“Lembit oli suur inimene.”

Aigi Viira, Õhtuleht

“Kuidas ma näitasin talle rusikat, et ta ei tohi enne mind minna, sest mina olen ju kuus aastat vanem,” ohkab näitlejanna Herta Elviste, kelle näitlejast kaasa Lembit Eelmäe eile hommikul igavikku lahkus. Ja poetab siis vaikselt: “Aga mehed – need ei pea sõna!”

Vanemuise 86aastase grand old lady Herta Elviste ütelungist vaatab vastu põhjatu kurbus. Sügisel, siredas septembrikuus, saanuks ta kaasa, üle poole sajandi Vanemuise teatris näitlejatööd teinud Lembit 82aastaseks. “Lembit oli ju sõna otseses mõttes surmani laval – alles ta tegi oma viimaseid rolle,” ütleb Lembituga kolmkümmend aastat garderoobi jaganud Kuuno Otsus. Garderoobikaaslasiks said Eelmäe-Otsus 1978. aastal, kui suri näitleja Einari Koppel. Selleks ajaks oli Lembit ühe oma suurrolli juba teinud: täpselt aasta varem mängis ta Jürkat lavastuses “Põrgupõhja uus vanapagan”.

Meistriklass algas Jürkaga

“Lembit oli 49aastane, kui hakkas suuri rolle tegema,” meenutab Otsus. “Tema meistrikssaamine algaski ju “Põrgupõhja uuest vanapaganast”. Ja eks ta tänaseks oli sama kaliibriga näitleja kui Aarne Üksküla. Tema ampluaa oli ikka ääretult lai – operetikoomikust suure traagikuni. Andku jumal rohkem selliseid näitlejaid, kui Lembit oli.

Lembit oli healoomuline inimene – tema ümber oli lapsemeelsuse ja headuse aura. Lembitu juures olles mõistsid ise ka, et küll on tore olla hea inimese lähedal.” Lembitu kõikevõitvat heasüdamlikkust kiirgas sõna otseses tähenduses üle terve Vanemuise, nii et teatrijuht Paavo Nõgenegi lisab ohates: “Lembit oli suur inimene ja vanemuislastele on ta unustamatu kolleeg. Lembitul oli väga ilus elu ja selle üle on hea meel.”

“Näe, kured lendavad!”

“Alati, kui Lempsile mõtlen, tuleb silme ette üks mälestuspilt,” sõnab näitleja Hannes Kaljujärv. Too mälestuspilt on aastatetagune, veel kolhoosiajast pärit, kui teatrimehed-naised septembrikuus maale koristustöödele läkitati. “Lempsil oli sünnipäev, mida tähistasime,” jutustab Kaljujärv. “Kõik oli ilus ja hõrk. Olime kõik juba natuke vindised, kui üle taeva lendasid kured. Parves. Lõuna poole. Lemps vaatas ja ütles vaid talle omase poeesiaga “Näe, kured lendavad!”. Ses peegeldus tema olemus – poeet hingelt.”