fbpx

Lõvilõuad ja purjekas, pehme diivan ja tähed


Tiit Palu autorilavastuste püsivaatajat tabab ilmast ilma déjà-vu efekt. See tekstikoht tuleb kahtlaselt tuttav ette, kus ja millal olen seda varem kuulnud, küsin endalt teatrisaalis. Aga rahunen kohe: Palu ei plagieeri kedagi peale iseenda. Oma varasemate näitemängude tsiteerimises võib näha edevust või järjekindlust, kuidas keegi. Siiani on äratundmine olnud pigem rõõmustav, küllap kusagil terendab ka küllastumise piir. Kui Palu üllitab oma kogutud teosed, eks siis selgub, kas enesekordamised mõjuvad igavalt või lõbusalt.

Juba praeguseks on Tiit Palu tulevasse raamatusse tekste kogunenud kenake hulk: „Talgud“, „Eesti mees ja tema naine“, „Klarissa kirjad“, „Põlenud mägi“, „Inriid ja Toomas Nipernaadi“, „Meretagune paradiis“, „Mees ja mootorratta juhi õpik“, „Armastuse narrid“ jne. Muide, „Armastuse narrid“ oleks tabav pealkiri, kui seda poleks Eduard Bornhöhe juba pruukinud. Teine köide hõlmaku klassika ülekirjutusi Tuglase „Eesti pastoraalist“ Euripidese „Medeiani“.

Tiit Palu lavastusi olen seni näinud poolesaja ringis, üheks lemmikuks on teatrimälus jäänud Luigi Lunari „Kolmekesi kahevahel“ (Vanemuine 1998). Komöödias „Tere, kallis!“ lausutakse üks repliik Lunari näidendist: „Sellest elust ei pääse mitte keegi eluga.“ Kaasa kumiseb lugupidav hüvastijätt, kuna 15. augustil 2019 lõppes Luigi Lunari elutee.

Kirjutajana ei tunnista Tiit Palu lobedat well-made-snitti ega lahtist lausnaerutamist. Ainuüksi tema nõrkus mõtlike (sise)monoloogide vastu ei haaku stampkujutlusega tempokast situatsioonikomöödiast. Seda tõestab ka mononäidendite „Eesti mees ja tema naine“ ning „Mees ja mootorratta juhi õpik“ muigega põimuv nukrus, mis nende esitajale Sepo Seemanile hästi sobib.

Kõige täpsemini on sõnastanud „Tere, kallis!“ kavalehe intervjuus Palu ise: „Mulle meeldib selline sissepoole muigamise teater. Mind ei huvita niipalju see, mis juhtub, kui see, mida räägitakse ja kuidas mõeldakse. Ja ma otsin sellist helget ja kerget olemist, kus kannad pole kogu aeg maas ning öeldud sõna ja tegevus on pisut nihkes.“

Lüüriline komöödia on „Tere, kallis!“ puhul adekvaatne määratlus. Kui laval kaks naist teineteisele südant puistavad, võetakse appi ka puhas lüürika ehk eesti luuleklassika. Kirjeldamatult mõnus on kuulata kurbade luuletuste algusridu, kui luuletus kohemaid mälus elustub. Jõudsin mõelda sellelegi, et siinsamas teatrisaalis, isegi samas reas, võib-olla suisa mu kõrval, võib istuda keegi, kes mõnda luuletust üldse ei tunne ega tea. Kuigi seda on peaaegu võimatu uskuda. Aga kui siiski, kas teadmatus viib luulekogude juurde? Loodame, et me ei jõua iialgi (luule) lugemisjärgsesse ajastusse.

Kui näitelaval kohtub neli tegelast, kaks meest ja kaks naist, pealekauba tuleb üks paar teisele paarile külla, kandub mõte tahes-tahtmata Edward Albee draamale „Kes kardab Virginia Woolfi?“. Aga sellest seosest pääseb „Tere, kallis!“ vaataja hõlpsasti vabaks, ehkki abielurutiini puudutatakse siingi. Ja lõvilõugadest tehakse juttu. Hoopis tungivamalt hakkas kummitama Jaan Tätte kvartett-komöödia „Palju õnne argipäevaks!“. Võib-olla natukene ka ümbermaailmareisi motiivi tõttu. Eks ole Tätte Manfred ja Palu Peeter milleski sarnased. Kuigi mitte ülemäära. Võrreldav on nonde külla tulnud meeste funktsioon ja missioon, mitte kahe näidendi nelinurgamudel.

Abielupaar, kellele kutsumata külla tullakse, on Viktor (Karol Kuntsel), pehmete diivanite müügimees, misantroobist jobu, ja tema kaasa Pille (Maria Annus), metoodiliselt naeratav emakeele õpetaja. Ootamatud külalised Viktori õde Sirje (Katrin Pärn), üleloomulikult helge ning isikupärase suunatajuga tüdruknaine, ja tema kaaslane Peeter (Robert Annus), keda ei raatsigi kirjeldada – see mees koosneb üha üllatustest ja puäntidest. Mõistagi pole ükski tegelastest päris selline, nagu argipäevamaski kandes näib. Just see peituse- või pimesikumäng iseendaga teeb neli näitlejat lüüriliselt vallatuks. Sõnade, ilmete, intonatsiooniga musitseerivat kvartetti näikse ees ootavat seiklusrikas ja rõõmus lavareis, publikust hoovavat päri- või vastutuult ei oska esietenduse põhjal veel ennustada.

