Lõunaeesti keeltes teater – sügavalt omakultuuris sees

Minu vestluskaaslasteks on kaks varases keskeas Võrumaa juurtega meest. Taago Tubin, kes üksiti on Võru Teatriateljee hing ja juht, ning Vanemuise draamajuht, lavastaja Ain Mäeots.
Mõlemad on viimase kümmekonna aasta jooksul osa endast pühendanud võrukeelsele teatritegemisele. Mäeots tegi möödunud aastal lahti ka setukeelse teatri «otsa» – lavastas Obinitsas «Taarka». Me püüame veidigi selgitada, mida tähendab Lõuna-Eesti kultuuriruum. Milline on selles ruumis teatritegemise olevik ja ehk veidi ka, milline võiks olla tulevik.
Ja (hea) teater ei saa kunagi olla kitsas, omaette ja asotsiaalne – sestap on palju juttu ka kultuuriruumist kui sellisest.
Andres Keil: Alustame teie monoloogidega. Me elame ühtses keeleruumis, keel isegi väike. Miks on vaja üksäkki võrukeelset teatrit teha?
Taago Tubin: Minu jaoks ei ole hetkekski olnud võrukeelse teatri tegemine eesmärgiks omaette. Olles sattunud sealses kontekstis teatrit tegema, tundus loomulikuna kasutada neid väärtusi, mis seal olemas on.
Ain Mäeots: kui te küsite nii, et miks on meil vaja teha – see, miks on üldse vaja, see langeb ära, sest nagu näha, jumal tänatud, on väga suur publikuhuvi –, aga miks mina teen? Ma ütlen ausalt – mul on füsioloogiline vajadus. Kõlab naljakalt, aga – töötades Vanemuise teatris, tehes ka draamajuhitööd – kui ma ei ole paar aastat saanud võru kultuuriruumi puutuvat, ehedat munadega asja teha, siis mul tekib nälg selle järele.
See annab mulle nii palju. Väga egotsentriline jutt, aga nii on. Ja kui tegemine täidab missiooni, on väga hea. Aga ma ise saan väga palju loomingulist impulssi sellest.
Tubin: Me räägime sama juttu. Ega minagi tee selleks, et võrumaist kultuuri võimendada või jõuga läbi suruda. Siin ei ole kultuurifašismiga tegemist. Eesmärk on teha head teatrit, mille üks tööriist on väga võimas ja arhailine keel.
Keil: Teie olete mõlemad Võrust pärit.
Mäeots: Koos isegi kooliteatrit teinud!
Keil: kirjeldage kultuuriruumi erinevust. Mille poolest on teist moodi?
Mäeots: No ! Mis siin võrrelda!
Seda, mida nimetatakse Eesti kultuuriruumiks laiemalt – see on suur surrogaat. Kui me räägime näiteks sellest, mille üle me väga uhked oleme – laulu- ja tantsupidude traditsioon – see on kõik tulnud Saksast. Ja jumal nendega!
Keil: Kaplinskit parafraseerides – heegeldamine ja fichtlemine?
Mäeots: Ja jumal nendega! Ma väga austan neid inimesi. Järelikult on see meile vajalik.
Aga mina ei tunne ennast sellega olemuslikult seotud olevat. Siin polegi midagi võrrelda.
Minu jaoks on oluline, et ma saan nende teemadega tegeleda. Just nimelt – oluline pole see, et tekst on võru keeles kirjutatud. Võime saksa, inglise, ameerika tükki ka inglise keeles teha, aga see pole see.

Asi on teemades, lugudes, keskkonnas

Keil: Taago Tubin, teie lavastasite hiljuti ameerika loo võru keeles. Arthur Milleri «Ilma luuminõ & muu äri».
Tubin: Ma olen teinud ka ühe Soome loo – Pentti Saarikoski «Kauri põllu». Ja Shakespeare’i «Suveöö unenäo» käsitööliste stseenid möödunud suvel Leigol.
Aga see ei ole lihtsalt sellesse kultuuriruumi tõlkimine tõlkimise pärast, kõige olulisem on ikkagi materjali klapp meelelaadi ja keskkonnaga. Sotsiaalse kontekstiga niisamuti.
