Loone Ots: rohkem romantilisi tegelasi ajaloost!

Riho Laurisaar, Eesti Päevaleht

Kas Juhan Liiv võis olla tegelikult Lydia Koidula ja tsaar Aleksander II salajane järeltulija? Ja mis pistmist võiks olla admiral Pitkal 800 aastat tagasi Tallinna vallutanud taanlastega? Alguses teadis vastust vaid üks inimene, nüüd juba ka need, kes on näinud Loone Otsa kirjutatud ja Ain Mäeotsa lavastatud etendusi “Koidula veri” ja “Dannebrog, Pitka ja keisrid”.

Aga vaid nende kahe ajaloolise fantaasiaga Loone Ots ei piirdu. Kõigest kolme aasta eest näitekirjanikuna algust teinud naine kavatseb lähiaastatel publiku ette tuua fantaasialood Oskar Kallasest, Raimond Valgrest ja “Muumitrollide” tegelikust valmimisloost.

— Kust tuleb teie teatrihuvi ja kuidas jõudsite näidendite kirjutamiseni?
— Olen alati lembinud muusikateatrit ja olen suur ooperisõber. Nooremana olin pühendunud wagneriaan ja ega ma teisi tema kõrval ei tunnistanudki. Aga tasapisi olen hakanud ka teisi asju tunnistama.
Ma armastan näidendeid lugeda, aga päris teatris käin harva. Enam Tartu Vanemuises. Tallinnas on raske löögile saada, eriti kui sul peaks päeva sees tekkima vaba hetk ja tahtmine teatrit külastada.
Et ma loen palju teatritekste, on mul väga huvitav ette kujutada, kuidas võiksid need tekstid laval välja näha. Nii tekivad ka väiksed käärid: vaatan, kas näitlejatel pole tekst peas või on lavastaja teinud sootuks teisiti, kui mina oleks teinud.
Aga see ei tähenda midagi. Ma armastan näidendeid, aga teatris ma väga ei käi. Kirjutamine on rohkem meelelahutus endale.

— Kui tihti te tabate end mõttelt, et peas on mõni teatritükk olnud sootuks teistsugune kui see, mida saab lavalt näha?
— Palju kordi. Näiteks Eduard Vilde “Tabamata ime” on üks väga huvitav integraaltekst, millest annaks teha mida tahes. Sellest tehakse ka, aga vahel tundub, et lavalised võimalused ei luba kõiki suundi näidata. Vahel on ka nii, et etendus on palju võimsam kui tekst. Näiteks mõni Mati Undi lavastus.

— Millal te kirjutasite esimese näidendi?
— Kooliajal. Aga ilmselt on need katsetused hävinud. Ma peaksin siiski kaks aastat tagasi kirjutatud “Koidula verd” oma esimeseks näidendiks. Ma olen kirjutanud CD-ROM-i stsenaariumi õppeotstarbel, see on kah parajalt mänguline.
Üks näidend oli mul koolipõlves veel. 11. klassis kirjutasin kolmevaatuselise draama “Lucrezia Borgiast”. Renessanss ja kõik see muu. Väga huvitav katsetus oli. See üritas ka omamoodi reegleid murda, õigustada õe ja venna vahelist armastust selgitusega, et see on kahe geneetiliselt väga tugeva isiksuse liit.

— Kirjutate palju ajaloolistest isikutest. Mis teid nende juures täpselt huvitab?
— Ajaloolistest isikutest on hea kirjutada. Sul on tegelikult raamid ees, materjal olemas ja infot samuti. Jube raske on kirjutada tegelasest, keda pole olemas. Liiga palju vabadust pole hea. Parem on ühe konkreetse tegelasega asju ajada.
Ajaloolise tegelase puhul huvitab mind mitte niivõrd tema psüühika, kuivõrd kontekst tema ümber. See, kuidas ta asju näeb. Kõik tuleb sellest, mis on tema ümber.

