Loe

«Ma ei oska ju muud kui näidelda.»

SLÕhtuleht

Kui Helena Merzin kümme aastat tagasi Vanemuisesse tööle tuli, kutsuti teda Õiekeseks. «See lõppes üsna ruttu ära – nüüd öeldakse seda üsna harva,» naerab Helena. Kuis ütledki: aastaga 2004 on Helenast saanud magistrikraadiga näitleja, kes noppis koduteatrilt nii parima naispeaosatäitja preemia kui ka draama aastaauhinna.
Õiekese nime kinnitas Helenale külge Jüri Lumiste, kelle suust pudenesid lavakooli diplomandile Riho Kütsarile öeldud ajaloolised sõnad. «Noh, tulete teie – Mäeots, Jaanovits ja Kütsar – Vanemuisesse ja siis Õieke ka.» Kütsar olla siis mitu päeva pead murdnud, kes see Õieke on, kes nendega koos tuleb. Helena küll, aga kes siis veel? Lõpuks saanud teada.
Nüüd võttis õrn Õieke kaks preemiat korraga. Elizabeth Proctori rolli eest lavastuses «Salemi nõiad». Rein Kilgi nimelist Vanemuise draama aastaauhinda kätte saades pressis pisar vägisi silmanurka. «See oli ikka hästi suur üllatus. Ega mul ainukesena pole palju tööd olnud, teistel ju ka, ning selles lavastuses võinuks igaüks trupist selle preemia saada,» poetab ta tagasihoidlikult. Paus. «Et me seda tükki mängime nii harva, siis enne seda etendust on mul alati metsik närvipinge. Olen kui peata kana, ei suuda mitte midagi teha.»

Näitlejast magistriks

Mitte ainult preemia-aasta: mullu kevadest alates on Helena magister. Magister Merzini nimelisi nimekaarte tal igal juhul pole. «Nad hirmutasid mind, et hakkavad kavalehtedele panema magister Merzinit,» naerab Helena.
Kraadi kättesaamiseks kulus neli aastat. «Kui õppima läksin, siis olin omadega ilmselt väga ummikusse jooksnud – ühtpidi isiklikus elus ja teistpidi näitlejana. Teatris oli nii, et mängisin palju, olin pea igas tükis sees, aga kõik olid väiksed sutsud. Järsku selliseid rolle ei olnud. Tundsin, et jäin kuidagi nii kõrvale. Mõtlesin siis, et kas olen tõesti nii kehva… See hakkas painama. Siis otsustasingi.»
Kooliskäik keerutas puntrast välja. «Niikui kooli läksin, hakkas mul järsku väga palju tööd olema,» muigab ta. «Ja siis jäi mul kool tükiks ajaks seisma. Mäletan, kuidas jooksime Vahur Kelleriga pärast proovi kultuuriloo loengusse – magasid seal siis… Pärast jälle proovi või etendusele.
Mis aga hästi mõjus, oli see, et olin seoses magistriga Inglismaal. Peaaegu kaks kuud Inglismaal oli see, mis pani mind teistmoodi mõtlema – tundsin, kuidas kõik jamad ja asjad jäid sinnapaika.»
Üle-eelmisel aastal viibis taas kodust eemal, ja pikalt. Osales Rootsi ja kolme Balti riigi teatritegijate ühistööna valminud lavastuses «Pikk-pikk teekond». Pendeldas Rootsi ja Eesti vahet kui elektrijänes ning nautis täiega lennukat elustiili. «See meeldis mulle,» särab Helena takkajärele. «Jaanuaris hakkasime proove tegema, märtsis oli esietendus ja kuni esikani käisin igal nädalavahetusel Tartus etendusi tegemas. Tundsin, et maailm on lahti ja lendled siia-sinna.»
Niisugune intensiivne tegutsemine sobib Helenale ta enda sõnul kõige kindlamini. Siis jõuab rohkem. Kui proove pole, siis jäävad tegemata ka muud asjad. Vaikne äraolek. Sestap võttis vastu ka Margus Kasterpalu kutse Lutsu teatrimajja lastejõululavastust tegema minna. Ajal, mil koduteatris huugas balletimasinavärk, kehastas Helena keerulisevõitu nimega loos – «Satanakardinalkohõlepusapörgulik võlujook» – fuksiaroosa soenguga nõida Ella Tengelpunga. «Õudselt hea tiim, aga see oli müstiline, et viis minutit enne esietendust värviti veel seinu,» muigab ta. Väikese teatri suured rõõmud.