Keil: Paljuski on siin taga ju Kauksi Ülle, kes viimase kümmekonna aastaga on meediafiguurina ja ka muidu mobiliseerinud väed ning tõstnud kogu Lõuna-Eesti asja parnassile. Kui Ain Mäeots tegi «Taarkat», siis ütles teatri juhtkond alguses, et see on hullumeelne projekt – ometi sõitsid tervest Eestist inimesed Obinitsa seltsimaja õuele tükki vaatama. Miks ikkagi?
Mäeots: Mis «Taarkasse» puutub, siis tõepoolest teater arvestas, et seda tuleb võib-olla vaatama paarsada inimest. See selleks.
Keil: Aga miks inimesed tulevad – kas see on arhailisuse jõud?
Mäeots: Ma küsisin seda paljude (pool)tuttavate käest. Et suveasju on ju nii palju ja igaüks reklaamib väga jõuliselt.
Vastused olid erinevad, aga välja koorus see, et ollakse tüdinenud tavalisest. See ei ole ainult eksootika pärast – inimestel oli tõsine huvi –, kuna tükk räägib laiemalt kultuuriruumist, mitte ühe inimese lugu. Nad tulid huvist kultuuriruumi vastu. Eelkõige. «Tahaks sellest Setu-asjast ikka teada!»
Tubin: Eks oli eksootika pärast tulijaid ka. Aga ma sisimas siiski loodan, et tullakse huvist. Ollakse tüdinud tavapärasest suvisest meelelahutusest – vaatame lõbusat komöödiat ja pärast on tants ja grillvorst.
Sama efekt oli «Rehepapiga» Metsavenna talus, kuhu tuli märkimisväärselt palju just Põhja-Eesti publikut.
Võru inimesed olid vähemuses. Mistõttu võib rääkida järgmise teemana sellest, et kui Setumaal on ilmselt kohalik identiteet jõulisemalt inimestele kuraasi tagasi andnud, siis mis puutub Võru inimestesse, pole nad minu arust veel ise hinnanud õieti seda kultuurilist väärtust ja keelt sealhulgas.
Nõukogudeaegne suhtumine on jätnud nii tugeva jälje, et siiamaani arvatakse, et see keel on midagi häbenemisväärset.
Mäeots: Mida enam Setumaal ei ole. Naljakas on see, et kui meil «Taarkas» tegi tohutu hulk setusid kaasa, siis nad rääkisid sama juttu – kui veel 10 aastat tagasi Setumaalt mujale läinud inimesed häbenesid oma päritolu, siis nüüd ollakse selle üle uhked.
Ja võrukatega on tõsi see, et need, kes on Võrust ära läinud – niipalju kui mina tean –, on uhked. Need, kes koha peal, need häbenevad.
Keil: Millest see tuleb?
Tubin: Eks see on provintslik mentaliteet ja mõtlemine. Olenemata maailma kohast – üsna sarnane igal pool.
Keil: Ei väida nii, aga tulevikus võib hakata selline väide kõlama – miks me seda «Setu separatismi» toidame?
Mäeots: Et teie väide on see, et kui Setu kultuuri rahastada ja toetada, siis hakkavad eralduma?
Keil: Ei, mina ei väida. Aga kas on võimalik, et sellised hääled hakkavad kõlama? Setude hulgas?Mäeots: Muidugi on võimalik. Aga see sõltub täiesti Eesti riigi enda käikudest. See on nii peenikese tera peal käimine… iga tegevus on ju reaktsioon millelegi.
Kui tekib mingi kriitiline arv inimesi sellest etnilisest grupist, kes nõudma hakkab, siis peab põhjus olema.
Aga ega ma väga ei usu seda.
Tubin: Areng, mis praegu on olnud, on olnud orgaaniline. Ja see, et just teater on saavutanud staatuse, märgilise tähenduse, tugevuse ja kõige laiema kõlapinna, iseloomustab kultuuri tugevust laiemalt.
Keil: Elus, räägitud sõna
Tubin: Jah.
