Maarja Jakobson: «Küllap film armastab mind vastu, aga teatris ma nii väga kindel ei ole.»

Aigi Viira, SLÕhtuleht

«Minu elu oleks täielik põrgu, kui minu tulles kohvikusse jookseksid kõik inimesed kokku ja vahiksid mind,» naerab näitleja Maarja Jakobson, kes staaride pika punase vaiba kogemuse sai kätte Shanghais.

«Ameerikas on staarid, Eestis mitte. Siin on kõik näitlejad ja jumal tänatud, et see on nii.» Praegu ei tee Maarja aga kaugeltki midagi sellist, mis teda järgmisele punasele vaibale lennutaks. Püsib hoopis märksa väiksemas linnas kui Shanghai ehk Tartus ja mängib lavastuses «Kõik aias».

Ja tõdeb rahulolevalt, et ehkki eestlased armastavad oma lavainimesi staarideks tembeldada, pole sellest teab mis hullu: «Kui on lihtsalt rõõm mängimisest, siis see on mulle juba nii suur tasu, et kui teised ütlevad mu kohta staar, on see tõesti täiesti teisejärguline.»

Et aga viimasel aastal on filmist teise tuurinud Maarja järjepanu teatrilaval toiminud, on isegi ta enda arvates midagi comeback’i taolist. Pärast Mati Undi lavastatud ooperit «Deemon», kus Maarjal oli roll, tuli paus. Kuid siis hakkas tulema: Von Krahli «Võluflööt» ja «Europiraadid» Saksamaal. Siis suvine metsavendade lugu Haanjas ja kohe Vanemuise proovid peale.

Puhkust sai punapäine näitlejatar sel suvel tubli kaks nädalat. Ei saa öelda, et just ohtralt. Vahepeal pausinduse aegu olid kõvasti filminduses ära? Nojah (naer). Need tulid järjest, sellevõrra küll. Kui Pärnu teatrist ära tulin ja hakkasin vabakutseliseks, siis ma enam uusi rolle ei teinud. Lõpetasin vanu.

Kuid kaua sa mõtlesid, kui Pärnu Endla ukse selja taga lõplikult kinni panid? Mitte üldse kaua. Endla trupi koosseis oli paigast ära: üheealisi naisi, kes võinuks mängida samu rolle, oli seitse. Mul oli tunne, et mul pole midagi teha. Pealegi – Pärnu on väike linn, mina aga olen seiklusjanuline. Teatris oled kogu aeg kinni ega saa pikemaks ajaks ära ka sõita, kui tahad.

Sõbranna ütles, lähme Ameerikasse. Tema panigi mulle selle mõtte pähe: «Mis sa nutad? Tule ära!» Vaatasin, miks ka mitte.

«Tahtsin olla ilusam, targem ja parem»

Noore näitleja tavahirmu – kaod lavalt, ei mäleta enam keegi – ei põdenud? Kui elad kohas, kus üldse ei meeldi, siis pole sul mingit alternatiivi. Kas siis keerad oma elu tuksi sellega, et sulle ei meeldi su elu? Kui sulle oma elu ei meeldi ja saad aru, kus see põhjus on – elukoht, töökoht, sõbrad linnades –, siis palun, muuda seda. Siis peab selle sammu tegema.

Su särava ilme järgi sellest teemast kõnelemise aegu järeldan, et tegid tollal õige sammu ja Ameerika mõjus hästi? Kui korra ära käid ja oled hoopis muus keskkonnas, siis see annab su maailmale palju juurde. Hämmastav, ise oled pisikesest Pangodist pärit ja palun väga, tuhised muretult suurlinnade vahet.

Kas nood mastaabi vahed pole sind kunagi pelutanud? (Naer) Igatsus nende järele on olnud suurem kui hirm. Taoline tuhisemine eeldab teatavat enesekindlust, sina aga oled öelnud, et olid kohutavalt ebakindel enne lavakasse minekut. Olen siiani.

Mäletan, kui Piret Rauk rääkis Pärnus: «Pärast kolmekümnendat hakkab minema väga mõnusaks.» Olen ligi kolmkümmend ja hakkan alles nüüd aru saama, et tal on väga õigus. Ta rääkis, et siis sa enam ei tõmble, sul on tekkinud seesmine väärikus ja rahu. Et sa lepid iseendaga sellisena, nagu oled. Saad aru, et sa ei saa end teiseks muuta – ei juuste ega silmade värvi, ei kuju. Kahekümnendates püüad olla kogu aeg keegi, kes sa pole. See käis sada protsenti ka minu kohta. Tahtsin ka olla ilusam ja targem ja parem näitleja…mida iganes see ka ei tähendaks (naer). (Kandev, kuid napp paus)

Kust me algasime? Aah, Pangodist algasime. Võib-olla kõige suurem hüpe Pangodist oli Tallinna minek. Pärast kooli Berliini sõit ka.

