Liblika saatus on kurb

Ooperi “Madama Butterfly” (Vanemuine kasutab mingil põhjusel inglise keeles levinud vormi “Madame”) nimitegelane on üks ooperiliteratuuri lihtsamaid kuid valusamaid kangelannasid. Teiseks: Butterfly osa on üks ooperiliteratuuri nõudlikumaid rolle. Tüdruk on ooperi alguses 15-, lõpus 18-aastane. Lisaks vokaalsele võimekusele ja näitlejameisterlikkusele peab ta ka olema välimuselt usutav, vastasel juhul muutub etendus groteskiks.
“Vanemuises” lavale toodud versiooni plussiks tuleb kahtlemata pidada seda, et laval saadakse hakkama oma jõududega, ühtegi lauljat (peale Konsuli kõrvalosas esineva suurepärase Läti baritoni Eduards Chudakovsi) pole “sisse ostetud”. Rõõm on tervitada ooperi nimiossa kahte noort lauljatari. Alla Popovas kuuleb kohati (eriti madalamas registris) peaaegu küpset suurte rollide sopranit; teise koosseisu Julia Semjonova tegi oma esietenduse kõrges palavikus ning ilmselt mitte oma tippvormis. Tõeliseks üllatuseks oli ka Jan Oja Pinkerton – temas on Puccini tenori jõudu ning kvaliteetset tooni. Kui saaks need plussid ühendada teise Pinkertoni, Nikolai Lvovi liikuvuse ja näitlejavõimetega, saaks kokku väga arvestatava artisti. Karmen Puis Suzukina on teinud suure sammu edasi, ei saa ent siiski veel vastu Valentina Kremeni võimsale mezzole. Ainus Eesti “oma” Konsul, noor Taavi Tampuu, demonstreerib välismaal omandatud head häälekooli, kuid keeldub jonnakalt igasugusest näitlemisest.
Esile tasub tõsta teatri uue peadirigendi ning muusikajuhi Hendrik Vestmanni tööd orkestriga, mis esietendusel mängis kirglikult ning tehniliselt laitmatult. Paraku olid esietendusejärgsed viinad teiseks päevaks teinud oma töö ning orkestri esitus oli vaid hale vari eelmisest korrast. Ebastabiilsus on alati olnud “Vanemuise” orkestri iseloomulikuks jooneks.
Lahendamata küsimuseks jääb aga – miks otsustati ühel hetkel loobuda oma jõudude kasutamisest ning pöörduti abisaamiseks Läti lavastaja ning kunstniku poole. Kiidusõnu ei leia kummagi töö kohta.
Nukuteatri kunstnik on teinud Väikese Maja niigi minimaalsest kardinatagusest mitte jaapanlikult õhulise perspektiivlava, vaid mõttetu kolikambri, kuhu keegi õieti ära ei mahu. Lavastajatöö hiilgab konventsionaalsuse poolest, pakkumata ühtegi värsket ideed (kui mitte siia hulka lugeda täiesti arusaamatut unenäostseeni, millele siiani ükski inimene pole suutnud mõistlikku seletust leida).
Täielikult on puudu Jaapan – tüüpiline jaapanlannade kehahoiak ning maneerid on asendatud suvaliste maneeridega, mis muudab naiskoori pigem tarmukateks Saksa prouakesteks kui allaheitlikeks jaapanlannadeks. Isegi traditsiooniline hetk – Cho-Cho-Sanilt küsitakse tema isa kohta ning koor peidab ennast kiirelt lehvikute taha – on täiesti olemata. Illusioon Jaapanist ei sünni hetkekski.
Kuid kes vähegi püüab, saab pisara lahti küll – sada aastat tagasi muusikasse valatud lugu on julmalt liigutav.