulest juba sünnivad.
x
Maarja lõpetas lavakooli kahe aasta eest. Praegu soovib ta ennekõike lahustada sisimas vähemaks pinget, mis kihutab teda takka olema kõiges hea, kõike jõudma ja saavutama.
x
Kuidas oli ennast esimest korda suurel filmiekraanil näha?
x
(Muheleb.) Selleks, et oleks kergem vaadata, sisendasin endale, et see inimene ekraanil ei ole mina. Üritasin ennast vaadata nii nagu vaataks võõrast. See aitas kuidagi. Muidu näinuksin seal ainult enda vigu ja kõik tundunuks kohutav.
x
Oled tõesti maininud, et mõne stseeniga ei jäänud sa rahule. Võid mõnd meenutada, ja põhjust?
x
Keeruliseks kujunes kohe esimene võttepäev, sest kõik oli minu jaoks nii uus. Tundsin väga suurt vastutust filmitiimi ees. Nad on kõik nii kogenud, palju filme teinud, näinud nii paljusid näitlejaid mängimas. Tagatipuks on siin tegemist väga suure produktsiooniga – väga paljud inimesed on filmi nimel tohutult vaeva näinud. Kõik see tekitas sisimas pingeid – ma ei olnud ju varem ka filmi teinud. Esimese võttepäeva stseen oli filmis see, kui minu tegelane astub apteeker Melchiorile ligi ja tutvustab ennast. Seejärel nad kõnnivad koos tänaval. Stseen on
x
Üks koht filmis, kus tundsin, et no üldse ei tulnud välja, on see, kus ärkan hommikul Melchiori voodis Melchiori kõrval. (Puhkeb naerma.) Samas vaatasin seda filmis ja imestasin endamisi – see on ju nii lihtne stseen, mida mul oli nii pööraselt põdeda! Aga võttel tundus see mulle nii ebaloomulik. Tundsin, et ei saa pihta, mis see õige kraad oleks seda mängida.
“Näitlemine on olnud minuga justkui kogu aeg, võtnud vaikselt võimust.”
x
Oled öelnud, et režissöör Elmo Nüganen oli näinud sinu tööd juba siis, kui olid tudeng. Mis võis olla veel see x-faktor, miks otsus sinu kasuks langes?
x

Arvan, et see väga palju sõltus ka sellest, kes mängib apteeker Melchiorit ja kas mina temaga klapin.
x
Sinu ja Märten Metsaviiru vahel pidi ilmselgelt olema mingi keemia?
x

Jah, eks sellele aitas kaasa see, et juba lavaka kursusekaaslastena sattusime tihti koos mängima. Teame teineteist ja seda, kuidas teine töötab. Ilmselt mängis rolli seegi, millised välja näeme. Välimuselt oleme ehk Märteniga sarnased ka, veidi tumedamad.
x
Mida rolliks tegema pidid?
x
Lugesin kõik Indrek Hargla raamatud läbi, kuulasin raadiosaadet “Eesti lugu”, kus lahati keskaega, lugesin veel raamatuid, nagu näiteks “Keskaja naine” ja “Keskaja inimene”, samuti erinevaid artikleid. Samas näitleja töö rolliga ei ole muidugi ainult lugemine ja teoreetiline. Tegelesin ka karakteriloomega – et kes minu tegelaskuju on, kust ta tuleb ja mida elult tahab. Kuna koroona tõttu oli palju aega, mul muid projekte ees polnud, saingi keskenduda ainult rollile Melchioris. Nüüd teatris olles on nii palju rolle korraga… Kadestan filminäitlejate juures seda, et neil on käsil üks projekt korraga – nad saavad täiesti ainult ühte rolli sisse minna. Teatris on hommikuti proovid ühe rolli ja lavastusega ja õhtul teatris tuleb mängida teist rolli teises lavastuses. (Muheleb.) Kogu aeg käib hüppamine ühelt rollilt teisele.
x
Mida sa endale filmihonorari eest lubasid, kuidas end premeerisid?
x
(Muheleb.) Melchiori film oligi minu jaoks preemia. Ma ei ole eriti hea kulutaja. Samas mulle meeldib reisida ja käisingi reisil, Itaalias. Ma ei olegi seda raha millegi kindla jaoks kulutanud, aga tahaks millalgi osta endale päris oma kodu.

