fbpx

Leping saatanaga – vaba valik või elu paratamatus?


Tantsudraama «Sõduri lugu» on valminud Belgias resideeriva marokolase Rachid Tika käe all. See on tekstiline tantsudraama, mida võib isegi muusikaliga võrrelda – sest siin on muusika, tants ja sõna (kuigi puudub laul), mis pidevalt üksteiseks üle lähevad ja igaüks omal viisil jutustust kannavad.
Lugu ise keskendub hinge müümisele varanduse pärast, mis paraku aga õnne ei too. Nagu pole ka õnnelikku lahendust tehingule saatanaga – tema on igal juhul võidumees.
Kuigi kavalehel on rõhutatud, et tegemist on tantsudraamaga, kannavad lavastuse sisulist raskust siiski näitlejad ja muusikud, kuigi koreograaf on ilmselgelt kavatsenud teisiti. Lavastuskontseptsiooni järgi on näitlejate kanda süžeearendus: nemad esitavad verbaalset teksti, üksteisele rolle üle andes.

Näitlejad tantsijaist üle

Indrek Apinis ja Marko Mäesaar on vaheldumisi jutustajad ja sõdurid, Marju Männik ja Liisa Taul aga esitavad saatanaga ja loo naistegelastega seotud teksti.
Nende jutustus pole aga üksnes verbaalne, vaid esitatud keha ja liikumise abil, nad suunduvad rolli ja väljuvad sealt nõtke kergusega, nende vestmises on kirge ja paatost, hääled tõusevad karjetesse ja laskuvad vaiksesse mõtiskellu vaba voogavusega.
Kui nad lugu ei vesta, vaid annavad jutujärje üle tantsijatele ja muusikutele, siis hoiavad nad pinget ainuüksi laval olles, kogu oma olemusega. Viimast ei saa kahjuks nentida tantsijate (va Janek Savolainen) kohta – nemad hakkavad täiega «elama» vaid siis, kui neil on sooloetteaste.
Kui tantsib solist, hakkab kõlama lavastaja mõte – teha liikumise kaudu muusikas olemasolev teine, süžeeülene plaan kehaliselt nähtavaks. Kui vestlejaiks osutub koor ehk siis kümnest tantsijast koosnev rühm tervikuna, jääb rohkem kõlama kõige selle puudumine, mis koreograafilises materjalis olemas on, aga mida tantsija kehaga nähtavaks ei tee.
Sünkrooni puudus ja soorituse täpsus, samuti «mugavalt» teostatud ülakeha kurvid ja kere jäikus tõmbavad pinget alla. Rääkimata hetkedest, mil tantsijad laval ei liigu, vaid lihtsalt viibivad seal – siis on tajutav tugev pingelangus; etendust kui tervikut hoiavad koos näitlejad ja muusikud.

Mõistukõne laval olekust

Oli hetki, mil muusika pani end nii intensiivselt kuulama, et tantsupilt kippus hajuma – ja seda eelkõige muusikute kontsentreeritud esituse tõttu.
Sama toimus olukordades, kus kõrvuti olid näitlejad ja tantsijad, kelle tegevused nii mõnigi kord kulgesid paralleelselt – aimata võis lavastaja soovi, et publik kuulaks näitlejaid, aga jälgiks tantsijaid (või neid koos), ent domineerima jääb näitlejate täpne, pingestatud esitus.
Ühel hetkel taipad, et «Sõduri lugu» pole üksnes allegooriline jutustus ühest sõdurist ega isegi mitte tänapäeva kapitalistlikust ühiskonnast, vaid ka lavalolijaist ja teatritegijaist.
Rachid Tika on jaganud vähesed rollid paljude esitajate vahel, just nagu küsides: kuidas on lood sinuga? Kas oled sinagi saatanaga lepingu teinud?
Sest kas pole just saatan see, kes sosistab kõrva, et «täie jalaga» on mõtet tantsida ainult siis, kui oled üksi ja igal juhul märgatav; mis mõtet on aga pingutada massis? Kas pole just saatan see, kes kinnitab, et tants on eelkõige tehniliselt efektne sooritus ja et vaikus (st paus ja liikumatus) on hirmutav?
Kas näitlejaid hoiab saatana peibutavate sõnade eest ainult nende koolijärgne teatrivaimustus või on asi ka selles, et nad on saanud koolist peale korralike oskuste hääle ja keha valitsemisel ka väärtuste ja hoiakute kilbi, mis aitab tõrjuda hukatusse viivaid virvatulukesi?

Tantsulavastus
Igor Stravinski
«Sõduri lugu»
Koreograaf-lavastaja Rachid Tika
Esietendus Tartu Sadamateatris 3. märtsil