Lootus targast hommikust
Vanemuise „Pikk päevatee kaob öösse“, autor Eugene O’Neill, tõlkija Mati Soomre, lavastaja ja muusikaline kujundaja Üllar Saaremäe, kunstnik Marion Undusk, valguskujundaja Priidu Adlas. Mängivad Hannes Kaljujärv, Rasmus Kaljujärv, Reimo Sagor, Piret Laurimaa, Veiko Porkanen, Kärt Tammjärv. Esietendus 20. IV Vanemuise väikeses majas.
Iiri päritolu ameerika näitekirjaniku Eugene O’Neilli näidendit „Pikk päevatee kaob öösse“ on meie (kutselises) teatris lavastatud nüüdseks viis korda. Ajakirja Teater. Muusika. Kino 1988. aasta novembrikuu numbris kirjutavad teatriteadlased Riina ja German Schutting pikalt ja põhjalikult O’Neilli ja eesti teatri suhetest, mainides ka, et O’Neilli traditsioonist esialgu meil veel rääkida ei saa. Ehkki traditsiooni tekkimiseks pole lavastuste hulk sugugi väike – praeguse seisuga on meie teatrilavadel mängitud kümmekonda O’Neilli näidendit ning Eesti iseseisvuse taastamise järel on tehtud kaheksa tema tekstil põhinevat lavastust –, siis üldist traditsioonihõngu õhus justkui pole. Seda ei saa aga öelda viienda lavastamiskorrani jõudnud „Pika päevatee“ kohta, mille puhul on näha kümnendist kümnendisse kanduvat ootuspärast lavastamisrütmi.
Kui „Hamlet“ ilmub mõne teatri mängukavva, tuntakse esmalt huvi, kes ja kuidas mängib Hamletit, millise tõlgenduse on saanud näidend ja kuidas kogu see ettevõtmine kõlab kokku tänapäevaga. Ammustest aegadest pärit tõdemuses, et „Hamletit“ saab lavastada üksnes siis, kui on olemas sobiv nimiosatäitja, leidub küll terake tõtt, ent üleliia tõsiselt ei maksa seda kitsendust siiski võtta. Hamleti osatäitjas, kes iseenesest mõista võiks eelkõige olla võimekas näitleja, tahetakse tihtipeale näha ka käesolevat ajastut iseloomustavat kodanikku. „Hamleti“ lavastustest proovitakse aga leida tuttavaid sõnumeid, tahetakse kogeda ahaa-äratundmisi ja näha ohoo-lahendusi. Ent „Hamletit“ saab mängida ka ilma kõige selleta, kui seda teha õiges võtmes.
Rusuva ja trööstitu „Pika päevatee“ puhul võib samuti öelda, et seda saab lavastada vaid siis, kui on olemas õiged näitlejad, nii ealt kui ka meisterlikkuselt. Seda kitsendust tuleb O’Neilli näidendi puhul võtta juba tõsisemalt, sest „Pikk päevatee“ (kus erinevalt „Hamletist“ eriti midagi ei juhtu) jõuab kohale, saavutab selle, mis ta on ja mis ta olema peaks, üksnes siis, kui viit tegelaskuju mängivad näitlejad valdavad psühholoogilise teatri võtteid kõrgtasemel. Alles selle toel saavutab valdavalt purjus või pilves tegelaste „suhtlemine“ (peomeeleolust on asi kaugel!) sügavuse, mis nüüdse postdramaatilise teatrisituatsiooni ja kobrutava ühiskondliku olukorra taustal sunnib taltuma, mitte aga ei aja muigama. Kuulsa ja auhinnatud, XX sajandi maailmadramaturgia üheks tähtsamaks teoseks tituleeritud „Pika päevatee“ võimsust saab kogeda ainult siis, kui mängu astuvad lavastaja ja näitlejad.
Vanemuise lavastuse kavalehel on tsitaat Mardi Valgemäelt („Ekspressionismist Eugene O’Neilli näidendeis“, Tulimuld 1962, nr 4): „Kasvades üles teatri riietusruumides ning küpsedes eksperimentaallavastuste õhkkonnas, ei andnud O’Neill oma parimat mitte niivõrd näitekirjanikuna, kui just kõikehaarava teatrikunsti viljelejana. Ta näidendid, mis tihti kahvatavad eluta raamatukogu vaikuses, muutuvad uskumatult jõuliseks elava, kujutlusvõimelise näitelava nõiaväelises miljöös.“
Traagilise elulooga O’Neilli autobiograafiliste sugemetega näidendis näeb vaataja ühte päeva perekond Tyrone’i elus. Tegevus toimub endise kuulsa näitleja, nüüd maad tüki kaupa kokku ostva ja alkoholiga liialdava James Tyrone’i (Hannes Kaljujärv) suvemajas. Seal on ka tema narkosõltuvuses siplev ja üldse sassis naine Mary (Piret Laurimaa), alkohoolikust ja elupõletajast vanem poeg James juunior (Reimo Sagor või Rasmus Kaljujärv) ning tiisikusehaige noorem poeg Edmund (Veiko Porkanen), kes ka joob. Majapidamist aitab korras hoida rõõmsameelne teenijatüdruk Cathleen (Kärt Tammjärv), kes kallab samuti rõõmuga endale viskit sisse. See, millest räägitakse, on ammu juhtunud, seda igatsetakse taga, olevik aga on tume ja tulevik ilmselt veel tumedam. Kõike seda teades tekib küsimus, millest selles näidendis ikkagi räägitakse ning miks Üllar Saaremäe võttis selle just nüüd, 2019. aastal lavastada.
