fbpx

Lugu armukeste väga kahtlasest suhtest


5. oktoobril oli Vanemuises lavastuse “Armuke” esietendus. Seda Harold Pinteri 1962. aastal kirjutatud näidendit mängitakse Sadamateatris, ja seejuures on laval vaid kolm inimest, kellest üks (Siim Sareal) teeb vaid lühikese kõrvalrolli. Meespeaosa mängiv Andres Mähar teeb selle lavastusega oma lavastajadebüüdi.

Tegemist on armastuslooga, kus tegelasteks abielupaar, keda mängivad Andres Mähar ja Linda Kolde. Selle mehe ja tema naise suhe pole just selline, nagu abielupaari puhul tavaliselt ootaks. Kui üks pool küsib teiselt jutu jätkuks: “Kas sul täna armuke käis?”, ja teine vastab täiesti rahulikult: “Jah, käis!”, siis on asi ikka kahtlane. Nimelt mängivad nad rollimängu, kus mõlemad on üksteise armukesed. Nad muudavad armukeseks olemise ajaks enda tavapärast välimust ja on justkui teised inimesed. Mänguvälisel ajal räägib paar oma armukestest üsna vabameelselt. Nad elavad elu, kus mõlemad teavad, et teisel on armuke ja on seda justkui aktsepteerinud. Probleem tekib aga hetkel, kui mees annab märku, et talle see tegelikult ikkagi ei meeldi.

Lavastuses teeb näitlejatöö keeruliseks see, et pidevalt tuleb ühest inimesest teiseks kehastuda, kuid Mähar ja Kolde saavad sellega hästi hakkama. Loo lõpuks läheb natuke segaseks, kas räägib armuke või abikaasa, kuid see on taotluslik, sest üks tegelane tahab olla abikaasa rollis ja teine mitte. Igal juhul on publikul seda veidrat rollimängu põnev jälgida.

Mulle meeldis väga lavakujundus. Tuba oli piiritletud valgete siidiste põrandale langevate kardinatega, mida etenduse käigus mitmeid kordi kinni ja lahti tõmmati. Need kardinad tõid lavale romantilist hõngu. Elutoas oli diivan ja väike laud, kuid lava teisel poolel oli kasutusel kuubik, mis kujutas endast korraga magamistuba, kuhu viis väike trepp, elutoa juurde kuuluvat riiulit ja peeglit, kööki ja väikest koridori. Seda kuubikut liigutati vastavalt vajadusele ja see täitis oma rolli hästi. Nii oli suudetud üsna väheste vahenditega kujutada laval tervet korterit. Lisaks meeldivale kujundusele oli värskendav külastada etendust, kus laval oli vähe inimesi ja etendus ise ka lühike – vaid ühes vaatuses, mis kestis natuke üle tunni. Nii ei tekkinud kordagi mõtet, et lugu venib või jalad tahavad sirutamist. Oli üks kerge vaatamine, kus sai natuke isegi nalja, aga mille ajal peamiselt vasardas peas küsimus, kuidas selline suhe ometi toimida saab.

(blogi.kultuur.info, 05.11.2019)