Liina Tennosaar: „Ma olen väike, paks ja tige vanamutt!“
„Ma teen mingeid Herta liigutusi, kasutan Herta sõnu, tema valesid välteid, sest see on mul kuskil kuklas,“ kirjeldab näitleja Liina Tennosaar, kuidas 24 aastat tagasi mängitud lavastuses „Mägede iluduskuninganna“ pisikest ja vastikut vanamutti kehastanud Herta Elviste on pentsikul moel temaga praegu laval kaasas. „Ta on mul kaasas kogu aeg, täiesti tahtmatult!“ tunnistab Liina, kelle mängida on uues „Mägede iluduskuningannas“ õel vanaeit Mag.
Liina mängis 24 aastat tagasi Magi tütart Maureeni, seekord aga on tema kehastada Mag, Herta Elviste kunagine osa. Ragne Pekarev mängib aga toonast Liina rolli, Maureeni. Ka lavastaja Ain Mäeotsa jaoks on praegune „Mägede iluduskuninganna“ lavastus juba teine kord seda näidendit tuua. Ikka . Ehkki mängupaik on teine – 1999. aastal tuli Martin McDonagh’ näitemäng lavale väikeses majas, nüüd Sadamateatris.
„Unustasin täiesti ära, et seda 24 aastat tagasi mänginud olen,“ naerab Liina. „Võtsin seda kui uut tükki ja uut rolli. Ainus, mis mind proovide ajal segas, oli see, et tean oma partneri teksti – see oli imelik. Teisalt annab see, et kuskil alateadvuses see tekst on, teatava kindluse, kuhu me peame välja jõudma.“
Alateadvuses salvestatust on Liinal kõvasti abi olnud. Mitte üksnes tekstist, vaid ka Hertast. Pisikesest-suurest Hertast, kes oli Liina sõnul tohutult hea partner: „Ma ei saa sinna mitte midagi parata, aga Herta tõesti kuidagi peksab minust läbi.“ Sellest ka hetked, mil Liina suust kostub Herta intonatsioon või teeb tema käsi Hertale omase žesti ning näpp väändub hertalikult konksu. Lihtsalt kukub nii välja.
Näitlejameisterlikkusele lisaks kaval polsterdus
Hämmastav, aga sihvakas Liina ei mõju sappi pritsivat vanaeite kehastades sugugi pika ja saledana. Vastupidi. „Just nimelt!“ on Liina rahul. „Ma olen väike, paks ja tige vanamutt!“ Seda ta on, ehedal kujul. Näitlejameisterlikkuse ja polsterduse toel. „Kunstnik Iir Hermeliin polsterdas mind hästi kavalalt,“ ütleb Liina. „Mul on polsterdatud turi, rippuvad rinnad ja pisut kõhtu. Kõike hästi minimaalselt.“
Tegelikkuses on pikk Liina ning matsakas Mag, kelleks ta laval muutub, kaks täiesti erinevat persooni. Kõnelemata sellest, et Liina on võrreldes Magi 70 eluaastaga ikka noor inimene. Esiotsa tundus Liinalegi, et Mag pole üldse tema roll. „Mängin teda, nagu ma mängin, häbi ka ei ole,“ muigab ta. „Vahel täitsa ise naeran ennast: kui lavastaja ütleb, et näidaku ma, kuidas kassid kusevad kraanikaussi, siis Tennosaar-loll näitabki alakehaga, kuidas ta pissib. Ma olen nagu tsirkusehobune, hea käsutäitja. Ain Mäeotsale see kõik kuidagi istus, aga ma ei tea, kuidas see inimestele mõjub: kaks võimalust, kas ma kukun kolinal või ma olen geenius.“
Iir Hermeliin pooldab Liina pakutust teist võimalust: „Liina on näitlejanna, kelles on uskumatu potentsiaal. Mina võin talle polsterduse teha, kuid tema on laval ja teeb suhteliselt noorest naisest suhteliselt vana moori. Mina panin siia-sinna veidi polstrit, aga see, kuidas tema selle välja kannab ja kui orgaaniliseks ta laval selle ema mängib, on klass omaette. Ta on näitleja, kellega koos on põnev tööd teha.“