— Mille järgi valite te lugude kangelased?
— Ilmselt on nii, et keegi hakkab mind lihtsalt köitma, kui olen tema kohta midagi lugenud.
Näiteks Lucrezia Borgia kohta ei teadnudki ma enne eriti midagi, kui juhtusin lugema ühe näidendi kohta, kus teda mainiti. Nii hakkaski huvitama, kes ta siis ometi oli. Tema lugu tundus väga huvitav. Tänapäeval ilmub ju nii palju raamatuid ja kõikvõimalikku infot saab ka võrgu kaudu kätte, et kui tekib mõni huvitav ajalooline tegelane, siis saab kõike kiiresti järele vaadata.
Mulle meeldivad ka olukorrad, mis tunduvad ebatavalised. Koidula puhul poleks ma ka kunagi arvanud, et temast peaks kirjutama. Ta tundub ka üsna üheülbaline ja äraleierdatud. Umbes nagu prantslased ei taha eriti enam kirjutada Orleans’i neitsist. Aga mõte sellest, et Juhan Liiv on Koidula järeltulija, kelle isa oli Vene keiser, tundus põnev.

— Ühesõnaga, kui meil oleks romantilise kirjaneitsi asemel hoopis salajane vallasema, kelle lapse isa oleks tsaar, oleks see alles lugu! Ma muidugi ei arva, et see lugu on tõene, aga omal ajal läks Schliemann ka ju Troojat legendi peale välja kaevama ja leidis neid lõpuks lausa mitu tükki. Mine tea.
— Samamoodi on ka ideega uuest näidendist, mis räägib Tove Janssonist. Kust tal ikkagi tuli inspiratsioon luua muumitrollid. Need on muidugi pehmed ja päikeselised tegelased, aga tegelikult on seal ka küllalt palju loobumist, kaotust ja valu.
Esimesed jutud valmisid ju vahetult pärast Teist maailmasõda, pärast sõjakoledusi. See oli aeg, kui Soome hakkas täpsemalt jõudma teave, mis juutidega õigupoolest Euroopas tehti. See pidi olema kogu ühiskonnale üsna suur vapustus ja võis mõjutada ka muumitrollide lugusid.
Sekke kaudu tuli ka mul mõte holokaustiteemalisest näidendist.

— Kas teil pole hirmu, et torgite ehk liiga pühasid isikuid ja teemasid?
— Kui mul ei ole tuju, siis ma ei kirjuta, kui mul on tuju, siis ma ei vastuta. Vaat nii. Kui ma juba kirjutan, siis ma ei raatsi ennast katkestada. Ma arvan, et kui minu praegu valmiv Valgre-lugu saab valmis, eks siis näeb, kas see jõuab üldse lavale. See on raske teema ja raske aeg.
Muumitrollidega on sama. Mõni ütleb, et seda peaks lavastama juut, et ta saaks teha oma asja, teine ütleb jälle, et siin on põhjust Wiesenthali keskusel asja vastu huvi tunda.
Minu eesmärk pole mitte mingil juhul käia hooletult ringi sellise hirmsa sündmusega nagu holokaust, ma väga tahaks, et Eesti lavadel oleks näidend Teisest maailmasõjast ja juutidest, sest me kipume neid sündmusi unustama. Meile avaldatakse survet, et me ikka teadvustaksime, et ka Patarei vanglas hukati juute ja Kloogaranna on Eesti territooriumil. See tekitab muidugi tõrget, et meie pole selles süüdi. Aga samal ajal ei tohiks me neid asju unustada. Ma arvan, et me peaksime seda teadvustama.
Ega sellest ka Nõukogude ajal ei räägitud, sest Nõukogude süsteemil oli juutidega samuti oma suhe. Natside õudus oli populaarsem, kui ta oli vene või kas või eesti rahva vastu suunatud. Ma lihtsalt tahaksin, et meie noored mäletaks neid asju. Ilma poliitilise surveta.
Minu arvates ütleb eelmainitud näidend ka seda, et süsteem on ülivõimas ja sellele justkui ei saagi vastu. Aga kui mitte midagi ei saa teha, siis on võimalik vähemalt naerda. Kas või protestiks, kaitseks, vastuhakuks. Ma väga tahaks, et see näidend lavale jõuaks.