Gümnaasiumi ajal osalesid näiteringis ja Polygoni teatrikoolis, mida on juhendanud Priit Strandberg ja Tanel Joonas. Mis osutus tõukeks, et näitlemisele suuna võtsid?
x
Näitlemine on olnud minuga justkui kogu aeg, võtnud vaikselt võimust. Väiksena olin üsna mänguline. Olin väga suur Buratino fänn – mängisin kõik toona jooksnud teleseriaali tegelased kodus üksipäini läbi. Selle, kus mängisid Priit Võigemast, Karol Kuntsel, Maria Soomets (praegu Maria Annus – toim.) ja Anti Reinthal. Ehitasin enda toast Buratino maailma, nagu neil oli seriaalis – ka minul oli toas diivan, pliidike, laud… Võisin olla siis algklassides.
x
Päris raske võis olla üksi kõiki tegelasi mängida…
x
(Naerab.) Jah, skisofreeniline olukord… See oli siiski väga tore ja ma ei igatsenudki, et seal võiks olla veel keegi. Samas ma toona ei mõelnud näitlejaks saamisele, pigem tahtsin lihtsalt elada Buratino maailmas, minna sinna sisse. Samamoodi on ju ka praegu. Mulle meeldib ajalugu ja Melchioriga seoses saan justkui minna tagasi keskaega. Erinevatesse aegadesse sisse minek on kõige põnevam. Oma erialal saan seda tihti teha.
x
Mäletad ka enda päris esimest esinemist?
x
Meenub, et ehitasin enda tuppa lava ja see oli mingi koeralugu, mida mängisin – vastu mängis mulle minu koeramänguasi. Tema ajas mind selles etenduses taga.
Oma nõoga, kellega olime suviti lastena alati koos maal, oli meil ka traditsioon, et iga suvi teeme ühe lavastuse. Meil oli ikkagi alati nädalane intensiivne prooviperiood. Kord enne esietendust käisime küla peal ringi ja jagasime kutsed kõigile – ja kogu küla tuligi kokku vaatama!

Pärast näiteringi ja Polygoni tundus juba, et võiks lavakasse proovida? Kandideeris 450 inimest ja vastu võeti 18.

