London-Pariis-Broadway-Tartu

Restoranipidaja ja kultuurimees Rein Pakk vaatas kerglaseks tembeldatus muusikali ja leidis, et talle maitseb.

Ühegi teose arvustamisel ei ole mõtet arvustada selle žanri. Sõltumata sellest, kas mõnd neist linnarpriimäelikult ja kalissikaliselt klassifitseerida madalaks või kõrgeks. Žanrist oleks põhjust juttu teha ehk ainult siis, kui arvustataval teosel žanrijooned üldse puuduvad. Vanemuise West Side Storyt selles süüdistada ei saa.
Lavastust tutvustava trükise avaveerul kaitseb Vanemuise peaprodutsent Paavo Nõgene muusikaližanri kerglaseks, mõttetuks ja muidu tilu-liluks pidamise eest. Tema peamiseks argumendiks on muusikalide tohutu vaatajatearv kõikjal maailmas. Eks see ole muidugi tõsine argument, kuigi ei välista võimalust, et kerglane ja mõttetu tilu-lilu just see ongi, mida suured rahvahulgad osta armastavad. Ja mis siis? Mida need sõnad õieti tähendavad? Kui kerglasele vastandub raskepärane, siis mina eelistan küll pigem esimest. Mõttetu ei ole ükski asi, lihtsalt iga mõte pole alati igaühe jaoks märgatav. Ja tilu-lilu – uskuge, see ei tähenda üldse mitte midagi.
Tarmo Leinatamm, kes dirigendina etenduses taas kord laitmatu esituse tegi, on öelnud, et “Pole vahet, kas naudite muusikali Londonis, Pariisis, Broadwayl või Tartus…” Eks sestap jäeti seekord tõlkimata ka pealkiri. Varem on ju Eestis kasutatud “West Side’i Lugu.”
Ega keegi tegijatest peale Mäeotsa ei püüdnudki seda lugu eriti kodustada. Tema oli ülesande enda jaoks huvitavaks teinud. Tal on ikka oma nurk ja värk, mida Londonis, Pariisis ja Broadwayl ei näe. Tuleks nad nüüd sealt siia vaatama. Oleks see vast aga vesi Vanemuise produktsiooniveskile! Või siis Mäeots võiks sinna lavastama saada. Poleks ka paha. Igatahes on tal õnnestunud aranžeerida just seesugust peavooluhuumorit, mis peaks võitma muusikalisõprade südamed. Hea töö.
Aga kõige huvitavam ja elusam osa etendusest oli ikkagi Koit Toome. Tunnistan, et pole näinud tema varasemaid rolle muusikalides, kuid telerit omava eestlasena olen ikka pidanud jälgima tema popartistikarjääri. Nii, et teadsin teatrisse minnes, kellega on tegu.
Laulis ta hästi, nagu enamus ta partnereidki. Aga mitte see ei olnud huvitav, vaid hoopis see, kuidas ta mängis. Ma räägin Koit Toomest kui näitlejast. Samal ajal kui suur hulk eesti näitlejaid mängivad näitlejaid, mängis tema Tonyt. Ta oli üleni mängus sees. Tal polnud vaja endale ega kellelegi teisele etenduse käigus midagi tõestada ega mingit positsiooni rõhutada. Tal ei olnud midagi öelda, ega oma suhtumist rolli ja etendusse kuidagi välja näidata. Ta lihtsalt mängis Tonyt ja tegi seda suure rõõmuga. Eks ta muidugi oli närvis, nagu esietendusel ikka ja eks vahepeal kadus korraks see mängujärg käest ja ta mõjus tehtult. Aga väga harva. Enamuse ajast oli ta kõige elusam asi kogu etenduses. Kuigi tal pole professionaalset näitlejakoolitust oskab ta kehastuda ja mängida ja mis kõige tähtsam – ta oskab teha seda iseenda kaudu. Mitte ühegi poosi, kooli või nutika nipi kaudu. Vaid omaenda mälu, kogemuse, keha ja vaimu kaudu. Ja sellist esitust on alati rõõm vaadata.
Veel üllatasid hästi Jaanika Sillamaa ja Andres Mähar. Klassi näitasid Hanna-Liina Võsa ja Jüri Nael.
Pole neid muusikale näinud ei Londonis, Pariisis ega Broadwayl, aga Tartus on igatahes omal ajal hullematki nähtud. Kui on kunst, mis rahvale kuulub, siis on see muusikal. Head publikumenu!