Kui peaksin vangistama Tiit Palu näidendite kreedo ühte lausesse, koosneks see kolmest kaunist sõnast: elu on imeline. Lauseliikmed määraku ja täpsustagu õpetaja Pille, kes teeb seda laval veenva enesekindlusega. Kuni Sirje intuitiivsus Pille süsteemi võluvalt mõrastab. Kui kreedolauset kästaks pikendada, lisaksin komajärgse küsimuse: … aga miks me selle ära unustame?

„Tere, kallis!“ algab Peetri avalalt saali pöörduva pajatusega, mille keskmes komeet Hale-Bopp. Ehkki Peeter ei räägi sabaga tähest, vaid ikka unistusest ja armastusest. Mitmes näidendis on Palu lüüriliselt mõtisklenud pilvedest. Tähed ja pilved on taevalaotus, sinna üles vaadates pääseme elu tähendusele lähemale. Lapsepõlvefotol nähakse päikest, miks ja kuhu kaob lapsenaeratus täiskasvanuna? Niisuguseid lapsesuu küsimusi küsitaksegi lavastuses „Tere, kallis!”. Palule meeldib mäng sõnade tähendustega, mänguline viivuke meeste dialoogis toob meelde Eno Raua mõnusa raamatu „Peep ja sõnad“.

Üks sõna, koos siiretega, tundus mulle tervikus täiesti üleliigne: see neljatäheline, ühesilbiline, kolmandas vältes haigus. Kuidagi tolksti vupsas morbiidne sõna Sirje pihtimusse, justkui kohustuslik lisand, pinnavirvendus, ilma milleta nagu ei tohikski täisväärtuslikku näidendit kirjutada. Võib-olla oligi klišee paroodiana mõeldud? Midagi poleks katki ega jääks vajaka, kui seda liini lavaloos ei oleks.

Seevastu üks läbiv ja läbinisti paeluv teema on mälestuste subjektiivsus. Võib tunduda kurbnaljakas, mõnikord ka tõesti kurb, kui erinevalt mäletatakse oma elu tähthetki. Kuid Palu arendab Viktori ja Pille abielulise mälestuste duelli mõnusa absurdini. Oleneb meenutaja meelelaadist ja prilliklaaside värvist, kas kibestuda või heldida, kas mäletada lõvilõugades kiskjaähvardust või hoopis lilleõieilu. Ja kui Peeter tuleb lagedale oma looga ümbermaailmareisist purjekal, saavad mälestused ja kujutlused, luule ja elutõde isemoodi säbrulisteks laineteks, mis võivad igaüht laval ja saalis lennutada igale poole – tuule suund muutub sekundiga, kord on nord, siis süüd-ost ja juba loe, loe, loe.

Tiit Palu enda muusikaline kujundus lisab sürpriisikesi. Eugen Tambergi stsenograafiast ma seekord hästi rääkida ei tahakski. Pretensioonikalt esteetiline on see eeslaval laiutav sõrestikkonstruktsioon kindlasti, Imbi Mälgu valguskujundus lisab õhulisust. Pilku püüavad lohutud vihmamärjad aknad kui kasvuhooneklaasid, helge linnulauluga täidetud rõdutrepp, üksik okkaline kaktus … Palu ja Tambergi eelmises ühistöös, Brechti „Kaukaasia kriidiringis“ kujundus aktiveeris misanstseene, ergastas fantaasiat.

Aga „Tere, kallis!“ on iseloomult hellem ja soojem näidend, siin hakkab kahju, et võimukas kujundus ei lase näitlejatega vahetumat silmsidet luua, ahendab liikumisjoonist, kaaperdab kujutlusvõime lennuhoo. Isetu minimalism ja tühjem lava oleks Palu laadiga hingelisemas ja vaimsemas kooskõlas. Aga võta näpust ja säh sulle kooki moosiga! No las olla pääle, ei jää sellepärast kleidid kappi rippuma ega laulud lõikuskuust salmimata, must lagi saab helendavaid tähti täis, inimlapsed vaatavad taevasse läbi rohelise klaasitüki. Ja naeratavad jälle.

Viimasel ajal on hea tava agaralt kurta eesti teatri enneolematu kriisi üle. Kas ei haaku see natukene „Tere, kallis!“ stseeniga, kus (müügi)mehike Viktor pehmete diivanipatjade vahel ukerdab ja pusserdab, on iseendaga pahuksis ja keeldub naeratamast, tagatipuks vabandab sapiselt, et räägib iseendast. Aga ennäe, ühtäkki ilmub üks võõras – sõber Peeter, kellega juttu ajades tuleb Viktorile jälle meelde, kui esma- ja ainukordne on kõik selles elus. Tahan kangesti uskuda, et teatriga on lood samamoodi nagu armastuse, lõvilõugade, kurbade luuletuste, tähistaeva ja ümbermaailmareisi purjekaga sadamas: märkad, mäletad, kujutled, vaimustud, naeratad, usaldad.

(Sirp, 25.10.2019)