fbpx

Lembit Eelmäe kirjutas luuletuse. Teatrist. Noortele


Möödunud neljapäev. Ma istun koos Vanemuise raudvara Lembit Eelmäega Vanemuise kohvikus.
Lembit toodi autoga Pärnust, kus teater oli temale ja ta kaasale Herta Elvistele mitme päeva pikkuse austamise korraldanud.
Toodi korraks Tartusse, et ta saaks «Suveöö unenäos» lavale astuda. Siis viiakse ta Pärnusse tagasi.
Näitleja palus end tunnike varem kohale tuua, et ma saaksin temaga teatriaasta erikülgedele pika elutööintervjuu teha.
Ja me rääkisime juttu, sellest, kuidas ta peab oma elu- ja läbilöögirolliks Põrgupõhja Vanapaganat Jaan Toominga lavastuses. Ja sellest, et ta oli siis 49 aastat vana. Rääkisime teatriuuendusest. Rääkisime sellest, et mõneti tunneb ta ennast nagu Mati Unt, et nad on sarnased. Ka selles mõttes, et Lembitut on alati noored inimesed ümbritsenud.
Rääkisime sellest, et ta on ka luuletaja. Ja siis palusin ma tal siiasamasse diktofoni «kirjutada» ühe luuletuse. Vabavärsilise luuletuse, mis on pühendatud noorele inimesele, kes tahab teatrikooli astuda, oma elu teatriga siduda. Lembit tegi seda. Siin see on – mustvalgel kirjas.
See luuletus on liiga õige ja liiga ilus, et see täismahus avaldamata jätta. Siin on kõik kirjas. On kogu (teatri)elu. Ja (teatri)mõte. Lihtsalt ja selgelt.
See on luuletus, mis peaks igal teatriinimesel kogu aeg silma all olema. Südames niikuinii.

Kui sa tunned
Et sa tahad täiuslikumat
Paremat
Ilusamat ja kaunimat
Oma elus
Siis sul on
Võimalus seda
Ise luua

Sul on võimalus mängida
Isegi mäng on parem
Ja kujutlus
Kui mitte midagi
Et mitte haliseda
Selle juures

Ma arvan
Üheks selliseks võimaluseks on
Teatrikunst, näitlejakunst

Üks
Selliseid kõige
Ma arvan
Rahvalähedasemaid
Otse mõjuvamaid
Kuigi ta on kaduv
Teed oma loo ära
Ja kaod
Aga
Aga oled midagi teinud

Ma arvan
Selleks pead sa olema
Väga
Avatud
Ja väga
Hea
– ärme kardame seda sõna
Ta on küll väga
Üldine
Ja selline –
Inimene

Inimese olemus
On põhiliselt
Hea

Sa pead südant valutama
Kõige
Ja kõigi pärast maailmas

Sest
Mina
Kui ma tahaks sulle nõu anda
Olen
Küll ise
Läbi elamise või
Emotsionaalse kunsti
Teatrikunsti
Pooldaja
Ja viljeleja

Sa ei tohi valetada
Endale
Sa pead
Seda
Kõike mis su ümber on
Rikasta
– ilustama ütelda
On halb sõna
See on natuke selline
Kunstlik või varjamine, aga –
Rikastama

Ja sa pead sellest rahuldust tundma
Sa pead õppima tundma
Saali
Ja publikut
Kui ta ka mitte midagi ei tee
Kui on vaikus
Kui on selline vaikus
Et mõtled kas ongi kedagi saalis
Või ei ole
See on selline
Ilus hetk
Sa oled nagu
Üheks saanud
Rahvaga

Kui sa niimoodi tunned
Ja kui sul on ka natukene edevust
– ärme seda sõna ka pelgame –
Heas mõttes
Näitleja peab olema
Meie materjal
On see
Sinu keha
Sinu
Sinu
Elu
Sinu mõte
Sinu keel
Sinu hääl
Kõik

See peab olema
Väljendusrikas
Sa pead selle eest
Hoolitsema
Ja kui sa lähed niimoodi
Näitemängu tegema
Ja sealjuures
Mõtled seda
Et ma tahan ütelda
Sellega midagi
Ma pean ütlema

Rahvale
Kui ma kodanikuna tunnen

Mul ei ole midagi selle vastu
Kui sa nutad laval
Seda peabki tegema
Või kui sa
Oled naerust kõver
Aga see peab tulema
Kõik
Südamest

Ei tohi niimoodi
Et ma tahan kena või ilus olla
Et ma pean ilutsema
On ju küllalt neid
Kes elus
Tahavad olla suuremad näitlejad kui
Kui laval
No aga
Siis on raske olla näitleja

Näitleja
Lava on püha koht
Teater on püha koht
Ja sinu kunst
See on suur kunst
See on raske kunst
Ja see on rikas kunst

Ja sa pead näitama
Et vale
On kõigil neil
Kes ütlevad
Et komejant

Sellest pead olema
Sina üle
Ja tõestama
Et tegemist on
Suure kunstiga
Mida igaüks ei tee
Ja igaüks õppima
Ei lähe

Palju edu
Ja palju õnne
Kaasa sulle
Ole avatud
Ole siiras
Anna endast kõik!