fbpx

Linnulennul üle «Chessi»


Vanemuise uut suvemuusikali «Chess» tasub kindlasti vaatama minna, ent Benny Anderssoni ja Björn Ulvaeuse klassikalist malelugu ärge lootkegi: Eesti vaatajate ette jõudis lavaloo nuditud versioon.
Eks ole maitse asi, kuidas üht jutustust toimetada – mida välja jätta, mida mitte. Seda, et lavastuse põhiliin, külma sõja aegne poliitmale tagaplaanile jääb, on «Chessi» lavastaja Georg Malvius isegi tunnistanud.
Teda on huvitanud rohkem lavaloos etturiks olevate maleperede Anatoli Sergejevski-Svetlana Sergejevskaja (Lauri Liiv ja Janika Sillamaa) ning Frederick Trumperi-Florence Vassy (Koit Toome ja Gerli Padar) omavahelised suhted.
Keeruline diplomaatia, kahe üliriigi segased suhted on võetud kokku ühe-kahe tantsuga, milles ehtmalviuselikult (meenutagem muusikali «Miss Saigon») ilmuvad Ellen Cairnsi loodud lavale taas stereotüüpsed lelud: McDonald’s, Marlboro ja Lucky Strike’i sigaretipakid, kaaviar, raketid. Ning muidugi hiiglaslikud Vabadusesammas ja Matrjoška.
Ometi tundub, et selle lühendamisega on pisut liiale mindud, mistap jääb ilma kavalehe abita sootuks selgusetuks, mis siis laval ikkagi toimub. Liiati on lavastaja kärpimishoos hüljanud ka mitu koorile mõeldud lugu.
Nii võiks Vanemuise «Chessi» võtta hoopis läbikomponeeritud muusikalikontserdina. Aga kindlasti väga hea kontserdina: nii neli peategelast kui ka ülejäänud jõud (muusikali- ja ooperikoorid) on võrratud.
Raske on kedagi esile tuua, sest igaühel neist on oma tähtnumbrid: Koit Toomel «Pity The Child» muusikaliloo algul, Lauri Liivil «Anthem» esimese vaatuse lõpus, Janika Sillamaal ja Gerli Padaril teises vaatuses «I Know Him So Well». Nende tööd ja kokkumängu laval on lihtsalt lust vaadata.
Lisaks annab loole hoogu Jüri Naela ja Kristin Puka koreograafia. Just tänu tantsunumbreile, veel enam aga balletiartistide Marika Aidla, Kristaps Kikulise ja Ruslan Stepanovi tantsitud vahenumbritele ei häiri ka kärped tekstiraamatus nii palju.