«Laste näitemängudeks olin liiga väike»

Kuivõrd lavakas sind rutjus, et olid valmis kohvrid pakkima ja jalga laskma? Lavakoolis teinekord saadetakse kohvreid pakkima. Siis, kui toime ei tule ega pääse edasi. Mina kuulusin nende hulka, kes seda kartsid. Et ma ise oleks kohvrit pakkima läinud – ei, seda küll ei olnud. Ma olen lapsest saadik tahtnud näitlejaks saada ja mitte midagi muud.

Kas see soov on mingi konkreetse põhjusega seotud? Jah, oma emaga. Ta oli kirjanduse õpetaja, tegi oma lastega näitemänge ja mulle meeldisid need väga. Neisse mind ei võetud, olin liiga väike. Kuid oma Jänkud sain lasteaaias ikka ära mängida. Ja Lumehelbekesed.

Su vanemad on õpetajad – õpetaja lapsel pole ju teab mis lihtne koolis käia, elu on pentsikuid lisapinged täis. Nende klassis õppisin vaid ühe aasta. Siis oli jõunäitamisi, kes on üle – siis saadeti mind küll ukse taha. Hiljem mitte. Ninatargaks muutusin küll. Eks ma pidasin ennast teistest paremaks: ma ju tean rohkem kui teie, lollid! Aga ega elus ei jäeta seda sulle ütlemata ning olen neile ütlejatele väga tänulik. Kui näen ninatarku lapsi, siis mõtlen küll, et mis ma muretsen – nad saavad raudselt ükskord vastu näppe. Tean seda enda pealt. Eks siis teevad omad järeldused.

Aga väga alandlikuks ei tohi ka muutuda, see on tasakaalu küsimus: et lapses säiliks eneseusaldus, aga et ta ei arvaks ka, et on teistest parem. Kõrgelt kukkumine on päris valus, aga kogemus – see maksab. Maksab. Ja siis pead uuesti hakkama üles ehitama usaldust iseenese ja maailma vastu. «Olen olnud aeglase arenguga.»

Lavakoolis käinud on tähendanud, et lavakool – see on suur ebakindlus ise. Tudengeil ajab ebakindlus üle ääre, sest tuupimisoskusest ei sõltu seal midagi. Ei sõltugi ja selles ongi asi. Kui seal erialatundides positiivse hinde saad, on väga suur asi. Esimesel aastal ma ei saanud – olid kolmed-neljad. Kui saad kahe, oled koolist läinud. Pärast läksid hinded paremaks ja loomulikult olin väga rõõmus.

Asi pole hindes, ise saad ka aru, et sul on laval parem olla, kui teed oma asju paremini. Emotsionaalselt on need neli õpiaastat väga rasked – üks lõputu võitlus. Ega see pärast kergemaks lähe. Võitled terve elu.

Aga kuhu jääb see näitlejate pidulik tavalause, et neil on õnne igal õhtul mängida kedagi teist, kes nad tavaelus ei ole? Arvan, et sa ei saa mängida kedagi, kes sa ei ole. Kust sa siis võtad need asjad? Saad mängida kõike seda, mis on su sees, aga rohkem mitte. On see traditsiooniline käsnaks olemise teema: näed, kuuled ja imed kõik endasse? Jah, kui oskad olla. Üks asi on see kõik endasse imeda, teine – pärast see endast välja lasta. Mina olen sel alal väga alguses. Aga õpin. Olen olnud kogu aeg aeglase arenguga. Tean, et mul võtavad asjad aega ja olen sellega leppinud. Mul ei tule asjad kohe välja. Mitte kunagi. Aga mis seals ikka.

 «Sõit siia-sinna ei tüüta üldse.»

Pole just tähele pannud, et see aeglus oleks sulle halvasti mõjunud. Üldse mitte. Oled hetkel täpselt nii hea nagu oled – ei saa ju üle oma varju hüpata. Eluviis on sul seevastu jube liikuv – Figaro siin, Figaro seal. Seda küll, kuid praegu on elu Tallinna kandunud. Suvel olin vanemate juures Haanjas ja Tartus proovides. Sõit siia-sinna ei tüüta mind üldse: olin maalaps, kes käis linnakoolis.