— Kas meie ajaloolised isikud pole äkki ülepolitiseeritud, manipuleeritud?
— Kuna me oleme üsna individualistlikud, siis peegeldub poliitika meil kõiges. Kogu aeg oleme olnud mõnes pisemas grupeeringus. Lembitu sai 800 aastat tagasi endaga ühte nõusse mõned kihelkonnavanemad, aga sedagi ainult korraks. Tavaliselt seisame eraldi ja seepärast on meil ka väga erinev suhtumine. Rõõmuga ütleme üksteisele vastu – eestlased on hiilgavad vastulausete kirjutajad ja oponeerijad, ent mitte väga tugevad konstruktiivsuses.
See peegeldub ka ajaloos. Ma õpetan Tartus välisüliõpilastele Eesti kultuurilugu, eraldi on kursus stalinismist. Minu kogutud materjalid näitavad ja paljud inimesed ütlevad, et kuigi oli jube aeg, oli sõda (ja pommitamised) ikkagi lõppenud, poisid tulid sõjast koju. Ühesõnaga oli ka hea. Elu elatakse paralleelselt.

— Aga ikkagi. Meie ajaloolised kangelased on ju üsna paika pandud ja fantaasiamängudele pole neid siiani väga allutatud.
— Me oleme tõsised inimesed. Kui venelane kõneleb, siis kasutab ta palju vähendamist. Küll on “veekene”, “lapsekene”, “puukene”. Aga kui ta räägib endast, siis hakkab ta ülistama. Tunded on suured ja rahvas on suur. See on hea, kui iga rahva liige on uhke ja patriootlikult meelestatud. Meile nii muidugi ei meeldi, aga nende seisukohast tuleb aru saada.
Meie räägime asjadest, nagu nad on, aga oma ajalooga käime hirmus säästlikult ümber. Kui meil on midagi suurt ja uhket öelda, siis ega me seda väga esile tõsta. Õõnest pateetikat kardetakse.
Ilmselt tundukski meie kultuuris kummaline, kui igas klassiruumis oleks näiteks Julius Kuperjanovi portree. See poleks meie moodi. Mõnel rahval on vaja, et ikoon oleks rohkem silme ees. Me oleme oma suuruse defineerinud selle kaudu, et oleme ikka veel olemas ja tohutult palju tööd teinud, kündnud üles pooleldi paepealse maa – aga erilist romantikat selles pole. Nagu ei leia ka Kalevipojast eriti romantikat.

— Kas välisüliõpilased märkavad meie kultuuriloos ehk midagi sootuks erinevat kui me ise?
— Nõukogude periood huvitab neid alati. Kaugemalt tulnutel on sageli arusaam, et me käisime siin käeraudades ringi ja miski polnud lubatud. Ma üritan ikka selgitada, et nii see päris polnud ja meil on sellest ajast ette näidata isegi suuri kultuurisaavutusi. Raha anti ju kultuuri jaoks sellal üsna hästi, tuli vaid täita teatud ideoloogilisi norme.
Sellesama stalinismiga toodi Eestisse väga kõrgel tasemel klassikaline ballett, mida meil niisugusel kujul enne ei olnud. Vaieldamatult maksime “Luikede järve” eest liiga kõrget hinda.
Aeg oli selline ja ma pole senini päris kindel, et kõik need toredad inimesed, kes käivad meie ümber tänaval, poleks teatud tingimustel totalitarismi teenrid – näiteks kui sellest sõltuks nende ja nende perekonna heaolu. Hirm oli kohutavalt suur, teistmoodi ei saanud. Igale inimesele on eluinstinkt kaasa antud.
Aastal 1991 olin ma vaba ja vallaline, siis olin mina ka teletorni kaitsel valmis tanki alla viskuma – kui see vaid oleks aidanud tõmmata toimuvale maailma tähelepanu. Praegu on mul perekond ja kaks last ning ma kindlasti ei teeks enam midagi sellist, sest mul on kohustused oma laste ees.

