Maarja Johanna Mägi: ma ei pea kellegi teise eesmärke täitma
LENNUKAS „Apteeker Melchioris“ Keterlynina särav näitleja Maarja Johanna Mägi (25) sai hittfilmist tuule tiibadesse, kuid püüab hoida kainet meelt, sest on alles oma karjääritee alguses. Nii ütlebki ta, et keskendub sellele, mis endale meeldib ega ürita liikuda kellegi teise rajal.
Triloogia esimene film kogus kinodes üle 120 000 vaatamise. 19. augustil jõuab kinodesse järg, „Apteeker Melchior. Viirastus“. Esimeses filmis teeskles Mägi tegelaskuju poisikest, kuid tema saladus tuli õige ruttu välja. Teises filmis peaksime nägema müstilise Keterlyni avanemist ning teada saama, kes ta tegelikult on ja kust tuleb.
***
Kas oled „Apteeker Melchiori“ teist filmi juba näinud?
Olen näinud klippe ja mingeid stseene, sest käisin helindamas. Tervikuna veel näinud ei ole. Aga nüüd, kui tagasi tulen (4. augustil reisilt – toim), siis ongi filmi läbivaatamine. Nii et tõenäoliselt näen seda ikka enne esilinastust.
Kas ootad seda põnevuse või ärevusega?
Enne esimest filmi oli nii ärevust kui ka põnevust, aga nüüd on põnevust rohkem. Kuna ma esimest filmi olen juba näinud ja jäin sellega rahule, siis on mul teise filmi suhtes kindlam ootusärevus.
Kas nüüd, kui oled tänu „Apteeker Melchiorile“ saavutanud suurema tuntuse, tuleb koostööpakkumisi uksest ja aknast?
Päris nii öelda ei saaks, et uksest ja aknast. Aga vahepeal ikka tuleb casting’u-kutseid, siis käin casting’utel. Paljudesse ei saa, mõned saan teha, mõnda ei ole võimalik teha kuupäevade pärast. Aga praegu oli mul puhkus ja mulle väga meeldib reisida. Kui tean, et on kusagil graafikus auk, püüan selle tavaliselt reisiga täita.
Tundud filmis õrna ja tagasihoidliku, samas müstilise natuuriga, mis sümpatiseerib paljudele. Milliseid fännikirju või komplimente oled sellega seoses saanud?
Väga kergesti võib tekkida tunne, et näitleja ongi selline nagu tema karakter. Ja kuna karakterile jõuame tavaliselt hästi lähedale, sest karakterid avavad ennast filmis, siis võibki jääda mulje, et see inimene ongi selline ja tean teda hästi. Ma ise olen ka paljude näitlejate suur fänn, aga samas oskan, eriti nüüd, näha, et tõenäoliselt olen selle karakteri, mitte inimese fänn. Kui sa ütled „müstiline“, siis see on Keterlyn, kes on müstiline.
Kui film välja tuli, siis inimesed kirjutasid mulle positiivseid asju, ja see on väga tore. Ühtegi vihakirja pole ma saanud. Ka siis on tore, kui keegi tänaval või avalikus ruumis mind märkab ja ütleb, et talle film meeldis. Filmid ongi ju publiku jaoks! oled publikuga samas ruumis ja ikka tajud, kuidas publik selle vastu võtab, aga kinos ei tea ju midagi.
Äsja lõppesid „Vigaste pruutide“ filmivõtted. Kuidas nendeks valmistusid? Melchiori triloogia kohta oled rääkinud, et lugesid palju raamatuid keskajast.
Melchioriga oli mul palju aega, kuna sain selle rolli vahetult enne koroonat. Keskaja kohta oli tegelikult väga palju õppida ja lugeda. „Vigaste pruutide“ ajastu on kuidagi rohkem igalt poolt läbi käinud, elust ja koolist, selle kohta teadsin rohkem. See on ka nii teistsugune film, põhineb rohkem situatsiooni ja tegelaste peal, seal ei ole tohutut ajaloolist tausta. Aga oli hästi huvitav komöödiažanris mängida. Ma ei ole seda eriti saanud teha. Ja just luuagi see karakter natuke karakteersema tegelasena, samas ikkagi inimesena, kellele saaks kaasa elada.
Aga kui keeruline oli noore inimesena suhestuda nende rollidega, mis lähevad ajas nõnda palju tagasi?
Mulle väga meeldib teha teise ajastu filme ja lavastusi, eriti kui need lähevad rohkem kui sajand tagasi. Mulle meeldib ajalugu, ja see, kui saan mängida mõnes ajaloolises tükis, on veel huvitavam. Esiteks loed neid ajalooraamatuid ja siis kujutad ennast ise sinna aega, mõtled, kuidas inimesed liikusid või rääkisid, millest mõtlesid. See on nagu rollimäng. Muidugi ma ei tea, kuidas sel ajal elati ja mõeldi, aga eks ma kujutan ette.
Kas selline ajas tagasi minek pani sind ka oma elus midagi ümber hindama?
Jah, ma arvan, et see on aidanud lihtsamat elu elada, just tänapäeva mugavustele mõeldes. Tegelikult saab hakkama palju lihtsamalt, varem tehtigi ju palju rohkem ise süüa, oli ka aeglasem elu, mis mulle meeldib. Hästi kiire elutempo ja info üleküllus on kindlasti väga suured stressiallikad. Kui võtta kõigele rohkem aega ja endale aega ka mõtlemiseks, tuleb see kindlasti kasuks.
