Lembit Eelmäe: “Olgu teil häbi küsida, kuis mu püksid püsivad!”

Vanemuise näitleja Lembit Eelmäe (77) on lapselikke krutskeid täis mees. Eelmäe ütleb enda kohta, et on lihtne maapoiss, vana inimene ja targutab niisama. Lihtsameelse ilme taga aga peidab ennast mees, kes on justkui lõunauinakut tegev lõvi laste multifilmist.
Eelmäe räägib rahuliku häälega, silmad usalduslikud ja uinutavad, kuid võib sealsamas hakata poisekeselikult itsitama või hasartselt kätega vehkima. Sest asju, mis vana mehe kätega vehkima ajavad, leidub küllaga. Olgu selleks linnainimesed, ebaõiglus, poliitika või ajakirjandus. Mehed ka, kes pidavat Eestis õige õnnetus seisus olema.
Kogu lihtsa olemise tagant piiluvad aga vargsi välja Eelmäe rollid, mida ta ka ise mõnuga tsiteerida armastab: Jürka Tammsaare “Põrgupõhja uuest Vanapaganast” või Mogri Märt.
Kui Vanemuise teater hakkas sügise alguses mängima kaheinimesetükki “Valdimiri väljak”, olid seal peategelasteks näitlejatest legendid, abielupaar Herta Elviste ja Lembit Eelmäe.
“Herta on varem öelnud jah, et ega tema oma mehega kunagi ühes lavastuses ei mängi,” muheleb Eelmäe. “Aga tal on palju igasugu ütlemisi, käre naine nagu ta on. Ja see lause oli üks selline ütlemine lihtsalt. Kodus me seda teemat pole arutanud ja kui teater leidis, et me sinna rolli sobime, siis äraütlemine oleks lihtsalt üks primadonnatsemine olnud.“

Elviste intervjuud ei anna

“Vladimiri väljak” on mitmes mõttes verstapost. Elviste ja Eelmäe koos ühes tükis, samal ajal möödus ka 50 aastat näitlejapaari abiellumisest.
“Viimaste kuude jooksul on mul jälle tulnud ajakirjanikega rohkem kokku puutuda,” sõnab Eelmäe. “Abiellumisest sai nüüd 50 aastat täis. Küsitakse kõikvõimalikke asju minu ja Herta Elviste kohta. Ega kõigest isiklikust tahagi rääkida, aga ikka nuhitakse välja. Palju küsitakse Herta kohta. Tema on ju karm, intervjuusid ei anna. Eks siis tullakse minu käest küsima.
Sõnavabadus on tore asi, kuid meie küll selleks veel valmis ei ole. Kultuuri ja südametunnistust on veel vähe selle jaoks. Varem oli kõik kammitsetud ja parteistatud, aga kui tsensuuri pole, siis inimesel peas peab ikka mingi filter olema. Kõike pole vaja kirja panna ja kõike pole vaja välja öelda.
Eestis on siiani palju ausust ja häid mõtteid, kuid need kipuvad igasugu jama varju jääma. Raha teeb muidugi inimesi hulluks, kes ikka vaesuses tahab elada, aga ei saa hüpata otse kõrgemasse klassi ja loomulikke etappe vahele jätta.”

Õnnelik inimene

Eelmäe on mitmes intervjuus öelnud, et tunneb ennast õnneliku inimesena. See on tunnistus, mis praegu üsna vähestel üle huulte libiseb.
“Ja ma olen siiani rahul,” kinnitab ta. “Kurta pole mul millegi üle. Süüa saan ja tööd mul on. Kui seda õnneks pidada, siis olengi õnnelik inimene. Aga maailm ajab muidugi südame valutama. Eesti elu ka. Paljusid asju ei tahaks üldse teada, keel ja kultuur kipub risustuma. Need on küll pisiasjad, aga kui elu käib kuskil “okei” ja “ladna” vahepeal, siis seda pole hea kuulda.”
Ise avalikkuse ees Eelmäe oma muredega sõna võtta ei kavatse. Ütleb, et nutulaulu lauljaid on niigi. Vahepeal proovis ta hoopis midagi poliitikas korda saata. Viimastel Tartu linnavolikogu valimistel esindas Eelmäe Keskerakonda. Aga praegu ajab selle meenutamine teda poisikeselikult kihistama.
“Ega ma mingi tegija poliitikas küll ei ole,” sõnab ta. “Eks ma üks häältekoguja olin seal. Oleks ju isegi võinud volikogu tööd proovida, aga siis läks isu üle.”
Suurtel meestel kipub ikka mõni õrnem harrastus olema. Eelmäe on näitlemise kõrvalt luuletusi kirjutanud. Viimati andis mõni aasta tagasi Mulgi seltsi abiga oma luulevihiku välja.