— Lavastajaga on teil vist vedanud.
— Aga tal on vist minuga ka vedanud. Ma pole oma nina igale poole toppinud, olen teda usaldanud. Kui ta arvab, et see tükk on väärt teha, ju siis meil mingisugused arusaamad klapivad.
Need kaks tükki on Ain Mäeots (“Koidula veri” Vanemuises ja “Danebrog, Pitka ja keisrid” Tallinna merepäevadel) suutnud teha niisuguseks, et rahval on ka lõbus. Kellele seda tõsidust ikka tarvis? Tema on üles leidnud säärased kohad, kus on ka lõbus.

— Millal saab teatris jälle mõnda uut Loone Otsa kirjutatud näidendit näha?
— Ma ei julge lubada, aga ma pakuks järgmiseks aastaks kahte tükki. Mõlemad vist suvelavastused. Loodetavasti on huvitavad. Üks Pärnus Indrek Taalma, teine Tallinnas Ain Mäeotsa lavastusena.
On ka selliseid mõtteid, kus pole veel ei lavastajat ega valmis teksti. Aga mida tahaks väga teha? Näiteks kui Aleksander II-le tehti atentaat, siis poodi viis peaosalist üles. Hiljem selgus, et oli ka kuues, kellele anti armu, sest ta oli tol hetkel rase. Hästi huvitav daam. Tema lugu oli lähemal uurimisel kaunis kole, aga ka palju lubav. Ühelt poolt totalitaarsus, teisel pool inimesed, kes ikkagi tahaks, et midagi paremaks läheks. See on nagu ühiskondlik südametunnistus.
Oleme tänapäeval väga oma lõbude kesksed. Meile meeldib kangesti korjata kõiksugu vara, ka vaimuvara. Võime omandada teadmisi ja olla hirmus õnnelikud kõige üle, mida teame. Aga tegelikult peaks neid teadmisi kasutama ka ühiskonna hüveks. See palju kirutud nõue, et teadlased peaksid palju publitseerima, on just seetõttu hea, et nii saavad ehk ka teised targemaks.
Korjame igasuguseid asju, aga kas me tõesti neid vajame? Neid, kel on vähe, väga aitama ei kiputa. Ma olen ise ka korjanduskarbiga rikaste inimeste juures loomakaitseseltsile toetust küsimas käinud. Ega seda abi väga ei tule. Lastekaitseks küsides on asi vaid natuke parem.
Andmine on muidugi vabatahtlik ja ju siis läheb inimestel seda raha mujal rohkem vaja. Ühtaegu kulutavad samad inimesed, kes annetusteks väga raha ei leia, kuskil peenemas restoranis sääraseid summasid, mida mõni ei usukski.

— Ma lihtsalt pean seda küsima, kuna me räägime Eesti ajaloost ja kultuurist. Kas Eesti kultuur on kuidagi ohus?
— Eesti nüüdiskultuur ja eesti kultuuripärand on kenasti olemas. Kas eesti kultuur nähtusena ka 30 aasta pärast olemas on, selles on teatavaid kahtlusi. Võib-olla on ta siis rohkem eksootiline. Ma vaatan praegu oma vanema lapse pealt, et uus põlvkond on ikkagi väga globaalne.
Teda huvitab näiteks väga keskaegne Jaapan ja tal on sellest hiilgavad teadmised. Ta teab hästi ka Eesti kultuurilugu, aga tema sõpradel, kes on samuti Jaapani-huvidega, ei ole kõigil sugugi nii head teadmised Eesti kultuuriloost.

