Lavastuses leidub muudki kui tarbimisühiskonna kriitikat

Mai Murdmaa lavastatud ja 14. oktoobril esietendunud «Tantsumaratoni» vaatajaid ootab piletikontroll mitte tavapäraselt saali, vaid juba Sadamateatri ukse peal. Põhjus lihtne – mäng algab fuajees.
Rahvas koguneb. Kui külastajate sekka ilmuvad tantsumaratoni konferansjee Rocky Gravo (Margus Jaanovits) ja tema abiline Rollo (Aivar Kallaste) koos õnnerattaga, hoiab publik tasa ja targu veidi eemale – ennustavad ju selletaolised võtted publiku haaramist mängu.
Konferansjee juhatab maratoni jõuliselt avatuks ning tantsijad võivad end kirja panema hakata. Publikut ei piinata, kuigi oht püsib.
Edasi toimub kõik juba saalis. Algab võistlus, muusika mängib, paarid tantsivad. Nii nagu on olemas teater teatris, on Murdmaa lavastuses tants tantsus.

Minimalistlikult

Märkimisväärne, et lavastajal ja tema meeskonnal on õnnestunud luua illusioon toimuvast tantsumaratonist veidi teistsugusel viisil, kui oleks võinud ette kujutada.
Pole kolossaalseid dekoratsioone, helkivaid kostüüme, ka valgus on tagasihoidlik, ei mingeid stroboskoope ja muud taolist. Kõik on pigem minimalistlikus võtmes.
Bändiliikmete Rainer Jancise, Peedu Kassi ja Tanel Rubeni pea kohal ripub tagasihoidlik valguskiri «Miljon», see on rahasumma võitjapaarile. Kogu hiilguse ja sära asemel, mis ju tavaliselt show´dega kaasneb, avaneb meile pigem armetu ja rusuv pilt.
Vaid Aivar Kallaste tegelane Rollo, kelle kostüüm on kirevam ja kelle tantsusoolo (võimukas, õnnelik ja rikas ameeriklane nagu Richard Gere Billy Flynni osas filmis «Chicago») annab vihje, mille kaudu enamus showbusinesilikku maailma ette kujutab.
Lavastuskontseptsioon on väga hästi läbi mõeldud ja tunnetatud. Publikule pole raskeks tehtud arusaamist, et «Tantsumaraton» on tarbimisühiskonna suhtes kriitiline, et rabelemine ja pidev võidujooks on mõttetu ning vaimsust tuleks rohkem väärtustada.
Ei pea alati olema ei tea mitu metatasandit, mille kaudu siis rahvas läbi suure pingutuse peaks mõistma, mida tahetakse talle teatris öelda.

Surmatants

Publiku rolliks on aplodeerida palavalt, kus vaja, kus konferansjee seda õhutab. Selle mõningase sunduse ajel mängib saal mängu kaasa. Kriitiline toon aga püsib.
See ei ole lavastus, mis peaks tekitama vaatajas tohutut kaasaelamist ja empaatiat. Vastupidi, maskid on maha rebitud, on vaid karkass, mis markeerib show’d. Mida kauem maraton kestab, seda rohkem ilmneb ürituse tõeline pale, äraostmised, reklaamitrikid, tehingud, kuritegelikkus. Kõik selleks, et raha oleks, et inimesed end raha nimel ohverdaks.
Mida edasi, seda kurnatumaks muutuvad tantsijad, kuni lõpuks on paarid nii läbi ja näevad välja nagu zombid. Tõeline surmatants. Viimased jõuvarud mängu pandud, raha nimel. Maraton lõpeb aga ootamatult. Kuul tabab missis Laydenit (Herta Elviste).
Paralleelselt tantsuga laval jookseb ekraanil Jaan Toomiku videoinstallatsioon, mis on mõnel laeval filmitud. Baar, joogid, tantsupaarid, äraolevad pilgud, lodev olek. See on koomiline, samas kurb ja õõvastav vaatepilt.
Huvitavalt on ekraani abil lahendatud ka lava taga toimuvad tegevused, vestlused. Kui laval tantsitakse, siis lava taga puhkavate paaride vahel käib suhtlus – poolehoid, fännid, intriigid.
Video on kasutatud pigem sekundaarse materjalina, täiendamaks tantsu laval.

Muusika ja derbid

Rainer Jancise helilooming ja selle esitus laval on kindlasti üks sama olulisi etenduse õnnestumise komponente kui head tantsijad. Selle muusika võiks plaadina välja anda.
Lavastuse koreograafiline pool oli kuidagi elavam, värskem ja huvitavam, kui viimase aja eesti nüüdistantsus nähtu. Eriti võimsad olid derbid. Mis need on? Minge vaadake.
Tegemist ei ole tõepoolest ainult ühiskonnakriitilise looga, vaid samas ka väga hea kunstilise elamusega.

Arvamus
Dorian Supin, stuudio F-Seitse režissöör ja operaator
Kui võtta lavastusest sotsiaalne ja didaktiline külg ära, jääb teema inimestest, kes annavad endast kõik.
Nii on ka kunstis. Kunstnik peab endast kõik ära andma, teistmoodi ei tule midagi välja. Ja siin lavastuses on tunda ja näha, et nii teevad ka tantsijad ja näitlejad. Ja see võlub.
Täpselt niisama on Mai Murdmaaga. See, mida ta teeb, võib meeldida või mitte meeldida, aga ta annab sealjuures endast kõik, ja on teinud seda kogu elu. See on kõige tähtsam ja see maksab.