«Ma polegi naisi mänginud, ikka lapsi ja poisse.»

«Tüdrukute mängimine on mul suht’ käpas,» naerab Vanemuise näitleja Marika Barabanštšikova ehk koeratüdruk Lotte rõõmsalt. Hajameelsete, kohmakate ja ebaadekvaatsete plikade rollid pakuvad talle suurt naudingut.
Kui Marika oma lapserollid kokku lööb, saab neid päris kopsakas hulk. «Võtame kõik alla kümneaastased?» küsib ta, asudes sõrmedel arvutama. «Oot, aga «Riskis» mängisin ma teismelist. Võtame tema ka punti!» Sõrmedest tuleb puudu.
«Ma polegi naisi mänginud, ikka lapsi ja poisse. Ja hästi palju orbusid. Äkki ma mõjun ebaadekvaatselt kolleegidele ja sealhulgas ka lavastajatele?» Kusjuures kooliajal mängis Marika suuri kangelannasid: «Kajaka» Arkadinat ning preili Julie´d. «Siis nähti minus naist,» toob ta kuuldavale teatraalse ohke.
Kui esimesest lavakasse astumisest midagi välja ei tulnud, küsinud keegi Kalju Komissarovilt, miks Barabanštšikovat ei võetud. «Ta on alles vasikas,» olnud teatrimehe vastus. «Mingi vasika olemus minus tõesti on ja see on tulnud teatrisse kaasa,» poetab Marika. Ilma igasuguse painetundeta.
Uute lapserollide lisandudes võib Marikast lõpuks kujuneda Salme Reek number kaks. See pisike näitlejanna oli super lastemängija. «Kui oleksin nagu Salme Reek, oleksin või sees,» arvab Marika. «Tänapäeval on nii, et ühte asja pead väga hästi oskama. Äkki ma oskangi lapsi mängida? Kui oskaksin niimoodi nagu Ülle Lichtfeldt teeb Pipit või Elina Reinold tegi röövlitütar Ronjat – nii maksimaalselt! Mul on, kuhu areneda. Mul on autoriteedid ees.»

Autoriteedid on ees

Aga kuhu jäävad kõrged peaosad? «Peaosa on algaja näitleja unistus. Kohe ja palju! Kui Vanemuisesse tulin, siis keegi küsis mu käest, kas tulin balletitruppi. Olin siiras hämmingus, et see inimene ei teagi kõiki mu kooliajal tehtud rolle!» Praegu usub Marika aga, et kõrvalosad on talle kui loodud töö. «Ilmselt pole kogemused ja jõuvarud nii suured, et suudaksin laval kolme tundi täita. Pigem teed väikese rolli, mille viid täiuseni. See on nauding.»
Emajõe Suveteatri «Frankensteinis» tuhiseb ta Vana Anatoomikumi lavale nelja erineva raseda naisena.
«Hästi hea on teha. Sekundiks tuled lavale, aga mõnus on,» kiidab ise. «Emme on näitleja, paneb kõhu ette ja mängib tädisid,» on Marika kaheaastase poja Mattheuse seisukoht.
Ühesõnaga, äärmusest äärmusesse: keskpäevasel etendusel mängid koeratüdruk Lottet ja hilisõhtusel rasedaid naisi. Marika ei varja, et need osad tulevad tal kergelt. «Kui raskelt teed, ei tule midagi välja,» leiab ta. «Hästi tihti on nii, et esimeses lugemisproovis tuleb roll kohe. Kui alguses on olemas, siis on, ja kui ei ole, ega siis ei tule kah.» Siis läheb käiku näitlejameisterlikkus. «See on karm – tunned, et sul pole tiibu seljas.»
Kelle pealt Marika snitti võtab, kui järjekordne lapseosa tegemist tahab? Lotte puhul püsis ta silme ees teatri turundusjuhi Jaanus Kuke tütreke. «Ta on nii habras ja räägib Ita Everi häälega. Kummaline! Ma ei suuda ära imestada, kustkohast see hääl tuleb. Seda ma järele teha ei suuda.»