Sa olid eelmisel aastal kõige hõivatum draamanäitleja. Mida see tähendab – kas sa oled suur töömurdja või väga nõutud näitleja?
See tähendab ka seda, et ma olen noor näitleja, kes läks , kus oli erinevatesse lavastustesse vaja noort tüdrukut. Sain kohe väga palju rolle, mis on hästi tore, sest sain nii palju kogemusi. Vahepeal oli mitu nädalat, kus mul oli seitse etendust nädalas, aga see treenib väga hästi. Koolis saab palju näitlemist õppida, aga on ikkagi asju, mida õpid ainult praktika käigus, etendusi tehes.
Maikuus pärjati sind ka Pallase , mis toetab enesetäiendamist. Kuidas saab üldse üks noor näitleja end arendada?
Kogu aeg saab igal pool õppida ja ennast arendada. Võimalik on võtta lisakursuseid, on igasugu raamatuid, kus on näiteks hääletreeningu harjutusi või näitleja erinevaid tehnilisi meetodeid. Samas tuleb ka lihtsalt elada lahtiste silmadega, lugeda raamatuid, vaadata, kuidas inimesed käituvad või mida teised näitlejad teevad, kuidas nemad mängivad.
Kui enesekriitiliseks sa ennast pead?
Ma olin kunagi kindlasti kriitilisem, aga nüüd olen püüdnud enda vastu sõbralikum olla. On hea, kui suudad olla enda vastu kriitiline ja võtta vastu ka teiste kriitikat, et vaadata oma tööd objektiivsemalt. Aga samas ei saa sinna väga kinni jääda. Mul on seda olnud – tundub, et läks halvasti, see rikub tuju ära ja ei taha enam teha. Siis olen üritanud kriitikast mitte heituda. Järgmine kord on ju uus võimalus, kui saab teha paremini.
Sul on olnud võimalus olla filmi- ja . Mis nende erinevus on – kas see, et filmis saad stseeni uuesti teha, aga tuleb nagu tuleb?
Ma ütleks isegi vastupidi. Filmis saab teha korra uuesti, aga laval on etenduste näol neid kordi rohkem, kus on võimalik teistmoodi teha. on küll rutiinsem, sul on see üks koht, oma garderoob, maja ja inimesed. See on igapäevasem, aga seal on grupitunnetus tugevam, sest oled nende inimestega kogu aeg koos. Filmis võib-olla näedki mingit näitlejat ainult ühel päeval, kui olete koos võttel. Aga filmiga on see põnev, et võttepaigad on erinevad ja päevarütm samuti.
tekib mõnus tunne, sest tead neid inimesi juba pikalt – ja on nagu kodu. Filmi juures meeldib mulle see värskus – iga stseeni filmitakse ühe korra. Saab küll teha mitu duublit, aga iga päev on uus stseen ja kogu aeg midagi uut. Ning kui minna võtteplatsile, võib seal olla nii palju väliseid tegureid, mis võivad valmis mõeldud plaani uppi keerata.
Oled öelnud, et pead ennast maalähedaseks inimeseks – mida selle all mõtled?
Looduslähedaseks, jah. Mulle väga meeldib käia looduses – kui mul on vaba aega ja võimalust, lähen alati metsa või maakoju. Minu jaoks kõige parem puhkus on see, et lähen loodusesse, olen üksi ja rahulikult. Teangi, et võtan endale selle aja, kuigi vahepeal on küll nii, et nüüd hakkab piir vaikselt kätte tulema.
Mulle meeldiks elada rohkem kooskõlas loodusega ja looduse rütmis, näiteks aastaaegade rütmis. Talv on ju looduses aeg magamiseks ja puhkamiseks… Vahepeal on see küll raske, aga näiteks elada ka päikesega samas rütmis, kasutada võimalikult palju päikesevalgust. Eestis on mõnikord see natuke keeruline, aga saab hakkama küll. Ma arvan, et olen rohkem hommiku- kui õhtuinimene.
Sul on näitlejastaaži tegelikult alles mõni aasta – kas otsid veel oma suunda?
Kindlasti ma otsin oma suunda. On väga palju asju, mida ma ei ole veel teinud, ja võib-olla hoopis nende asjade hulgas, mida ma ei ole saanud proovida, on see, mida tahaksin teha. Mul ei olegi tulevikuplaane, praegu on neid raske teha. On küll unistusi ja eesmärke, aga püüan olla võimalikult avatud kõigele, mis ette tuleb. Näitleja elukutse on ka selline, et sõltub väga palju teistest inimestest – mis pakkumisi tuleb ja mis kuidagi juhtub.
On sul mõni eesmärk või unistus, milleni tahaksid lähiajal jõuda?
Ma tahaks, et iga roll, mis ma teen, oleks mulle endale kuidagi oluline – et mulle tunduks, et see võiks olla kellelegi hea. Aga oma unistusi ma ei tahaks välja öelda, sest siis need ju ei täitu.
Kas tunned pinget, et oled karjääri lennukalt alustanud ja nüüd oodatakse, et samamoodi ka jätkad?
Jah, seda ma tunnen küll. Öeldakse, et nüüd läheb karjäär käima ja eks see natuke tekitab ärevust, et mida kõike pean nüüd tegema. Aga jällegi püüan mõelda, et läheb nagu läheb ja ma ei pea kellegi teise eesmärke või unistusi täitma. Keskendun sellele, mis mulle endale meeldib ja korda läheb.