Tugev maataust

“Mina olen ju suur seltskonnategelane,” tunnistab näitleja varjamatu kelmikusega ja tulistab sinna otsa veel ühe itsituse. “Herta käest saan vahest sugeda, et ise olen vana mees, misasja ma muudkui seltsitan. Olen Mulgimaalt pärit, sealkandis elavad kõik sugulased ja sealne loodus on mind ka vaimustanud alati. Sellest kirjutangi ja inimestest ka. Nüüd on mul juba teine vihik käsil. Selle nimeks saab “Tundelisi värsse Isabellale”. Isabella oli minu noorepõlve suur sümpaatia ja sellised asjad kergelt meelest ei lähe.”
Kui kõik oleks läinud esialgsete plaanide järgi, siis oleks Eelmäest pidanud arst saama. Aga elu Tartus osutus 40-ndate lõpul ootamatult raskeks. Ja nagu ta ise tunnistab, polnud ta reaalainetes kuigi tugev ning keemia saigi kaelamurdvaks takistuseks. Mõne aja pärast kolis Eelmäe Tallinna oma õe-venna juurde, kus koos elati kolmekesi ühes toas, ja ta hakkas äsja avatud Teatriinstituudis õppima.
Pärast lõpetamist töötas Pärnus, kuid Herta Elviste kutsel kolis 1957. aastal Tartusse. Kus töötab siiani.
“Võib-olla pole nii ilus öelda, aga ega ma tunne veel, et oleks aeg lõpetada,” sõnab Eelmäe. Ja tõstab siis näpu rangelt taeva poole ning hüüatab: “Aeg ja eetika peaks olema need, mis sunnivad lõpetama!” Samas tunnistab, et küllap tuleb noortele varsti ruumi teha.
“Mul on hea meel, et teatrisse tuleb noori mehi peale, kuid vahest ajakirjandust jälgides hakkab süda valutama, et mis meie noorte meestega ometi lahti on,” märgib ta tõsinedes. “Tervis kipub paljudel läbi olema, muud hädad. Ma olen ise kaua vastu pidanud, aga mul on ta tugev maataust, head geenid. Teisalt peaks ju enamikul Eesti meestel sama taust olema. Vahest tundub, et need hädad on linnainimese omad, kes on oma juured ära kaotanud. Kui inimesed unustavad ära, kes nad on ja kust tulevad, siis kaob realistlik elutunnetus ja südametunnistus. Tekib viha ja ükskõiksus ja unistuste teostamatus.”
Eelmäe ei tunnista ennast tõsiusklikuks, aga ütleb, et kirikus käib. “Usklikke ma ei naera, usuhulle küll,“ kinnitab ta ja laseb selle kinnituseks taas väikese naerupahvaku lendu. “Kui keegi küsib, millesse ma usun, siis seda küsimust ma ei kannata. Piisab teadmisest, et inimene võib olla looduse kroon, aga ikkagi on meist midagi ülimat.
Vahel mediteerin ka, et pingeid maandada ja tööks valmistuda. Mõni ütleb, et misasja sa siin usud, kuhu siin action jääb.” Eelmäe tõstab käed teatraalselt taeva poole ja lisab: “Olgu teil häbi küsida, kuis mu püksid püsivad!” Ja teeb seepeale nägu nagu koolipoiss, kes moosivargusega vahele jäänud. “Kaastunnet ja mõistmist on meil vähe ja see vähenegi peitub vaid sõnades.”
Nimetatud pükstelooga seoses ajab ajakirjandusele mõtlemine Eelmäe uuesti põlema.

Mees peab otsustama

“Miks ma peaksin tahtma ajalehekioskist mööda minnes lugeda kõiki neid näkkukargavaid pealkirju, et kellel on uus naine ja mis autoga keegi sõidab. Üsna ühekülgseks läheb see asi. Nagu keelekasutuseski. Nüüd räägivad kõik sŠoppamisest. Kole sõna. Mulle seostub see põlvist saati poris tatsamisega.“ Eelmäe teeb jälle moosivarga näo pähe ja ütleb, et mõtles selle asemele uue sõna välja. Uus sõna võiks olla “kaupama”. Pidavat hea eestikeelne sõna olema ja paremini kõlama.
Ajakirjanduses käib arutelu, et mis teeb mehest mehe. Eelmäe on sama asja peale mõelnud.
“On ju hea, kui mees on kandilise lõuaga, suurt kasvu ja tugev,“ ütleb ta ja maalib sinna juurde kätega kujutisi. “Eelkõige peaks olema mees suur inimene. Kõik muu on vähetähtis. Seks tähendab palju. Selle kaudu leitakse teineteist ja nii saavad alguse paljud asjad, kuid üks mehelikumaid omadusi on see, et mees olgu otsustusvõimeline! Otsus võib olla ränk, kuid mees peab suutma asju lahendada ka ilma vägivallata. Mees on andestav ja lugupidav teiste suhtes. Ja peab olema naiste suhtes mõistev. Mehelikkus on muidugi erinevatel aegadel erinev. Väga raske on olla suur isiksus täiskiilutud bussis ja paljude jaoks pole vaene mees üldse mingi tegelane. Aga auto omamine ei tee veel kellestki meest.”
Suured inimesed pole siiski vaid mehed. Eelmäe hakkab naistest rääkima ja muutub siis korraga tegelaseks “Mogri Märdist”, susisedes: “Aga kossa selle kõige viimase ikka kätte saad!“ Itsitab ja selgitab: “Naine ei pea ju omama suuri teadmisi, piisab, kui tal on elutarkust. Nii tunneb ehk mees end tema kõrval mehelikumana. Kui mees tahab kogu aeg ise tark olla, siis on üldse parem üksi elada.”