Liiga lihtsalt, härrased!
Nojah. Heh. Mis ma siis nüüd oskan ütelda. Nii vist ikka ei peaks tegema. Vanemuise teine suvelavastus, «Jesus Christ Superstari» järglane mõjub selles binaarses opositsioonipaaris tõelise Eesti Asjana. Vaese sugulasena, kes kuidagi oma olemasolu õigustada püüab, aga kui taskus ulub tuul, pole ka enesekindlusest jälgegi. Siis jäädakse mööda seinaääri imbuma. Ebalevalt ja soovunelmana nähtamatult.
Ma ei taha siin öelda, et tingimata peab tegema Jumalapoja rokkooperi mõõtu gigalavastusi – liiatigi, et seda lavastust Georg Malviuse tipptööks kuidagi lugeda ei saa –, ent mingigi professionaalne ambitsioon võiks ju ometi säilida.
Kui mõte on laisk
«Vigaste pruutide» puhul, ma kahtlustan, hakkavad jamad kaugemalt, kui tüki proovid. Kogu asi on liiga lihtsalt ja ülejala tehtud. Teatri mõtlemine on lõppenud mängukoha leidmisega. Ja väga vinge mängukoha – maakivist hoonete vahel on ideaalne amfiteater, kus kuulu järgi tavaliselt tõupullide ja muude pudulojuste oksjoneid peetakse. Paraku, lihtsalt lahedaks kohaks see jääbki.
Teatrikoolis kasutavad üliõpilased poolterminit «etüüdimõtlemine». See tähendab, et kui õppejõud tudengile ülesandeks mõne kolmesõnaetüüdi annab (no näiteks «klaver-tsellofaan-kiri» – need sõnad tuleb siis võimalikult huvitaval viisil seostada ja see lugu laval ette mängida), siis esimene idee, esimene seos tuleb reeglina kui lihtne, igav ja labane kohe kõrvale heita, teise ja kolmanda idee peale võib veidi mõelda, aga tõsiselt huvitavaks ja kreatiivseks läheb alates neljandast mõttest. Siis hakkavad arenema huvitavad, loomingulised, head lahendused.
Ning selles märgistikus mõttelaiskust näeb siin mitmel pool. Esiteks juba seoserida põllumajandusmuuseum – «Vigased pruudid». Nojah. Võib-olla polegi see lihtsus a priori paha, aga siit edasi vähemalt võiks mõttemasin tööle hakata.
Selles keskkonnas võiks ju ometi selle tüki kuidagigi vahtu kloppida. Näiteks võiks rollides näitlejad enne või pärast etendust muuseumieksponaatide juures giidideks olla. Ma tahaksin küll, et õnnelikult kihlunud Joosep ja Kärje Juhan mulle heinakaarutamise sügavaid saladusi avaksid. Kergendunult pääsenud kosilased Enn ja Jaak Colorado mardikaga fataalseid tegusid tegema õpetaks. Või neitsipõlve lõpetavad Leena ja Miina näitlikult seletaks, kuis maailma parimat mulgi putru teha.
Lavastaja Andrus Vaarik ütles siinsamas Postimehes kolm päeva tagasi, et teater ei ole õhtukool. Arvan, et natuke siiski võiks olla. Või siis tahaks ma näha, kuis lavastaja kehastatud Lipuvere Mart end möldri man täis tõmbab. Või tahaks ma näha vihjeid areeni tavakasutusele või sealt edasi esimese seosena kas või corridale (mida tükk ju sisuliselt võimaldab). Sõnaga – ma tahaks midagigi näha. Aga eriti ei näe.
Samas intervjuus ütles lavastaja, et ta teeb loomast inimese kujunemise lugu ja lisas: «Kui see nii välja ei tule, mis siis. Ja ega see ei peagi niimoodi välja tulema. Aga vähemalt on see kont, mis on minul ja näitlejatel hambus.»
Ei tulnud jah. Kahjuks. Idee on ju ilus. Kuid inimesed laval ei muutunud karvavõrdki – rääkisid juttu, vahepeal veiderdasid, lihtsalt olid. Ja kui seismine staatiliseks kippus minema, siis jooksid areenil ringi (mis iseenesest oma absurdsuses isegi natuke naljakas oli, esimesel korral).
Hiiliv üldistus
Ehk ainult Helena Merzini Miina oma lihtsas talutarelikult kiimalises elurõõmus mängis mingisuguse nurga lahti, kust vaataja kinni sai hakata. Ülejäänud, mis teha, seda ei teinud. Ja ei saanudki teha sel tühjal ja kõledal laval.
«Vigased pruudid», jant, on materjal, mis karjub suure hulga rekvisiitide järele, millega näitlejad hõreda dialoogi saatel tegelased lahti saaks mängida, puhtalt näitlejavahendite pealt tegevusi leiutada, minupärast kas või suurel hulgal jalaga-persse-nalju teha. Aga ei.
Napilt tunnisele kestusele vaatamata oli see lugu staatiline, liiglihtsalt tehtud ja igav. Siiski, sidususe puudumisele vaatamata oli siin ka häid leide. Ennu ja Jaagu nurgatagune tondihirm tühjal laval ja finaalis spermatosoididena taevasse lendavad õhupallid olid ju üpris lustakad. Ent kaheminutilisi tihedaid juppe oleks pidanud tundi mahtuma kolmkümmend, mitte kolm.
Midagi ka head – Riina Degtjarenko kujundusele, eriti kostüümidele, pole küll ette heita. Neis oludes.
Lõpetuseks, ma väga kardan, eelmise hooaja lõpu valguses, et «Vigased pruudid» annab hiiliva üldistuse selle kohta, mis Vanemuisest kunstilise ambitsioonikuse koha pealt järgnevatel aastatel oodata on. Ma kohe kardan algavat hooaega.