Terve elu olen sõitnud. Muidugi see väsitab, aga mitte üleliia. Esimene suur minek oli magistrantuuri aegu Saksamaale? Teadsin kohe sel talvel, kui kooli lõpetasin, et ma ei lähe veel tööle. Tahtsin välismaale õppima. Magistrantuur oli selleks parim – sul on raha, sul on õppeprogramm. Valdasin keelt. Kõik oli loogiline ja lihtne.

Saksa keel on sul ka üks armastusi? Oli küll. Saksamaa ka. Enam mitte. Kui Berliinist ära tulin, tundsin, et see linn on üldse ainus koht maamuna peal, kus tahan elada. Pärast seda käisin New Yorgis, sel suvel Shanghais. Nüüd mõtlen, et sa pead olema ise õnnelik, siis on jumala ükskõik, kus sa elad. Sellest olen aru saanud.

«Punases vaibas pole midagi mõnusat»

Viimaste käikude juurde käib sinu puhul ka punane vaip. Nii väga palju pole seda punast vaipa olnud. Mul võtab kõik aega, punase vaibaga kohanemine samuti. Kais Adlas just ütles ükspäev, et oli näinud ARTE pealt filmi, kus näidati noori Euroopa filminäitlejaid: kuidas ma olin häbelikult ja kõheldes tulnud üle punase vaiba.

Ega seal midagi mõnusat ole: kõik inimesed vahivad sind, karjuvad, välklambid sähvivad – no tõesti imelik. Ja teised inimesed su kõrval muutuvad täiesti ebanormaalseks – manavad ette suure ja särava naeratuse ning ajavad end sirgu. See oli üks väga imelik kogemus. Läksin vapralt naeratades, et saaks kiiresti-kiiresti sellest vaibast üle. Kuid – kui rohkem seda teha, küll siis harjub ära (naer). Kuid praegu – kaamera eest tagasi teatrilavale, need ju kaks suisa erinevat spetsiifikat. Ongi. See ei ole kõige kergem.

Romka (Roman Baskin – AV) on väga kannatlik lavastaja. Väga õpetlik töö. Minu jaoks tuli uuesti natuke koolitunne. Vanemuise lava on Eesti kõige suurem ja kõige suurem saal. Ma olen isegi väike, et selle kõigega sobida, et seda kõike hallata, aga annan oma parima. Nüüd nad saalis kuulevad mind – algul ei kuulnud. Ütlevad, et nüüd on mind näha ka. Nii et, eks see läheb.

Hoidsid filmilikult nappi joont? Mis ma siin hoidsin – võib-olla ei ole ma kunagi osanud suurt lava kasutada. Pärnu Endla lava ei ole ka ju väga väike? Ei ole, aga nii suurt dramaatilist rolli pole mul kunagi olnud. Pärnus mängisin noori naisi küll, aga «Kõik aias» Jenny on igatepidi väga suur samm edasi.

Jaasõna Vanemuisele tuli Maarja Jakobsoni suust kärmelt? Ma ei ütle kunagi mitte mingit tööd ära ning loomulikult ei ütle ma ära tööd koos Hannes Kaljujärvega! Aga ma ei osanud alguses selle looga kuidagi otseselt suhestuda. Olin ettevaatlik, jäin huviga ootama, mis sellest tuleb ja mis pildiga lavastaja tuleb – kuidas tema sellest aru saab.

Kuidas nüüdseks Jenny sussid sobivad? No-oh (muie). No need kingad, mis seal mul jalas on, need konkreetselt sobivad ilusti. Nendega on käidud ja nendega on hästi. Aga muidu – kõik võtab veel aega. Arvan, et mõnuga hakkan mängima siis, kui on reaetendused. Et siis tasapisi. «Vahel ikka nutan lahinal. Üksinda.»

Kunagi tunnistasid ühes intervjuus, et sul on hirmus suur lavanärv. See on jäänud palju-palju vähemaks, võrreldes varasemaga. Isegi «Kõik aias» töö jooksul tajun seda. Kui ma tunnen, et saan asjadega hakkama, siis ma ei lähe eriti närvi.