Mina PEAN lavakasse saama…

Et pärast keskkooli tuleb teatrikooli minna, teadis Marika juba enne esimest klassi. Üks tüdruk rääkis, et tema õde ei saanud lavakasse sisse. Mispeale Marika oma sõnul kindlalt teatas: «Nii, mina saan!» Ajaloolist lauset korrates muutub Marika väikeseks jonnakaks tüdrukuks – mõni ime, osa ju käpas. «Mingi imelik asi, nagu taevast tuli: lähen sinna ja saan sisse. Mu eluunistus polnud mitte näitlejaks saada, vaid lavakasse sisse pääseda. Sellele, et kooliga kaasneb ka elukutse, ma ei mõelnud.»
Kuna Marika on pärnakas, marssis ta loomulikult näiteringi. «Juba seal olin sutsude mängija,» muigab ta. «Seal tegi Katariina Lauk suured rollid ära, mina olin vaid tema kaunis vari.» Lavakassepääs ei läinud aga ettevalmistusele vaatamata kergelt. Ei mahtunud ta midagi esimesel proovikorral joone peale. Nuttis mis hirmus. «Olin veendunud, et oli mingi eksitus. Läksin järgmine päev tagasi kontrollima.» Ei olnud eksitust, mistõttu tuli plikapõlveaegse kinnismõtte teostamiseks maanduda kaheks aastaks pedagoogikaülikooli näitejuhtimist tudeerima.
Visadus viib sihile: lõpuks oli Marika Kalju Komissarovi kursusel sees. Sealtpeale pole tal tänu ekraani- ja lavatuntusele vaja enam pikka keerulist perekonnanime igal pool korrutada. Muide, üheski ametiasutuses pole Marika oma Barabanštšikovaga esimese hooga hakkama saanud.
«Pole veel olnud, et keegi ei muigaks selle peale,» särab Marika kui päike. Seega on trummipõrinanimi talle omamoodi rõõmu toonud. Aga pojale leidis ta nime Itaaliast. «Tegin seal ühes katedraalis pildi, kus jäid kõrvuti pühakud Marcus ja Mattheus. Et Markus oli Dvinjaninovi peres juba ära võetud, siis valisin mina Mattheuse.»
Väike Mattheus Dvinjaninov on Marika sõnul ülimalt teatriteadlik laps.
«Ta õudselt armastab teatrit. Kaheaastaselt istus Shakespeare’i etendusel kaks tundi ega teinud piiksugi. «Hulkur Rasmust» vaatas kolmteist korda. Lotte-lavastust on ta kolm korda näinud. Istub vaikselt. Ta võib küll naabrile ära mainida, et see või too on laval tema emme või issi, aga ta teeb seda pooltoonis.»
Näitlejate laps saalis ei lärma. Valdab intonatsiooni.

Kuhu kadus udupeen põlvik?

Elu kõige esimese koolipäeva eel oli väike Marika Barabanštšikova õnnest vaat et uimane. Ema oli talle pidupäevaks ostnud Lätist ilusad heegeldatud põlvikud. «Silitasin neid kaks kuud enne 1. septembrit ja olin nii uhke: mina lähen nendega kooli,» kirjeldab Marika.
«Läksingi. Kuid ma olin hästi hajameelne laps. Millegipärast tulin pärast koju, vaid üks põlvik jalas. See on täielik saladus, kuidas ma suutsin esimesel päeval ära kaotada põlviku, mida ma kohutavalt armastasin!»
Mitte ainult hajameelne, vaid ka paduoriginaalne pidi tüdruk olema. «Mul oli lasteaiast saadud täide pärast siilipea, tahtsin aga pikki juukseid. Panin siis pähe kolm paari sukkpükse, tegin kaks patsi ja käisin. Kõik naersid mu üle, kuid mina ei saanud aru, mis selles naljakat on – pruunid patsid ju!»