Arvustus. Lennukimürin teatri ehk kohtusaali kohal
Ferdinand von Schirachi näidend «Terror» kannab žanrimääratlust kohtuistung ühe vaheajaga. Teatrisaal muundub kohtusaaliks päris kompromissitult, see sünnib otsekohe, kui tehakse teatavaks: publiku osaks on langetada otsus, süüdi või süütu.
Andres Noormetsa lavastus on mõjusalt lakooniline. Ranges lavaruumis hakkab silma viide lennukitiivale, aegajalt kostev kasvab protsessi vältel aina jõulisemaks kujundiks. Kaitsja (Margus Jaanovits) teeb ettepaneku avada aken, eesistuja (Merle Jääger) keeldub põhjendusega, et aknatagune müra on liiga vali. See dialoog kõlab nagu kerge rituaal, mida võib-olla korratakse igal istungil. Hakatuseks pillavadki need kaks tegelast paar vastastikku torkavat repliiki, ent peagi muutub protsess nii pinevaks ja sisuliseks, et suvasalvamisteks pole enam aega ega põhjust. Siit algab arusaam, et tegu pole psühholoogilise ega isegi mitte kriminaalse, vaid ideedraamaga.
Nüansirikkad näitlejatööd
Hästi valitud näitlejate ansambel keskendubki kohtuprotsessile, selgitustele ja arutlustele, nii juriidilises kui eetilises mõõtkavas. Kõik osatäitjad on terviku teenistuses. Vastastikku lugupidavad, õigel määral neutraalsed ja samas pühendunud professionaalid on nii prokurör Nelson (Maria Annus) kui kaitsja Biegler (Margus Jaanovits), istungit koos hoidev ergas ja kannatlik eesistuja (Merle Jääger) ning kompetentne kohtusekretär (Liisa Jurtom). Arvan, et ei ole lihtne hoida rollide sisepinget peaaegu isikupäratuse piiril, miniatuursete reaktsioonide ja nüanssidega, vahendades protsessi käiku mõistetavalt ja kaasakiskuvalt. Nii prokuröri kui kaitsja lõppsõna on argumenteeritud, usaldust äratav. Nagu lavastaja eelintervjuudes rõhutas, teeb just see tasakaalukus, tasavägisus ja tegelaste empaatiavõime publikule otsustamise veelgi raskemaks.
Sõjaväelaslik endassesuletus, vaoshoitus iseloomustab süüdistatavat Lars Kochi (Reimo Sagor), aga ka tunnistajat Christian Lauterbachi (Riho Kütsar). Seda huvitavam on tabada mõlema mehe enesevalitsuse mõranemisi, tajuda kummagi sisemise pinge erikaalu seitse kuud tagasi toimunud traagiliste sündmuste taastamisel mälus. Kõnekas on Kochi ja Lauterbachi põgus silmside ja ülinapp peanoogutus.
Terroristi kaaperdatud lennukis hukkunud 164 inimese lähedasi esindab ainsana Franziska Meiser (Lena Barbara Luhse). Tema tunnistuses on valulist abitust, pisiasjade meenutamises ka leina veidrat absurdsust.
«Terrori» esietendusel mõtlesin, et ilmselt ka see publik, kes on vilunud osalusteatri mängureeglites, tunneb siin ja praegu teist laadi osadust. Hääletustulemuse väljakuulutamist jälgiti hinge kinni pidades. Arvude põhjal pidi olema ka käputäis pealtvaatajaid, kes ei hääletanud üldse, aga küllap ka see (mitte)valik ei anna koduteel hingerahu.
Arutlemise koht
Pruugime sõnapaari «demokraatia viljad» tihti, isegi pahatihti, ka formaalse lendlausena. Lars Kochi protsess juhib mõtted üksikisiku vastutusele ja valikuvabadusele. Meil esmakordselt lavastatud kirjaniku, juristiharidusega Schirachi näidend on mitmekihiline.
Üks sündmuste käiku määrav teema on võimuhierarhia, vastutuse delegeerimisega kaasnev ükskõiksus. See liin sisaldab äratundmisi igal elualal, mitte üksnes sõjaväelisel ja/või poliitilisel skaalal nagu näidendis. Puhtalt joonistub välja katastroofi isiklikuks muutumise piir, rahu ja sõja suhtelisus tänases maailmas. Ülikoolilinnas on «Terror» üks neid lavastusi, millest võiksid võrsuda kirglikud diskussioonid.
Finaalis hakkas mälus plinkima Reginald Rose’i vandekohtudraama «Kaksteist vihast meest», kuna Mikk Mikiveri lavastus Vanemuises (1997) jättis samuti õhku kahtluse, rahutu soovi protsessi otsast alata, veel kord süveneda viimasesse kui detaili.
Tookord jäi lavale üksainus kahtlev vandekohtunik; nüüd ei lahku Lars Koch. Kas meie, äsja otsuse langetanud publik, ligikaudu kakssada inimest, viibime sel hetkel major Kochi hävituslennuki mõjuväljas või hoopis temaga koos tsiviillennuki pardal? Andres Noormetsa lavastus päädib lennukimüraga, viimane valguslaik langeb kella numbrilauale, mis sarnaneb illuminaatoriga. Aega veel on…
“Üks sündmuste käiku määrav teema on võimuhierarhia, vastutuse delegeerimisega kaasnev ükskõiksus.”