fbpx

Liiga palju nalja sai – ja jumal oli tõsine


Revolutsioon õgib oma lapsed – ja miks? Et neid täiskasvanud sigadena välja oksendada. See tõdemus kasvab välja saksa idealismist, mille keskseid propositsioone võis Bakunini ja Stankevitshi suu läbi kuulda ka lavastuses «Utoopia». Ja see on tõsine asi. Kaugel naljast.
Kõik suured revolutsionäärid on kas valesid raamatuid lugenud või olnud üldse mõnevõrra «totud» ning üdini kammitsetud ilmakaemusega. Filosoof Nikolai Berdjajev kirjeldas Leninit kui harimatut ja silmaklappidega inimest, kes küll vahel luges läbi tohutu virna raamatuid, ent seda ainult selleks, et näha seal asju, mida ta nägi ka ilma lugemata. Ta ei süvenenud, või kui, siis ainult korraks, n-ö ära panemise eesmärgil.
Kas Berdjajevi kirjeldus oli negatiivne? Ei sugugi. Revolutsionäär ei saagi olla haritud, sest hetkel, kui on vaja kedagi «verre uputada», lööb haritud inimene lihtsalt vedelaks ja hakkab filosofeerima. Ta pole mitte revolutsiooni, vaid tõe teenistuses. Lenin oli ideaalseim revolutsionäär (kui vast Mao Zedong välja arvata). Bakunin aga mitte.

Sõnad, mitte mõtted

Ja mis juhtus laval? Tahtmatult tekib Ain Mäeotsa Stoppardi-lavastust kaedes mõte, et Bert Raudsep võiks pigem mängida Leninit kui Mihhail Bakuninit. Häiris just see, et Raudsep kisendas eetrisse ainult sõnu, mitte mõtteid (Lenini rolli puhul oleks see andestatav). Ta ei saanud aru, mida ta räägib.
See oleks liiga «sügav» tõlgendus, kui väita, et tegelikult mängis Raudsep nii-öelda topeltmängu, tõmmates haneks koguni enda kehastatud Bakunini ning näidates teda veel lollimana kui Stoppardi loodud roll seda eeldanuks.
Tulemus oli pigem jerofejevlik: lavalt öeldakse «Trans-tsen-den-taalne!», publik kõkutab ja valab mõttes uue pitsi. See ei lähe mitte! Ainult jumala naer õigustaks end siin.
Ja ka see ei lähe mitte, et vana Bakunin (Lembit Eelmäe) oli tehtud koomikuks. Kui Aleksander Bakunin selles etenduses midagi kehastab, siis konservatiivsust selle sõna tõsises tähenduses.
Just see hegeliaanlik hämamine, see joigumine nähtumuste maailmast ja transtsendentaalsest subjektist, too noorintellektuaalide kurjakuulutav keerutamine ning sellest johtuvad avantüürid on asi, mille vastu Bakunin-vanem seisab. Ajalugu tundes võib öelda: õigesti teeb.
Paraku jäi Eelmäe mängu valatud Bakunin lihtsalt «onuks». Asi pole selles, et Eelmäe (või siis ka Raudsep) poleks hea näitleja, vaid selles, et ta ei sobi tollesse konkreetsesse rolli: ta mõjub, andke mulle andeks, natuke liiga heatahtliku papina, pigem koomiku kui viitsadat hinge haldava mõisavalitsejana, kes muu hulgas on filosoofiadoktor.
Neis aspektides on Mäeotsal vaja lavastust kindlasti lihvida. Enne positiivset külge esitan muidugi kohustusliku spekulatsiooni, et kuna tegu on lavakunstikateedri lõpetajate ühe diplomilavastusega, siis pakkus Mäeots võib-olla sihilikult mitmeid rolle nendele, kellele need tegelikult ei sobinud.

Sotsiaalsed oskused

Mis aga rõõmustas? Eelkõige nimetaksin kahte nime: Indrek Ojari (Stankevitsh) ja Jaak Prints. Eriti just viimase kehastatud Belinski.
Suhtlemispsühholoogia üks termineid on «sotsiaalsed oskused». See ei ole seotud üldintelligentsusega. Lihtne näide üliarenenud sotsiaalsetest oskustest oleks daam, kes ei ole õieti midagi lugenud, ent on täiesti adekvaatselt võimeline vestlema kui tahes suurte professorikaltsude seltskonnas.
Miks ta seda suudab? Sest ta räägib ja eelkõige just vaikib õigel hetkel ning ei jää seetõttu kunagi vahele. Belinski puhul kehtib pöördnäide: ta on väga kesiste sotsiaalsete oskustega.
Ta räägib enamasti vales kohas – olgugi, et võib-olla täiesti õiget juttu! – ning teda mäletatakse pigem veidrikuna, kes ei saa isegi aru, mida ta hämab. Selline mulje Belinskist on eelkõige teda kehastanud Jaak Printsi teene.
Kui revolutsioon oksendab välja oma lapsed, siis pole Dostojevski enam kaugel. Kõigest hoolimata ootan huviga Stoppardi triloogia järgmiste osade lavastusi.

Esietendus
Tom Stoppard
«Utoopia»
Lavastaja Ain Mäeots
Osades EMA kõrgema lavakunstikooli 21. lennu tudengid.
18. oktoobril Vanemuises