Löökpillimängija tunneb end hästi ka balletilaval
Margus Tammemäge ammendavalt kujutava lugulaulu esitamiseks tuleks Vanemuise käest laenata vähemasti kannel, veel parem aga korralik trummikomplekt, selgus selle muusiku ja tsiklimehe kohta info kogumisel.
Tema kolleegi Kaido Otsingu jutu järgi on Tammemägi või Tammekas, nagu teda on hüütud maast madalast, mitmekülgne ja lahe inimene.
Oma osa selle löökriistamängija isiksuse rütmivärvingusse annab väljapaistev vajadus sõita vabal ajal mootorrattaga.
Mootorrattur
Just selle kaherattalise mootorsõidukiga on tal Eesti risti ja põigiti läbi sõidetud.
«Siin on isegi niisuguseid kohti, mis viivad ajas paarkümmend aastat tagasi, seal on veel kõik väga ürgne – Võru kant, Paganamaa,» rääkis Tammekas oma avastustest. «Ja on ka selliseid kohti, kus tunnetad, et loom on kuningas.»
Loodus ongi see, millega Tammekas põhjendab oma harrastust. Linnas mootorrattaga liiklemine ei paku talle erilist huvi, eriti praegusel ajal: «Augud asfaldis häirivad.»
Kui aga tekkis vajadus teha muusikust foto, millel oleks näha ka tsikkel, nentis mees, et on just oma Honda Custom 400 T müünud Tallinna trummarile Anneli Kadakasele.
«Tahan võimsamat,» rääkis Tammekas. «Silmapiiril on üks Kawasaki, aga vaatame veel.»
Praegu sõidab 13-aastase Oti ja 12-aastase Maarja isa autoga.
«Ta on suurepärane juht,» ütles abikaasa Sigrid, kes õpetab Herbert Masingu kooli ja Tartu Waldorfgümnaasiumi õpilastele muusikat. «Ta peab hästi liikluseeskirjast kinni ja mõttetult ei kihuta. Temaga on turvaline sõita.»
Kuid nagu selgus, oskab Tammekas lugu pidada aeglasemastki liikumisest. «Kui on päikeseline ilm, siis ta ütleb tihti, et läheb jalgsi tööle,» ütles muusiku naine.
Minna tuleb aga Annelinna lõpust Vanemuisesse. «See 40 minutit on rahulik aeg, kus saab mõelda,» ütles Tammemägi. «Mõnus, mulle meeldib!»
Teekonna lõpuosa pole aga just kiita.
«Uus kaubamaja rikub vaate ära. Kui varem tulin, oli alt ilus vaadata mäe peale, nüüd on kast ees,» märkis ta. «Ja Vanemuise terrassilt oli hea vaade linnale. Mulle ei meeldi kastid. Aga muidu on Tartu kihvt linn.»
Vanemuislane
Seda tööd, mida Margus Tammemägi Vanemuises teeb, ei ole mitte niivõrd näha kui just kuulda. Nimelt on ta teatri orkestris löökpillirühma kontsertmeister, mis tähendab ka ise mängimist, aga eelkõige neljaliikmelise kollektiivi juhtimist.
Viimati võis tema tegevust Vanemuise orkestriaugus kuulata pühapäeval muusikali «West Side Story» keskpäevasel ja õhtusel etendusel.
Kuid alates 18. märtsist on Tammemägi astunud teatrikülastajate ette ka tantsijana. Nimelt kutsus lavastaja ja koreograaf Hugo Fanari ta «Suveöö unenäo» käsitööliste truppi, kes etendab pulmaseltskonnale tragöödia «Pyramus ja Thisbe».
Ja seda teist nimiosa, neiu Thisbet, tantsibki duetis Jaan Willem Sibulaga vaatajate naerurõkatuste saatel Margus Tammemägi.
«Mis mulle selles lavastuses väga meeldib, on lavakujundus, kostüümid ja valgus,» ütles löökpillimängija. «See ei ole kunsti tagaajamine tühja lava peal – mida samuti vaja läheb –, vaid rahvale tehtud «Suveöö unenägu» Shakespeare’i järgi.»
Senisest neljast etendusest on trupp aplausi teenimas käinud ühe korra ka Lätimaal. «Meie publik on soojem,» märkis Tammemägi. «Riias läks publik lahti ja hakkas tegema vaheaplause alles teises vaatuses. Pärast tulid mõned ütlema, et meeldis.»