Tõsisem huvi tekkis põhikooli lõpus. Pidime eesti keele tunnis lugema luuletust. Olin juba käinud ka põhikooli näiteringis. Pärast luuletuse lugemist ütles õpetaja mulle, et võiksin gümnaasiumis näiteringiga jätkata ja mõnest etluskonkursist osa võtta. Arvan, et see, et keegi nägi minus midagi, andis väga suure tõuke. Gümnaasiumis osalesingi etluskonkurssidel ja tekkis tasahilju ka soov, et tahaks näitlejaks. Samas see tundus nii ebareaalne ja kauge, sest mu peres pole otseselt loominguga tegelevaid inimesi. Aga lubasin endale, et vähemalt lähen katsetele – kas või et näha lavakoolimaja ja kuidas katsed välja näevad. Valmistasin ka ette, mõtlesin, milliseid luuletusi esitada ja kuidas midagi teha – päris niisama ei saa ju ka peale lennata. Ma ei uskunud, et sisse saan. Olin suhteliselt tagasihoidlik ka. Gümnaasiumis ehk mitte enam nii väga, aga põhikoolis olin väga tagasihoidlik – isegi selline, kelle kohta öeldakse, et ta on märkamatu. Aga sain sisse.
x
Õpingud lavakoolis on intensiivsed ja sul on tempokalt ka jätkunud – 2021. aastal olid Vanemuise hõivatuim näitleja. Mahub sul veel midagi näitlejakarjääri kõrvale?
x
Enne lavakat oli mul palju hobisid – käisin matkaringis, pikka aega olin teinud šõutantsu. Gümnaasiumi ajal töötasin ka Vanemuises noortetöö osakonnas – tegelesin lastega, organiseerisin mänge. Veetsin palju aega ka looduses ja huvitusin kokkamisest. Lavakas, kus mulle muidugi väga meeldis, suunasin kogu energia õppetöösse – kui midagi lisaks tegin, siis mõtlesin ennekõike sellele, kuidas see saaks näitlejatöös kasuks tulla.
x
Kui lavakool ära lõppes, tundsin tühjust ja isegi ärevust. Et tahaks teha rohkem, aga polnud võimalik, peamiselt koroona pärast. Ja siis sain aru, et mul ei ole ju ka enam mitte ühtegi hobi. Olid küll sellised ettevõtmised, mis tulid kasuks näitlejatöös, aga ei midagi sellist, et olla parem inimesena. Ei olnud midagi, mis annaks mulle inimesena juurde. Sellest arusaamine oli valgustuslik hetk, tundsin, kuidas maailm minu jaoks justkui avardus – ja hakkasin kas või matkamist ja loodust uuesti avastama. (Muheleb.)
x
Praegu käin ka akrobaatikas. See võib muidugi taas kord tulla kasuks mulle ka näitlejana, aga see on minu jaoks siiski midagi teistmoodi. Grupis, kellega koos käime, ei ole teatriinimesi. Nad on teistelt elualadelt ja see on minu jaoks nii värskendav – akrobaatikat võib isegi nimetada minu uueks kireks. Loodust jätkuvalt samamoodi.
x
Need pakuvad värskendust, võimalust ka mõtteid pingeist vabastada?
x
Üksi looduses olla, jaa, see on väga värskendav. Teine asi, mis on mul isegi omamoodi traditsiooniks kujunenud – olen käinud suviti üksi reisimas.
x
Sa ei tunne vajadust kellegagi vahetult jagada elamusi, muljeid? Kas või Itaalias hingematvaid vaateid mägedele ja viinamarjaistandustele?
x
Jaa, aga on ju selleks inimesi Itaalias ka.
x
Võhivõõrad ju…
x
Jah, aga mulle meeldib üksi ka. Ma muidugi ei käi ainult üksi reisil, hooti siiski ka sõpradega. Aga üksi reisides meeldib mulle teadmine, et teel ei ole ühtegi inimest, keda ma teaks ja kes mind teaks. Kõik on uus. Kellelgi, kellega kohtun, ei ole mingeid ootusi minu suhtes, ta ei tea, kes olen – ja vastupidi. Mitte et mind nüüd siin tohutult teataks, aga sõbrad ju ikka. Ja sa käitud nende seltskonnas ikka ju nii nagu tuleks käituda – nagu see sotsiaalsus ühiskonnas toimib. Arvan, et inimene võtab selle, kuidas teda nähakse, endale omaks. Ta hakkab teiste ootustele ka ise alateadlikult vastama, ise ennast sellisena nägema ja selliseks kujundama. Sellest lahti murda on väga raske. Aga kui reisid üksi mujale, on see väga värskendav.
x
Kus sa üksi käinud oled?
x