Kindel soov: näitlejaks

Vanemuises kümme aastat töötanud Helena pole jõudnud heietada mõtet, et peaks teatrit vahetama. «Mulle tegelikult meedlib Vanemuise draamatrupp. Kõik see inimeste omavaheline suhtlemine ja üksteise hoidmine – ses mõttes on see trupp ikka hästi tugev.»
Näitlejaks-minek oli kaunis kindel tahtmine. Mis siis, et nüüd muigab ja pakub, et võiks mõne ameti ka omandada. «Vahel mõtled ikka, et võiks mõne ameti õppida – ma ei oska ju midagi muud kui näidelda. Isa ütles alati, et kui tahad näitlejaks saada, siis okei, aga enne mine ülikooli ja õpi mingi amet. Näitleja jõuad sa ju eluaeg olla.» Naer. Nagu näha, on Helena näitlejast isa Leonhard Merzini sõnu teataval määral järginud. Väga teataval määral, mõistagi.
Sest tahtmine oli hiiglaslik. Kooliajal käis ta aasta otsa Jüri Lumiste ja Andres Dvinjaninovi teatristuudios Kullervo. Ei meeldinud. «Olin arg ja hiilisin ära igasugustest etüüditegemistest,» räägib ta. «Kui kevadel valis Lumiste välja need, kellega võiks teatritegemist jätkata, siis ta mind ei valinud.» Vähemasti ei võtnud see tüdrukult enesekindlust ning tagasihoidliku olemisega Helena sättis sammud lavakakatsetele. Tahtmine oli kõva. «Ikka lapsest saadik tahtsin! Võib küll olla, et isa pärast.»
Väike mütakas, kolmeaastane tüdruk, kes «Indreku»-filmis aknal lehvitab, on Helena. «Kaks sekundit!» muigab ta. «Olin väike, paks ja armas tüdruk.» Järgmise filmiesinemise tegi ta isa viimases filmis «Sajandi sõit». Aasta oli siis 1986. «Sinna sattusin sellepärast, et võtted olid Tallinnas ja olin lihtsalt kaasas.» Vahe poleks pruukinud nii pikk olla, kui näitleja Merzin poleks tütart püüdlikult teatri- ja filmiasjandusest eemal hoidnud. «Ta ikka ei tahtnud üldse, et sellega tegeleksin.»

PM Events ja ürituskorraldus

Ennast peab Helena suureks põdejaks ja kõhklejaks. Ka pikalt kõrvaltvaatajaks. «Olen siiamaani proovides arg – ma ei tea, mida ma kardan,» lausub ta. «Äkki ma ei usalda päriselt iseennast?» «Salemi nõidu» oli tal enda sõnul lihtsam teha, sest partner Kütsariga on ta kooliajast peale koos etüüde ja katkendeid teinud. Vanemuises pole nad pikka aega koos mängima sattunud. «Nii hea ja kerge oli mängida, ta nii aitas,» kiidab Helena. «Selles mõttes pole see preemia ainult minu oma, tegelikult oli see Riho, kes mind aitas.»
Aga mitte ainult teatrilava ja tõsised rollid. Kolleeg Katrin Pärnaga on Helena igal juhul kogu aeg ninapidi koos. Ja hoopis lavavälistel põhjustel. Askeldavad ja korraldavad. Firmagi on – PM Events. Tegevusvaldkonnaks võiks see ettevõte nimetada draamatrupi jõulu- ja hooajalõpupeod. «Sel aastal oli draama jõulupeo teemaks «Kuldne» ja siis istusime pärst «Salemi nõidade» etendust Sadamateatris pool ööd ja spreitasime viinapudeleid ja kuuske kuldseks,» räägib Helena. «Siis mõtlesime küll, et millega me – täiskasvanud inimesed – siin tegeleme… teised kodus magavad ja meil on vaja siin asju kuldseks spreitada.»
Tõsi, see kahenaisefirma tegutsebki vastu üritusi öösiti – muidu napib aega. Annab harrastuse mõõdu välja? «Jajah, see on harrastus küll,» venitab Helena muiates.
Sel aastavahetusel võttis tandem ette ja juhtis ära ööklubi Atlantis aastavahetuspeo. Tegi säherdust asja esimest korda. Küll aga on Pärn-Merzin varem hoogsalt kohvikus Shakespeare plaate keerutanud. «Me keerutame ikka kaheksakümnendate, seitsmekümnendate, jah, ka viiekümnendate plaate,» sõnab ta. Mis iganes, Amanda Leari ja Aretha Franklinita pole viimasel ajal Helena plaadikeerutus käinud. Siis sedalaadi kogemus.
Eile pani Helena vaimu suisa uutlaadi kogemuseks valmis: et Vanemuise «West Side Storys» osaleda. «Õudselt tahtsin kaasa teha – omaette kogemus, eriti need Jüri Naela tantsud,» sõnab ta. Selle imetabase kogemuse võtmine algab täna.

04.01.2005