fbpx

Lotte teeks Hercule Poirot’le ära iga kell


Vanemuise teat­ris te­gut­sev koe­ratüdru­kust jäl­ge­dea­ja­ja Lotte la­hen­dab ka­he tun­ni jook­sul pähklitangide liht­su­se­ga isa Os­ka­ri leiu­ta­tud suhk­ru­ma­si­na ka­du­mi­se loo.

Ilm­selt on igaüks elus vä­he­malt kor­ra en­dalt küsi­nud: kel­leks ma ta­han saa­da? Leiu­ta­ja­teküla Lot­te­le tu­leb Va­ne­mui­se la­vas­tu­ses ap­pi õnne­lik ju­hus. Kaht­la­sed te­ge­la­sed näp­pa­vad te­ma isa leiu­ta­tud suhk­ru­ma­si­na ja Lot­test saab de­tek­tiiv, kes asub uu­ri­ma juh­tu­mi üksi­kas­ju. Ühte õiget et­tevõtmist ei alus­ta­ta loo­mu­li­kult il­ma hea kaas­la­se­ta ja nii teeb Lot­te­ga ko­gu seik­lu­se kaa­sa usin abi­li­ne Bru­no. Lot­te ei te­gut­se Va­ne­mui­ses esi­mest kor­da. See­kord veab peao­sa Ger­li Pa­dar, kes teeb se­da suu­repä­ra­selt.

Te­ge­li­kult ei ole­gi õigu­poo­lest va­het, mis jut­tu Lot­te pa­ras­ja­gu suust väl­ja ajab, Pa­dar on sel­list vä­ge ja en­tu­sias­mi täis, et laul, muu­si­ka ja la­val kar­ga­mi­ne tee­vad ju­ba isee­ne­sest sel­geks, mis pa­ras­ja­gu toi­mub. Ega as­ja po­le ülea­ru kee­ru­li­seks kah teh­tud, sest te­ge­li­kult ei tu­le män­gu ühte­gi pä­ris pa­ha te­ge­last. Va­hel võib hir­mu­tav te­ge­la­ne ol­la liht­salt pa­ras­ja­gu argpüks, na­gu sel­gub va­he­juh­tu­mist Ka­ru­ga.

Va­na­rah­vas teab rää­ki­da, et lap­se­suu ei pi­da­vat va­le­ta­ma. Tei­ne­kord pi­da­vat lap­se suust kõla­vad lau­sed täis­kas­va­nu­te­le märk­sa tõsi­selt võeta­va­ma­na mõju­ma. Tõsi on! Lot­test kiir­gab nii pal­ju elurõõmu ja heasüdam­lik­kust, et tun­dub tõepoo­lest häm­mas­tav, kust võtab mõni ini­me­ne õigu­se teis­te suhk­ru­ma­si­nat ära vin­na­ta või kas või teis­te vas­tu pa­ha ol­la. Ei so­bi ju liht­salt! „Lot­te” oleks just­kui las­te­lu­gu. Aga mit­te ai­nult. Täis­kas­va­nu­te maailm oma künis­mi, vim­ma, ki­bes­tu­mi­se ja ära­pa­ne­mi­se, võist­le­mi­se ja ütle­ma­tajät­mis­te­ga saab mõnu­sa sah­ma­ka. Ükskõik kas vit­su kint­su­le või külma vet­te krae va­he­le. Sest las­te­ga koos tu­le­vad teat­ris­se eel­da­ta­vas­ti ka va­ne­mad.

Ise­gi kui va­ne­mad ta­ha­vad te­ha nä­gu, et te­ge­mist oli las­tee­ten­du­se­ga, pea­vad nad hil­jem ar­ves­ta­ma võima­lu­se­ga, et nen­de laps võib Lot­test ins­pi­ree­ri­tu­na asu­da de­tek­tii­via­me­tis­se ja esi­ta­da mõne juh­tu­mi uu­ri­mi­sel va­ne­ma­te­le eba­mu­ga­vaid küsi­mu­si. Nii et sõbra­lik­kus ja hea­dus elu­nor­miks, mui­du tu­leb las­te­le aru an­da. Po­leks ju eri­ti pe­da­goo­gi­li­ne soo­vi­ta­da vas­tu­se ase­mel Tamm­saa­ret lu­ge­da. Lu­gu hoiab üle­val ju­ba „Lot­te” ani­ma­fil­mi­dest tut­ta­vat joont, te­ge­las­ku­jud on head ja pa­ha­sid te­ge­la­si õie­ti män­gu ei tu­le­gi.

Lot­te ja Bru­no asu­vad la­hen­da­ma ühte suurt juh­tu­mit ja la­hen­da­vad lõpuks sel­le käi­gus ka mi­tu väik­se­mat. „De­tek­tiiv Lot­te” on oma­moo­di järg Va­ne­mui­ses edu­kalt esi­ta­tud loo­le „Lot­te reis lõuna­maa­le”. Kuid uus lu­gu on spet­siaal­selt teat­ri jaoks kir­ju­ta­tud ja püüab pea­te­ge­last näi­da­ta pi­sut tei­se kan­di pealt, kui se­ni ki­nos näh­tu. Va­ne­mui­ne on oman­da­nud kõik Lot­te-te­ge­las­ku­ju teat­ris esi­ta­mi­se õigu­sed ja ka­vat­seb viia Lot­te-lood ka Ees­tist väl­ja.

Muusikal „Detektiiv Lotte”
Vanemuise suures majas Esietendus 28. novembril •• Helilooja Priit Pajusaar •• Libreto autorid Janno Põldmaa ja Heiki Ernits •• Laulusõnade autor Leelo Tungal •• Lavastaja Ain Mäeots •• Muusikajuht Tarmo Leinatamm •• Dirigent Lauri Sirp •• Kunstnik Iir Hermeliin •• Mängivad Gerli Padar (pildil), Robert Annus, Maarja Mitt, Margus Jaanovits, Jaan Willem Sibul, Sepo Seeman, Markus Luik, Atlan Karp, Märt Jakobson jt •• Osalevad Vanemuise sümfooniaorkester ja ooperikoor.