Esimest korda käisin pärast lavakooli esimest kursust New Yorgis. Kõigepealt olin seal väliseestlaste lastelaagris õpetajaks, siis tutvusin üksi New Yorgiga. Nii käisin ka Brüsselis, kus osalesin ka kursusel. Üksi käisin ka Rootsis meditatsiooni- või vaikuselaagris.
x
Mis sulle seal selgeks sai?
x
(Muheleb.) Nüüd võiks veel ainult sellest kaks tundi rääkida… Kas mulle sai seal just väga palju asju selgeks, aga kogesin olekuid, mida ma ei ole enne ega ka pärast enam kogenud. Kui mul ei oleks endal sellist kogemust ja keegi räägiks mulle midagi sellist nagu mina praegu, mõtleksin, et see on udujutt. Aga praegu juba tean, et ei ole.
x
Iga inimese, koha ja asjaga seonduvad energiad. Laagris avasin ennast meditatsiooni käigus niivõrd, et hakkasin energiaid tunnetama. Alustame kas või sellistest väikestest asjadest nagu kohvi maitse… No kohvi maitse on iseenesest juba väga tugev, aga ütleme, et näiteks banaani maitse muutus palju tugevamaks – nii maitset kui ka tekstuuri tunnetasin oluliselt tugevamini. Pärast laagrit lennujaamas, tagasiteel koju oli ikkagi väga raske, sest tundsin ümbritsevate inimeste energiaid väga tugevalt. Tänu laagrile olin neile energiatele nii avatud. (Muheleb.) Lennujaama minna nii avatult on väga halb mõte. Pidingi seal lõpuks istuma silmad kinni ja kujutama endale ette, et istun suure mulli sees. Siis sain ka aru, et elades linnas teistega koos, peavadki inimesed enda ümber sellise mulli tekitama – muidu ei saaks linnas elada ega olla.
x
Kuidas see energiatele avanemine Rootsis toimus?
x
Kümme tundi mediteerimist iga päev ja nii kümme päeva järjest – tegelesime Vipassana meditatsiooniga. Seda on raske sõnadesse panna, sest see on kogemuslik õpe, mida peab ise tundma. Esimene punkt, millega tegeletakse – korrastatakse oma mõtteid ehk siis sa istud ja keskendud ainult hingamisele. Tunned, kuidas õhk nina kaudu sisse ja välja liigub. Mõte läheb muidugi seejuures uitama, aga pead tulema tagasi ja keskenduma hingamisele. See on tegelikult alles eelharjutus, et hakata mediteerima. Selleks, et mediteerida, peab olema meel treenitud ja püsima rajal. Aga juba ainuüksi meele treenimine aitab sind palju edasi.
x
Tunnetad sa praegu ka inimeste energiaid tavalisest rohkem?
x
Pärast laagrit mediteerisin mõnda aega järjepidevalt ja olen hiljemgi selle juurde aeg-ajalt naasnud, aga mediteerimine nõuab väga palju keskendumist ja enesedistsipliini ja väga kerge on sellelt teelt kõrvale libiseda. Praegu ma igapäevaselt ei mediteeri. Mul ei ole seda tunnetust enam, sest see nõuab pidevat tööd, aga mul on see kogemus ja tean, et see on võimalik.
Teine asi, mida laagris kogesin, on armastuse ja headuse tunnetus ja egoismi kadumine. Armastus ja headus kõige vastu – sa tahadki kõigile ainult head, midagi vastu saamata. See tunne on erakordne.

Sinu peal on paljude pilgud ja ohtralt suhtlust kolleegide ja lavastajatega. Kuidas oled selles tohutus energiate kogumis suutnud oma keset säilitada?
x
See ongi üks pidev tasakaalu otsimine. Näitlejana sa peaks olema hästi avatud, samas oled siis ka ju kaitsetu – kui lähed lavale, ekraanile. Kui olla nii avatud, on ka lihtsam haiget saada. Mina olen selles suhtes üsna nõrk veel, mul ei ole paksu nahka. Näiteks kriitikat ma eriti ei loe. Mäletan, olin alles teatrisse tulnud ja lugesin mingeid asju. Arvustustes ei öeldudki midagi otseselt halvasti, aga mul siiski tekkis tõrge lavale mineku ees. Seejärel mõtlesin, et lähen ikka ja teen oma asja ära nii, et mitte keegi ei saa mulle mitte midagi öelda. Kohe sain ka aru, kui vale see oleks. Näitlejana ma ju tahan olla avatud – näitlejana pead seda olema. Teistpidi võivad kõik sulle öelda, mis neile ei meeldinud – et kuidas sa asju teed, kritiseerida sinu tööd. (Muheleb.) Samas ma muidugi ise ka arvan teistest näitlejatest midagi.
x
Kuidas siis sellises olukorras hingeliselt ikkagi ellu jääda?
x

Minu jaoks ongi üks viis see, et ma ei loe kriitikat. Isegi kui see on positiivne. Sest siis tekiks ju olukord, et tunnen kriitika vastu huvi ainult juhul, kui minust hästi kirjutatakse või räägitakse. See võib jälle teistpidi ära kallutada – hakkad endast arvama paremini, kui tegelikult oled.
x
Ma ei taha selle jutuga öelda, et kriitika on paha ja mulle ei meeldi kriitikud. Lihtsalt, kui ma mängin, on mulle kõige olulisem olla saalis koos publikuga. See seondub jälle mõtte- või energiateemaga, aga ma enne lavale minekut mõtteis kallistan saalis istuvat publikut ja mõtlen, et me läheme nüüd kõik koos sellele rännakule.
x
On su elus see üks ja ainus, keda kallistada, või keegi, kellega koos reisile minna?
x
(Muigab.) Reisiseltsilisi on, ütleme nii.
x
Millised meeshinged sulle meeldivad?