Nagu öeldud, on Vanemuise lavastus eesti teatri viies „Pikk päevatee“. Alates 1971. aastast, kui Mikk Mikiver tõi selle Draamateatris lavale, on siiamaani olnud igal kümnendil üks „Pikk päevatee“. Kui korra igal kümnendil lavastatud „Hamleti“ puhul võiks teise või kolmanda plaanina aduda, mis suunas see tuul siis tõmbas ja milline olukord nende va liigestega oli, siis „Pika päevateega“ on asi näiliselt justkui lihtsam. Mingis mõttes ka igavam, sest fookus on kitsas ja ähvardab sügavaks minna. O’Neilli näidend on eelkõige mõtisklus inimese ja tema elatud elus tehtud vigade üle.
Vigade üle kapitalistliku tegelikkuse tingimustes, nagu 1971. aasta lavastuse kohta kirjutati. Seda tegelikkust teame ja tunneme nüüd isegi. Juba siis kirjutati, et teemad on väga aktuaalsed tänaselgi päeval, kuigi tegevus toimub 1912. aastal Ameerikas. Teatrikriitik Ants Järv edastas oma Edasi (20. VIII 1972) arvustuses etenduse vaheajal kuuldut, kui teatrikülastaja oli (ilmselt pettunult) ohanud, et juba teatriski käib joodikute ja narkomaanide pilamine. Vaevalt siis ja kõigis teisteski lavastustes joodikuid pilati. Joomine ei ole eesmärk, see ei tundu näidendis isegi pahena, ka Mary narkosõltuvus mitte. Joomine on kui kate millelegi, mida enam ei ole, aga mida kõik tegelased igatsevad.
Näidendi teema on ajatu, kui selleks on vaimse rikkuse ja asjastatud maailma konflikt: kuidas inimene kustub, kui pakkuda talle ainult illusioone, või kuidas hävitab enesepettus, nagu sõnastas kriitik Järv. Näidendis vaevlevad inimesed pahe küüsis, teevad ajuti meeleheitlikke katseid võidelda selle vastu, kuid on siiski sunnitud oma pahele lõplikult alla vanduma, nagu kirjutas Mikiveri lavastuse kohta Valdeko Tobro (Sirp ja Vasar, 12. XI 1971). Tobro: „Ajapikku selgub, et pahele andumise on põhjustanud kunagine psüühiline trauma või kompleks, viimane aga on omakorda tekkinud veel varem tärganud kirest. Niisugune psühhoanalüütiline liin aga kasvab lavastuses märkamatult sotsiaalseks liiniks, sest kogu etendus kujutab endast suurt ja lootusetut võõrandumisprotsessi, mis on vältimatult omane sellele ühiskonnale, kus kõlavate sõnade varju on peidetud täielik ükskõiksus inimese vastu.“
Üllar Saaremäe lavastuses ei ole selle nimetatud liini kasvamine teiseks olnud isegi vist eesmärk. Kuigi pereliikmete võõrandumisprotsess käib täistuuridel ka Vanemuise lavastuses, ei tundunud see siiski lootusetu ning täieliku ükskõiksuse tunne ei jäänud samuti prevaleerima. Ajastu märgid?
Esmalt üllatas ilma igasuguse tinglikkusastmeta lavakujundus (Marion Undusk), mis vähemalt kogu esimese vaatuse osutas vastuvõtule mõõdukat vastupanu. Kõlab küll paradoksaalselt, aga üdini realistlik lavapilt ei tekita seda „olukorra tõsiduse tunnet“, vaid pigem kisub olustikulisuse ja sealt kaudu juba teatraalsuse poole.
