Lavastus sellest, mis juhtub poisiga, kes ema sõna ei kuula


Vanemuise uusim lavastus on maiuspala neile, kes armastavad raamatut lõpust alustada. Nimelt paljastab teose pealkiri «Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal» loo põhisündmuse, kuid sellele eelnev ja järgnev teekond tuleb vaatajal koos jutustajaga läbida.

Giidiks sellel teekonnal saab publikule Hasse Karlsson (Karol Kuntsel) ise. Ta sõidab parasjagu oma ema (Maria Annus) surivoodile ning hakkab meenutama aastaid tagasi juhtunud sündmusi, mis põhjustasid poja-ema suhete halvenemise.

Ammused sündmused

Saame teada, et Hasse perekond oli vaene, isa vaimselt traumeeritud ning ema kibestunud oma kunagise unistuse täitumatusest. Ühel päeval kohtub Hasse aga metsaülema poja Pääsukesega (Priit Strandberg), kes muudab ta elu täielikult.

Pääsuke hakkab igavust peletama ettekäändega külaelanikes hirmu külvata ja kätte maksta, sest see pidavat täiskasvanueluks ette valmistama. Hasse ignoreerib ema hurjutust maaülema pojaga sõbrustada ja koolitükkide tegemise asemel läheb oma uue sõbra julmade koerustükkidega kaasa, kuigi need tema enda põhimõtteid ei teeni.

Iga uue pättusega rõhutab Hasse, et see on alles algus. Vaataja aimab juba, et lõpuks jõutakse ka pealkirjas mainitud kuritööni.

Sellest paarikuisest sõprusest õpib Hasse elu kohta palju. Talle saab selgeks, et igal teol ja tegematajätmisel on tagajärjed, et unistused annavad elule mõtte ning oma vigadest õpib ta tundma oma sisemist moraali.

On aga asju, mida ta lõpuni ei mõista ning mida vaataja saab oletada: mis paneb teismelist poissi tegema asju, mida ta teha ei taha, ja mis on see miski, mida ta ema ka 26 aastat hiljem talle andestada ei suuda. Võib vaid arvata, et see on püüd uuelt sõbralt tunnustust leida ema unistuste hinnaga.

Lavastuse kõige tugevam külg on kahtlemata selle psühholoogiline sügavusmõõde, mis laseb vaatajal tegelaste ja ka iseenda mõttemaailma kaevuda. Lisaks Hasse isiklikule arenguloole jutustab lavastus veel kiusamisest, eelarvamustest ja sotsiaalse ebavõrdsuse mõjust psüühikale.

Etenduses teevad kaasa ka külaveidrikud, kes moodustavad esindusliku profiili kõikvõimalikust mitmekesisusest.

Omapärase välimusega napsitajast lesk, ilma ninata puhkpillimängija või jumalat kohvile ootav usklik näitavad enese teadmata teistele oma haavatavust, muutudes seeläbi kiusamisohvriks. Pääsuke, kes on oma perekondlike väärtuste kaudu kehtestanud endale teatud maailmavaatelise normi, levitab seda kitsarinnalisust ka Hassele.

Et näidendi teksti iseenesest on põnev jälgida, on panustatud lavastuses eelkõige sellele ning suuremaid kujunduslikke lisamõõtmeid ei kasutata. Lavakujundus on praktiline ja määratleb põhiliste mängupaikadena raudteesilla ümbruse ja Hasse kodu. Tähenduslikuks saab Hasse ema laevamudel, mis sümboliseerib tema unistust pääseda metsade keskelt mere äärde.

Isad välja ei ilmu

Huvitav on veel see, et kuigi poiste isad mängivad selles loos omamoodi rolli, antakse küll aimu nende kohalolust laste elus, kuid laval kumbagi ei näe. Hasse isa vaatab väljas tähti või koorib keldris õunu, kuid ema hõigetele ta ei vasta ning ennast ei ilmuta.

Tegu pole kindlasti kerge etendusega, mille vaatamisest jääb hinge rahulolu õnnelikust lõpust laval. Pigem on see peegeldus elust, mis ongi tihti ebaõiglane ega paku selliseid muinasjutulisi lõpplahendusi, mis kõiki osalisi rahuldavad. Etenduse väärtus selles seisnebki, et hoiab publikut enda kütkes ka pärast näitlejatele aplodeerimist ning paneb peale tegelaste valikute mõtlema ka vaataja omadele.

(Tartu Postimees, 23.01.2019)