Naljalt ei juhtu, et lavastaja võtab korra väljatoodud tüki veerandsada aastat hiljem uuesti ette. Ain võttis. „Kui lugesin uuesti seda näitemängu, tuli mul meelde, kuidas ma seda lavastasin ning kui noor ja koba ma tol ajal olin,“ muheleb ta. „Kui palju on ses loos asju, mida ma toona ei osanud välja tuua ning nüüd oskan. Paljud asjad, mida ma nüüd oskan mõtestada, näha ja ka näitlejatele öelda – siis ma ei osanud. Nüüd, enne esietendust, arvan, et olen saanud palju rohkem välja tuua kui 24 aastat tagasi.“
See, et keegi komakohtadeni aastatetagust lavastust mäletaks, pole usutav. „Inimesed mäletavad pigem tollast emotsiooni,“ pakub Ain, kes ise seda näidendit paar aastat tagasi üle lugedes avastas, et ta ka ise ei mäletanud enam, kuidas kõik täpselt oli. Ennast, 24 aastat nooremas väljaandes, mäletab aga küll. Iseäranis neid hetki, mil ta ei osanud näitlejaile mängu nüansse selgeks teha: „Kasvõi mingid naljakohad, kus pudrulusikaga näidatakse, kuidas meestest tuleb kauge kaarega mööda käia. Ning näitamise käigus puder lendab laia kaarega põrandale.“
Oli tal aastal 1999 ehk Herta suhtes nii suur aukartus ja lugupidamine, et ei julenudki diivat juhendada? „Ei!“ kinnitab Ain. „Ma üldse ei peljanud teda. Herta võttis mind kuidagi oma hoole ja kaitse alla ning rõhutas pärast „Mägede iluduskuningannat“, et ma olen tema lavastaja. See oli mulle suur au siis ja on suur au praegugi. Esietenduspäeval läheme kogu trupiga Herta hauale ja valame kalmu peale veidi konjakit.“
Ain Mäeotsa lavastajakäe all esietendub 21. jaanuaril Sadamateatris Martin McDonagh’ „Mägede iluduskuninganna“. Musta huumoriga vürtsitatud lugu on ühtaegu nii koomiline kui traagiline. Kahe naispeategelase duell on eluline ja valus ning publikul on võimalik kaasa elada mõlema sisemuses toimuvale.
„Mägede iluduskuninganna“ keskmes on ema ja tütar, kelle kooselu on lakkamatu lahing. Lihtsaimastki igapäevasest toimingust võib kasvada suur tüli, haiget tegemisest saab justkui sõltuvust tekitav adrenaliiniannus, mis aitab tunda, et oled veel elus. Kui Maureeni tee ristub Pato omaga, tabab vana Magi hirm jääda üksi ning võitluses armastuse pärast enam vahendeid ei valita.
Oma rollides näevad näitlejannad nii sarnasusi kui lahknevusi iseendaga. „Minust on Mag väga kaugel, aga tema motiividest saan ma väga hästi aru,“ ütleb Liina Tennosaar. Ragne Pekarev aga tunnistab, et ei välista, et tema ja Maureen teeksid samades situatsioonides samu asju: „Just enda tumelooma väljalaskmist silmas pidades. Pakun, et enamikus meist võib peidus olla Maureen, kellest meil endil aimugi pole, sest meie õnneks pole seni olnud situatsiooni ja põhjust, mis selle tumelooma vallandab. Suures plaanis on Maureen aga lihtsalt naine, kes tahaks, et keegi ümbert kinni võtaks ja teda kallistaks.“
Liina Tennosaare ja Ragne Pekarevi kõrval on laval veel näitlejad Oskar Seeman ja Andres Mähar või Ain Mäeots. Muusikalise kujundusegi teeb Ain Mäeots. Kunstnikuna toetab teda Iir Hermeliin ning valguskunstnikuna Imbi Mälk. Näidendi tõlkis Erkki Sivonen.