Mmm… Ma ei vaata selle järgi, kas blond või brünett. Armastus ja headus on inimeses olulised. Kui inimene on hea, tunned selle ära.

Peaks olema sinu ala inimene?

Mõlemal on plusse. Kui on sinu ala inimene, ta kindlasti mõistab mõningaid asju paremini ja on ühiseid teemasid. Kui on mujalt, on see jälle väga värskendav. Vahepeal olen tundnud seda, et kõik inimesed mu ümber ongi peamiselt teatriringkonnast.
x
Samas, kui saad uue inimesega tuttavaks ja lisad ta Facebookis sõbraks, on ka temaga alati ühiseid sõpru. Tore on, kui satub teele inimene, kellega ei olegi ühtegi ühist sõpra – et ta ongi nii teisest maailmast. Kuigi isegi inimesega teisest maailma otsast võib sul olla, nagu Facebooki vahendusel selgub, üks ühine eestlasest sõber.
x
Suvi kujuneb sul tegusaks?
x
Vanemuises
 esietendus mõne aja eest “Tõrksa taltsutamine” ja praegu uusi lavastusi peale ei tule. Suvel üht-teist on, aga on ka aega puhata. Sügis, tundub, algab ka üsna vabalt. Õhtuti mängin muidugi olemasolevaid etendusi. Kuna mul päevaseid proove ees ootamas pole, olen isegi mõelnud proovida veel midagi muud – minna veel kuhugi tööle või vabatahtlikuks. Lihtsalt et teha midagi teistsugust, rikastada oma elu veel millegagi.
x
Sügis ja uus hooaeg, mis ei käivitu hoogsalt proovidega, teeb sind murelikuks, kurvaks?
x
Nii ja naa. Kuna minu esimesed kaks teatris töötatud aastat on väga tihedad olnud, siis selle aasta alguses juba tundsin, et kui see läheks samas tempos või veel kiiremini edasi, oleks ehk juba liiast. Mul olid kuni “Tõrksa taltsutamise” esietenduseni kogu aeg proovid. Kui oleksin just teatrisse tulnud ja minu jaoks oleks see alanud nii, nagu mul sügisel paistab jätkuvat, oleksin murelikum. Praegu on see ehk isegi hea. Kui ma aga nüüd vahepealse ajaga midagi ei tee, oleks see mahavisatud aeg. Mõtlengi, mida võiksin veel oma elus teha.
x
Mille ümber sinu mõtted kõige enam keerlevad?
x
Võib-olla tahaks õppida rohkem elu nautima. Lavakas õpetab hästi palju tööd tegema ja tööd armastama, seda ka, aga – et oskaksin ka lihtsalt elu rohkem nautida. Nii, et iga päev oleks päev, mida oma ellu tahad. Et ei tee asju lihtsalt ära, vaid teed neid naudinguga. Mõtlen kas või sööki – et ei söö ainult selleks, et mul on vaja süüa, vaid kokkan ja söön mõnuga ja hästi.
x
Mis sind selle nautima õppimise osas edasi aitaks?
x
Kui saaks vähemaks võtta pinget, et pean olema kõiges hea, pean kõike jõudma ja saavutama.
x
Sinus on tubli-olemise faktor liialt võimust võtnud?
x
Võib-olla… Muidugi sel aastal, kus järjest tulevad “Apteeker Melchiori” filmid välja, mainitakse aeg-ajalt ikka, et no nüüd hakkabki su karjäär pihta, ja mina tunnen seejuures, et äkki peangi nüüd veel rohkem tööd tegema ja kiiremini jooksma – muidu jään rongist maha!
x
Sellised väikesed hirmud, mis aeg-ajalt kimbutavad meid kõiki!
x
(Puhkeb naerma.) Jah, et juba olengi hiljaks jäänud! Aga võib-olla aitavadki selle koha pealt inimesed, kes oskavad elu nautida. See tähendab üldiselt ju tasakaalu ja võib-olla ma siis sel aastal olengi ennekõike tasakaalu otsingutel. Et olla rahul sellega, mis on – mis iganes siis on.
x
(Kroonika, 22.05.2022)

23.05.2022