Lavastus hundist pakub nauditavat mängu

Vanemuises esietendus Taago Tubina lavastatud «Suur kuri hunt». Et tegu on lastelavastusega, siis oli esietendusel rohkesti nooremas vanuses külastajaid, kes kilgates teatrirõõmudega tutvusid.
Sageli on nii, et Vanemuise etendustes on vaid üksikud head rollisooritused. «Suure kurja hundi» esietendus paistis silma nauditava ansamblimänguga.
Mõnusa jutustamisstiili ja tubli näitlejaarsenaliga etendus algab end metsakuningaks pidava Suure Kurja Hundi (Raivo E. Tamm) kõnelusega. Ta kurdab selle üle, et on oma ahnuses ära söönud oma naise.
Suur Kuri Hunt peab poeg Villemile (Janek Joost) ema eest olema, mis tal aga kuigi hästi ei õnnestu.

Villemil pole sõpru

Villemi probleemiks on tõsiasi, et tal pole sõpru. Ta on hunt ja peaks seetõttu loomu poolest kuri olema, aga ta ei taha. Ta tahaks olla adopteeritud, rebane.
Ometi ei taha Suure Kurja Hundi poeg olla oma isale halb laps, mistõttu ta lubab iga päev harjutada urisemist.
Lavastus on värviküllane ja kostüümid lõbusad: põrsakeste roosad vatijoped, kitsetallede (ja ühe mustaks lambaks nimetatu) lustakalt lillelised kehakatted, sekka hundihalli ja karupruuni.
Et lavategevus käib metsas, valgustab lava rohekas valgus, ent on ka kurjakuulutavat punast. Kuudki pole unustatud.
Metsaõdususest kerkib esile suur metalluks, mille taga elavad taimetoitlastest loomad ja Punamütsike. Ukse ees on hundi ja teiste kiskjate elukoht ehk mets.

Kaks poolust

Lavastuses on koos kaks poolust – lihasööjad ja taimetoitlased. Esimesed arvavad, et teised kõlbavad vaid toiduks, teised aga peavad esimesi rumalaiks ja pahadeks.
Julmaks osutub stseen, kus põrsad on varastanud hundipoeg Villemilt tema päeviku, loobivad seda üksteisele ning loevad valjul häälel ette. Päevikust ilmneb, et Villem on saanud endale sõbra – Punamütsikese.
Noorte taimetoitlaste õelus vihjab selgelt koolivägivallale.
Homo homini lupus est ehk inimene on inimesele hunt. Etenduse lõpus kohtuvad näiliselt kaks vastandit – inimene ja hunt. Villemist saab inimene, segatoiduline, kes liha kõrvale ka porgandit närib.
Nalja saab ja mõelda saab. Igav ei hakka, seda kinnitavad paljude laste ja täiskasvanute suud. Lõpuks ei saa keegi surma ega ka jää surnuks.
Ja kui nad ära söödud pole, elavad nad veel tänapäevalgi.