— Mis võiks põhjus olla?
— Ma arvan, et Jaapani-austus tuleb osalt Euroopa ühiskonna korraldusest. See on siiski tohutult vaba ja tolerantne. Noor inimene otsib endale ilmselt alateadlikult mingeid raame. Kindlasti on ka neid, kes ei otsi midagi. Mõtlemisvõimelisemal osal on ilmselt soov korrastatud maailma järele. Samuraisüsteem pakub seda kindlasti. See oli omaette isoleeritud maailm, kus üks klann sõdis alailma teisega. Noorele inimesele on ta piisavalt romantiline.
Võib-olla pakub meie kultuurilugu vähe romantikat. Seda leiab ehk muistsest vabadusvõitlusest, Jüriöö ülestõusust, aga seejärel mitte enam nii väga. Vabadussõjast võiks ka romantikat leida, aga see on ajas liiga lähedal ja noortele nii väga ei istu.
Niisugune tendents on kogu maailmas. Muidu ei saaks “Harry Potter”, “Sõrmuste isand” ja “Narnija lood” nii edukad olla. Mahtra sõda meie noori väga ei inspireeri, kuigi tegelikult on meil väga palju asju avastamata.
Põhjasõjas said mitmed eestlased ohvitserideks, aga neid pole populariseeritud. Me võiks ju neid romantiseerida ja teha nende pealt lugusid. Sinimäed polnud oluline lahingupaik mitte ainult Teises maailmasõjas, vaid ka Põhjasõja ajal. Me võiksime sellest rohkem rääkida. Samuti võiks rohkem rääkida Vabadussõjast.
Ma olin Dannebrogi loo kirjutamisel väga õnnelik, et sain sinna sisse kirjutada admiral Pitka heroilise ja jõulise kuju. Tema kujutamiseks polnudki palju fantaasiat vaja, ta oli ka päriselus sirgjooneline, aus ja lõpuni minev. Hämmastav kuju.

Romantilisi tegelasi leiaks meie ajaloost küllaga.

— Kas on veel tegelasi, kellest tahaksite oma näidendites kindlasti kirjutada?
— Tahaksin kindlasti Pitkast kirjutada. Hea meelega kirjutaks teleseriaali Oskar Kallasest, kelle ümber liikus väga palju inimesi, aga kes on jäänud Tõnissoni ja Aino Kallase varju. Ta polnud ainult Aino mees, vaid ise suur isiksus.
Oleks huvitav käsitleda ka Rootsi aega. Aga ma ei tea, kas tingimata teatrilaval. Äkki oleks film parem.
Samuti tuleks hea film noorest andekast matemaatikust Rünno Mullarist. Temast on vähe materjali, aga seegi vähene on ääretult huvitav. Teda represseeriti stalinismi ajal tema raamatuhuvi pärast ja seepärast, et ta ei tahtnud kuuluda komsomoli ning ütles avalikult välja, et ta ei usu Nõukogude võimu paremusse. Loomulikult sai ta täie rauaga karistada ja suri üsna noore mehena. On veel inimesi, kes teda mäletavad – see materjal tuleks kokku koguda.

— Miks on meile tähtis oma ajalooliste isikute lugusid üha uuesti elustada? Miks on nendega seotud fantaasiad meile olulised?
— Just sellepärast, et peame tänapäeval olema rohkem eestlased, kui me olime 1938. aastal. Siis oli meie identiteet meile endale palju selgem. Isegi kui see seisnes vaid teistele vastandumises. Praegu on Gustav Suitsu loosung eurooplaseks saamisest liigagi hästi täide läinud, veel rohkem oleme me amerikaniseerumas, tulevikus ehk lausa jaapanistumas. Aga tundub, et meie sisemine eestlaseks olemine pole enam isegi keelepõhiselt päris kindel.
Kui me vaatame ümberringi eesti keele normist kinnipidamist, siis hakkab see ilmselgelt taanduma. Ka kirjalikus tekstis. Minu arvates on selles üks eestluse missioon: me peame oma keele uuesti au sisse tõstma. Kooliõpilaste algatatud ilusamate lausete valimine oli ilus tegu.