Mis on see, mis näitleja Maarja Jakobsonile ajab närvi nii sisse, et tal tekib tunne – ma ei saa hakkama? See, kui lavastaja ütleb: ma ei kuule mitte midagi! Siis mõtlen – issand jumal, on ikka väga halb lugu. Siis olen tõesti närvis ning võib minna veel hullemaks. Ütled küll oma fraasi ära, kuid nii kohutavalt mõtled, kuidas ma seda ütlen, et kaotad sisu ära. Siis pole ka mitte midagi kuulda. Tegelikult on sisu erakordselt tähtis – kui tead, miks ja mida sa ütled, siis on kõik korras. Aga mõni närveerib minust palju rohkem: kes oksendab enne etendust, kel on kõht lahti… mul nii hull ei ole. Mitte kunagi.

Ja lavanärv enne esikat, see on täiesti normaalne asi. Ilma selleta pole üldse mõtet lavale minna. Kui oskad õige erutuse enne lavale minekut üles leida – oled südamega juures. Enne esietendust kasvab see rohkem närviks üle ning kui tunned, et sa ei saa hakkama, siis on rohkem halba närvi. Aga hea närv, see peab olema ja on ka. Ning need esikaeelsed unetud ööd? Päev enne esikat ma kindlasti ei võta tuure üles. Kuid ega ma ole väga hea magaja, magan aeg-ajalt isegi üsna halvasti. Ega esikas mind halvemini magama pane (naer).

Lihtsustab see magamatusest tekitatud vaevatus mingil moel su tööd? Seda mitte. Sa pead ikka hästi puhanud olema. Kui oled vaevatud ja väsinud, siis on kohe kõik väga halvasti. On seda juhtunud ka? Prooviperioodi lõpus olin kohutavalt väsinud ja mul oli tunne, et ma pole kohal – et hõljun kusagil iseenda kohal, kõrval või peal. Või kuskil mujal. Siis mängisin ka kohutavalt halvasti. Lavastaja ütles seda ka. On sul juhtunud ka, et mõni lavastaja öeldud märkus sul lausa pisara silmanurka võtab? Ikka on juhtunud, see on nii emotsionaalne töö.

Aga lahinal nutma pole kippunud? Teiste ees kindlasti mitte. Kodus salaja küll. Kui suuremaks saad, siis enam nii väga ei nuta. Nooremana juhtus seda rohkem. Iga kord nutsin. Isegi esikapeol, kui keegi tuli midagi ütlema, nutsin pärast garderoobis. Aga saad vanemaks, ei võta enam kõike nii südamesse. Juba eos eraldad ära, miks mõni inimene mõnd asja ütleb: kas tal on oma maitse või sa lihtsalt ei meeldi talle. Või siis – mõni tahab head, aga kukub välja halvasti. On sada varianti.

Oled tundlik tüüp? See töö on nii isiklik. Näitlemise juures on see tunne, et kui ma oma tööga hakkama ei saa, siis ma olengi halb inimene. Sa pead aru saama, et see pole nii. Kuid – see tuleb kogemusega.

«Olen lati maksimumkõrgusele seadnud.»

Oled varem öelnud, et film on sinu suur armastus. Nüüd teatris tagasi. Kuidas selle armastuse jagamisega siis on? Võib-olla on see nii nagu eluski: üks on see, keda sa ise armastad, teine – kes sind vastu armastab. Küllap film armastab mind vastu, aga teatris ma nii väga kindel ei ole (naer). Aga sellevõrra on praegu partnerlus teatriga minu jaoks niivõrd suur ülesanne: huvitav, aga samas ka auahnuse küsimus – kas ma hüppan üle või ei hüppa.

Kui kõrgel see latt on? Ma ei tea, mis see naiste kõrgushüppe rekord praegu on – 2.02 või 2.05. Ikka seal. Alla selle pole ju mõtet. Oled sa maksimalist? Absoluutselt. Ikka-ikka. Loomulikult. Mäletad sa taolist maksimumkõrguse ületamist ka oma lapsepõlves? Käisin Otepääl lastemuusikakoolis ja olin kohutavalt vilets klaveriharjutaja. Sellevõrra olid mul ka viletsad hinded – kolmed-neljad. Eksamile ei julgenud ma kunagi esimesena minna, läksin viimasena. Kuid selleks ajaks olin ennast niivõrd närvi ajanud, et kui muidu mängisin niikuinii halvasti, siis mängisin veel halvemini. Ükskord oli meil etüüdide konkurss ja ma ütlesin: ma lähen nüüd esimesena.

Ma võitsin selle. Kolmeline õpilane ja võidab! See oli tõesti 2.02 – hüppasin sellest üle. Kuid see juhtus seepärast, et olin valmistunud, lihtsalt läksin, ma ei mõelnud ega lasknud end närvi minna. Nagu teatriski: oled valmistunud, õige hetk, õige koht ja lähed ning hüppad.