Mäeots: Läbi teatri on hästi palju väravaid või piiripunkte sinna kultuuriruumi. Teater on väga võimsalt läbi laskev värav sinna alale.
Keil: Kust piir Lõuna-Eesti kultuuriruumi geograafiliselt jookseb? Tunnetuslikult?
Tubin: Väga raske öelda. Kusagilt sealt Tatra orust. Kui Tartust Võrru sõita. Teisel pool on natuke nagu teine maa ja teine keskkond.
Keil: Kas me oleme eraldi rahvused? Kui suur inimese sees olev vahe on?
Tubin: Ma ei ole selle peale kunagi mõelnud. Ma ei arva ka, et erinevuse otsimine ja rõhutamine midagi annaks. Me pole ju kultuuripoliitikud, vaid teatriinimesed. Meie eesmärgiks on leida võti teatri juurde ja sealtkaudu võib-olla ka kaugemale.
Keil: Kas Võrus, Võrumaa pealinnas, peaks praegu olema professionaalne riigiteater?
Mäeots: Ei. Minu meelest. Milleks on vaja mudelit, mis igast otsast käriseb, riigiteatrit koos maja ja kontoriga, tekitama hakata!?
Kui see areng, mis praegu toimub loomulikult ja loogiliselt, jätkub ja kui me ise selles suunas töötame, siis võiks kujuneda välja midagi hoopis paremat ja toimivamat.
Võib-olla ma teen selle jutuga karuteene – aga ma ei näe põhjust.
Teater on eelkõige loomingulised inimesed. Mulle tundub, et kriitiline mass inimesi on olemas ja peaksid nüüd hakkama paremini organiseeruma. Et tekiks sünergia, millest võiks sündida nimetagem seda siis teatriks. Aga mis ei hõlmaks kitsalt teatrit. Õnneks on meil olemas palju ja häid Lõuna-Eesti kirjanikke, poeete, on ideid ja mõtlejaid, näitlejaid, muusikuid. Siit võiks sündida.
Keil: Taago, teie Võru Teatriateljee juhina olete praegu see, kelle käes on tegelikult võti – kas teha Võrru professionaalne teater või mitte?
Tubin: Kõigepealt räägime natuke neist mõistetest. Kas me räägime professionaalsest teatrist kui kutselisest teatrist või professionaalsel tasemel tegutsevast teatrist?
Kindlasti ma olen Ainiga nõus, et klassikalist traditsioonilist repertuaariteatrit, nii nagu me seda tunneme, ei ole mingil juhul mingit mõtet tekitada.
Me näeme ka Kuressaare Linnateatri najal, mismoodi on läinud, kui on alustatud välistest asjadest.
Hetkeseisuga võib Teatriateljeed nimetada poolkutseliseks projektiteatriks, mille iga projekt on allutatud selgesihilisele kunstilisele programmile.
Keil: Miks mulle tundub, et kutseline teater võiks olla, on, et luua näitlejaile materiaalne baas. Tuleb pealinnast koolist Võrru tööle, ja saab oma palga. Või kuidas sellega on?
Tubin: Mina pean oluliseks seda, et asi areneks seestpoolt.
Ateljee puhul on siiamaani olnud nii, et olulisim on keskkonna loomine võrumaise teatrikultuuri arenguks, koos dialoogivõimalusega kutseliste ja pühendunud mittekutseliste teatritegijate vahel.
Mäeots: Mis Taago ütles, on hästi oluline. Kõige olulisemad on eesmärgid – lähemad ja kaugemad. Et järjest rohkem tuleks konkreetse keskkonna ja teemaga seotud lavastusi. See, mida Võru Teatriateljee teeb, on äärmiselt õige areng praegu.
Praegu on oluline, et selle laine jõud ei raugeks. On tekkinud publik, mida kümme aastat tagasi polnud. Ja publikut tuleb harida.
Lisaks – andku Taara ja Peko ainult neid inimesi, kes kirjutaksid näitemänge nendest probleemidest, sellest elust, mis on täna Lõuna-Eestis!
Ja riigiteatreid võime me kiruda küll – aga tänu neile on meil väga palju teatris käivaid inimesi.