Balletis ülesastumine kuulub Tammemäe elu pühapäevalisse poolde. Millistes rütmides möödub aga tema tavaline päev?
«Hommikul üles ja tööle, natuke mängin ennast lahti ja algab proov,» ütles ta. «Lõuna ajal on kool ja õhtul etendus.»
Kool tähendab siinkohal Tartu 1. muusikakoolis ja Põltsamaa ühisgümnaasiumis löökpillide õpetamist.
Sinna vahele peavad mahtuma salvestused ja proovid ansamblitega ja mõnikord ka mängud.
Ansamblid tähendavad siinkohal Casanovat ja Tartu Tünnipunti, milles mõlemas on aukohal muusikule endale eriti sümpaatsed latiinorütmid. «Ja siis koju ja üks õlu ja ongi kõik,» paneb ta päevale punkti.
CV
• Margus Tammemägi sündis 21. juunil 1968 Võrus õpetajate peres.
• Õppis flööti ja löökpille Valgas ja Läti Valkas.
• Lõpetas Elleri-nimelise Tartu muusikakooli löökpillide erialal 1992.
• Vanemuise orkestris alates aastast 1991.
• Õpetab löökpille Tartu 1. muusikakoolis ja Põltsamaa ühisgümnaasiumi muusikaklassis.
• Mängib ansamblites Casanova, Poiskõsõ, Tartu Tünnipunt jt.
• Abielus muusikaõpetaja Sigridiga, lapsed Ott ja Maarja õpivad muusikat.
Arvamus
Kaido Otsing , Tartu 1. muusikakooli direktor:
Tammekas on mitmekülgne inimene. See, et ta Tartu 1. muusikakoolis löökpille õpetab, on hea variant, sest suurem osa Eesti muusikakoole peab ahastama, et ei ole trummiõpetajaid. Me peame olema õnnelikud, sest meil on neid lausa kaks, lisaks Margus Tammemäele ka Tiit Kevad.
Trummiõpetaja on igav olla, mingit viisi ju ei ole. Ta peab kogu aeg kontrollima, kas õpilasel on käed õigesti, mis rütmi ta lööb, kas pulss on kogu aeg muutumatu.
Kõige tähtsam trummimängija puhul on pulsihoidmine. Ma kardan, et igast inimesest trummimängijat ei saagi. Tammekas hoiab väga täpselt pulssi, samas on ta hea improviseerija.
Teise aasta õpilastel, kes on juba üks aasta trummipõhist õpet saanud, on võimalik õppida ka häälestatavaid löökpille – ksülofon, vibrafon jne – ja see on just Marguse rida.
Ta ei keeldu nõu andmast kellelegi, kes seda soovivad. Ta on terava silma ja vaistuga, tabab täpselt ära inimeste olemuse.
Kui ta poleks trummimees, võiks ta olla hea näitleja või laulja. Kümme aastat tagasi tegi Vanemuise orkester parodeeriva operetishow ja Tammekas oli üks kandvaimaid tenoreid.
Sigrid Tammemägi , abikaasa:
Mina ei ole selle pika aja jooksul, mis me koos oleme olnud, Marguses leidnud ühtegi halba külge. Tegelikult ka, ta on läbinisti positiivne tegelane, hästi lõbus ja hästi hea.
Kui kellelgi on tema abi vaja, siis ta ei ütle kunagi ei. Ta leiab alati mingi võimaluse, kuidas aidata, ta on suure hingega inimene.
Mis tema motoharrastusse puutub, siis ma kardan selliseid asju. Ma tean, et ta ei ole kihutaja ja et ratast ei taha ta poosi pärast (ta on niigi kihvt mees), aga turvalisuse mõttes ajavad mootorrattad hirmu nahka. Ja ma kardan ta pärast.
Kui mootorrattahooaeg algab, siis põhiasi on kodus hommikuti see, et kes issiga kooli saab sõita. Lapsed moodustavad lausa järjekorra.
Kui ta alguses ütles mulle, et teeb kaasa balletis «Suveöö unenägu», siis ma… (naerab). Aga ta on selline, et ei löö õilsa eesmärgi nimel risti ette mitte millegi ees, ta on kompleksivaba selle koha pealt.
Tema tembutamist olen varemgi laval näinud. Nüüd ootasin huviga, et ohhoo, mis tuleb, ja esietendusel nägin, et selline lõbus karakter andis lavastusele juurde. Ta ei tee midagi üle otsa, tal kukub kõik alati hästi välja, mis ta ette võtab.