Mõnevõrra teatraalselt mõjus ka Hannes Kaljujärve James Tyrone. Teatraalsus aga ei tähenda mitterealistlikkust, seda enam, et selle tegelaskuju puhul on tegemist ju endise näitlejaga (keda esitab praegune näitleja). Kuigi trupp on ehitanud saali ja lava vahele paksu neljanda seina, jääb siiski mulje, et Kaljujärv – kas teadlikult või mitte – üritab seda mõraseks toksida. Raske öelda, kas see on kontseptuaalne lähenemine, aga Kaljujärve teatraalsed ja kohati ülevoolavad reaktsioonid, millest peegelduvad paljud tema varasemad rollid, ei loo vajalikku distantsi, et kogeda tragöödiat. Ühest küljest on sellist Kaljujärve Tyrone’i mänglemist põnev vaadata, teisalt tundub mulle, et selline jõnksutamine ei tule trupi ühisrindele kasuks.
Nii nagu Hannes Kaljujärv astus „Pika päevateega“ ühte ritta Kaarel Karmi, Enn Kose, Aarne Üksküla ja Ain Lutsepaga, nii astus Piret Laurimaa ühte ja võimsasse ritta Aino Talvi, Leila Sääliku, Ita Everi ja Ülle Kaljustega. Laurimaa on nimetatud kolleegidest nende Mary’de ajal kõige noorem ning see võib olla üks põhjus, miks Laurimaa mäng lükkas mind vanasse heasse „usun-ei usu“ mülkasse. Näidendist järeldub, et Mary’s peaks avalduma võimas vastuolu välise ja sisemise vahel. Näidendi autori nõue, et selles naistegelases peaks olema näha tema kunagist veetlust, mis ei ole kadunud ja võib-olla ei kaogi, on Laurimaa puhul igati täidetud. Laurimaa mängib kergeks selle, et pereliikmed saaksid temasse jäägitult kiinduda.
See ei olegi oluline, kas ja kui tuttavad olid ja on nimetatud naisnäitlejad narkosõltuvusega, aga Laurimaa läbivalt hajali olek, laias laastus ühes nivoos, liiga ühtedes toonides kujutatud Mary mõjus pigem ujeda kanepipopsutaja kui elus pettunud keskealise naisena, kes koos Jungi ja Freudiga oma alateadvusmaastiku kujundab. Laurimaa tegelane oleks tahtnud hädasti mitmetahulisemat ja tagaplaanirikkamat esitust.
Dublandid Reimo Sagor ja Rasmus Kaljujärv Tyrone’ide vanema pojana olid oma rollis kõige täpsemad ja stabiilsemad. Erinevusi nüanssides-intonatsioonides muidugi esines, kuid tegelase käitumise motivatsioon ja eesmärk joonistus mõlemal näitlejal võrdselt hästi välja. Muidugi võis eeldada, et Rasmus Kaljujärvel on partnerluses Hannes Kaljujärvega tublisti edumaad Sagori ees. (Üsna humoorikas ja läbi neljanda seina hoovav oli hetk, kui James juunior ironiseerivalt matkib oma isa James Tyrone’i, lastes samaoodi oma keele omapäi seiklema nagu vanal Kaljujärvel tihtipeale juhtub). Reimo Sagori peen ja jõuline mäng (eriti sugestiivne oli ta kuulsas purjus peaga enda ja venna hinge lõhkikäristamise stseenis) nullis aga dublandi edumaa juba eos.
Veiko Porkaneni Edmundit painas umbes sama, mida Laurimaa Mary’t. Kuigi tegelase pisut sordiini all olek oli ju põhjendatud – süvenev haigus, teine natuur, Nietzsche ja Baudelaire –, ei saa värve ja dünaamikat päris maha keerata. Kui kogu hääbuv Tyrone’ide perekond elab minevikus, igatsetakse aja tagasipööramist, siis Kärt Tammjärve teenijatüdruk on ainuke, kes elab olevikus. Tammjärve uljas, pisut naiivne ja ainukesena selles majas päriselt rõõmus inimene mõjub selles mülkas (või miks mitte ka kõrbes) värskendava puhanguna.
Saaremäe lavastuse lõpp on mõjuv ja ilmselt peitub seal ka see, mida lavastaja tahab meile öelda. Kogu seda ängi ja masendust toetavalt hakkab etenduse lõpuks toimima ka lavakujundus (pigem metatasandil?) ning kõige selle taustal ja kõige (nii etenduse kui ka pika päevatee) lõpuks jääb meile ja ka neile siiski lootus. Saaremäe lavastus, erinevalt mõnest varasemast „Pikast päevateest“, ei näita inimeste kontaktivõimetust – nad on tegelikult ju vägagi kontaktis. Päris finaalis, kui kõik on justkui öeldud ja on vajutud unne või kuskile veel sügavamale, paneb vana Tyrone poegadele ja abikaasale äärmise hellusega teki peale. Jääb lootus, et hommik on õhtust targem. Vanemuise väiksest majast õhtusse hüpates oli joomise isu kadunud, kohe mitmeks päevaks.
Lavastuse kordaminekusse suhtun mööndustega, aga et selles verisoonis ei ole see mitte Mary, vaid James Tyrone’i ja Hannes Kaljujärve lugu, see on selge nagu öö.