Mis sind kui näitlejat pärast Vanemuise esietendust ees ootab? Vanemuises küsiti, kas ma 15. aprillil Pärnus saan mängida. Mul on järgmise aasta maini kõik ära planeeritud ja auku pole kuskil.

«Must värv ei sobi mulle üldse.»

Su väike must märkmik on tihedalt täis kribitud? Ei, triibuline. Rõõmsameelne ja värviline. Loobusin teadlikult kõikidest musta värvi esemetest. Isegi kingi ei kanna ma musti. Sain äkki aru, et see värv ei sobi mulle üldse. Kui oled meikimata ka, siis muudab see värv mu halliks ja kahvatuks. Ei ole vaja. Olen kolmekümneaastane naine ja võiksin teada, mis värvid mulle sobivad – must ei kuulu nende hulka.

Ja sinu värvivalik on… …punane, roosa lilla, ooker – minu lemmik. Ja roheline. Sa ometi ei marsi stilistide vahet? Ei, seda mitte. Tööga seoses kannad nii palju erinevaid riideid, et näed ära, mis sulle sobib. Ma ei ole trenditeadlik, aga naisterahvas tahab ju ilus välja näha! (Naer.)

Tagasi selle juurde, mis ees ootab? Variuse teatri uuslavastuses mängin Elo Tuglast. Siis tuleb film «Sügisball», Von Krahliga läheme etendusi andma Šveitsi ja Saksamaale. Kuni detsembrini on kõik järjest. Praegu ongi kõik järjest läinud. Saan väga hästi aru, et see on üks õnnelik hetk, mis ei kesta igavesti. Lihtsalt praegu on see käes.

Kuidas taolised filmi- ja teatrialased juhused näitlejatar Maarja Jakobsoni juurde tulevad? Telefonikõnega. Tavaliselt (naer). Elu on niivõrd paljude kombinatsioonide risttee, mille üle pole sul mingit võimu. Kõik lihtsalt juhtus. Kui teed head tööd, siis sind märgatakse. Kui oled väga hea, siis on võimatu, et sind ei märgata. Tüdruk, kes õppis hobusevargaks Kui 18aastane Maarja, kes Tartus saksa filoloogiat tudeeris, oma kodused fakti ette pani, et kavatseb lavakunstikooli astuda, ei löönud nood kaugelt mitte vaimustusest käsi kokku. Kuid keelama ka ei kiirustanud.

«Ega neil olnud valikut, ausalt öeldes,» lausub Maarja. «Kuidas nad saanuks 18aastast inimest keelata?» Ema suust kostnud ühemõtteline ja napp fraas: sa oled hull. Isa vaikinud. «Nad arvasid, et ma ei saa sisse – võin ju minna proovima, aga et ma pole üldse see tüüp.»

Kuid Maarja sai sisse. Ning kuulis isa käest kaht olulist lauset: «See on hobusevarga amet.» ning «Oled valinud väga raske ameti, laps, aga õnne sulle sellel teel.» Kõik. «Eks nad lasid mul siis rahulikult minema hakata,» tähendab Maarja. Praegu on vanemad Maarjale olulised tagasiside andjad. «Väga usaldan nende silma ning nad on kriitilised,» lausub ta. «Selle põhjal ma tean, et nad väga armastavad mind ning et ma olen väga tubli.»

Astraalne või maine? Kui Maarja filmirollidest kõneldakse, on tihtipeale käibel omadussõnad «lüüriline» ja «astraalne». Päris-Maarja on aga eelkõige otsekohene ja konkreetne. Maarja muigab ja pajatab, kuidas ta luges hiljuti Vogue’ist intervjuud oma lemmiknäitleja Cate Blanchettiga. Kõigepealt kirjeldati seal eeterlikku keha, mis hõljub ja siis öeldi, et Cate on naine, kes on kahe jalaga maa peal.

«Saan aru, et inimestel on unelmaid, kus pannakse näitlejanna hõljuma,» tõdeb Maarja. «Eks näitlejannad ja modellid kehastavad inimeste janu ilu järele. Aga eks see ole ka üks osa minust. Kui seda poleks, oleksin kohutavalt maine ning seda oleks ka ekraanil näha. Kõik, mis sinus on, on näha, sa ei saa seda varjata. Ja kui varjad, siis torkab su sisu ikkagi silma. Mis sinus on, see on. Mida sinus ei ole, seda pole. Kogu lugu.»