Lavastatud rahvuseepos mõjub lihtsalt ja õhuliselt


Karl Laumetsa versioon «Kalevipojast» mõjub lihtsalt ja õhuliselt, ilma et dramatiseerimises oleks liha rahvuseepose luudelt kaduma läinud. Teose tuum säilib nii tegelastes, sündmustes kui ka värsivormis, lavastus lisab tuntud tekstile visuaalse väljendusrikkuse, kujundikülluse ja võimendab tegelaskujude karakteersust.

«Kalevipoeg» on kahtlemata oluline nurgakivi eestluse kultuuriteadvuses, Kreutzwaldi loodud eeposega on üldjoontes kursis iga eestlane, mistõttu sisu ümberjutustamist ei vaja. Karl Laumets kasutab lavastuses osavalt ära juba tuntud materjali, kohandades tekstimassiivi teatrilavale sobivamaks.

Lühendatud eepos

Kuigi lavastaja on eepost lühendanud, pole ta teinud muudatusi esitatavas tekstis, mida tegelased räägivad originaalile omaselt värsivormis. Mahukast eeposest on aga esile toodud kangelase inimlikkus, kõrvaltegelaste isikupära ning unenäolise teispoolsuse müstiline kohalolu Kalevipoja rännakutel. Sealjuures on tõsiste teemade kõrval esindatud ka humoorikas külg, mis avaldub tegelaskujude füüsilis-emotsionaalses väljendusrikkuses.

Lisaks Kalevipojale toimetab laval palju kõrvaltegelasi. Vaid kaks näitlejat jäävad etenduse lõpuni truuks oma tegelasele (Karl Laumets – Kalevipoeg ja Anu Lamp – jutustaja), ülejäänud kuus teevad igaüks keskmiselt 5,5 rolli. Kõrvaltegelaste paljusus jätab nende olemuse suhteliselt üheülbaliseks, mistõttu mängivad näitlejad oma tegelaste põhilist iseloomuomadust võimaluse korral koomiliselt üle, mis omakorda söövitab ka episoodilised rollid vaataja mällu.

Lavastuse suurim elamus ongi kõrvaltegelaste tragikoomiline isikupära, mis väljendub meeldejäävaimalt põrgupiigade üksildases ulgumises, Siili häbelikkuses või Soome tuuslari kurjakuulutavates žestides ja miimikas. Sisemine põlemine on see, mis iseloomustab kogu tegelaskonda eesotsas Kalevipojaga, kelle sügav ja kaugelevaatav pilk mõjub nooruse idealismina, enne kui noormees pikemalt tagajärgedele mõtlemata tegudele tormab.

Härdus ja huumor

Etenduses valitseb härduse ja huumori tasakaal. Enim saab nalja teises vaatuses, mille ümber hoiavad esimene ja viimane vaatus pigem tõsist tooni. Huumor, põnevad tegelased ja näitlejate pidev tegevuses olek ei lase pikal ja lohiseval tekstil igavaks muutuda.

Rahvuseepose müütiline maailm on laval loodud lihtsate vahenditega: lava tagumise seina moodustavad hõredalt paigutatud püstised puupilpad ning põrandat katavad tumehallid kerged helbed.

Mõlemaid kujunduselemente kasutatakse etenduses aktiivselt ära, rõhudes vaatajate kujutlusvõimele. Helbeid saab teatraalselt õhku loopida, väljendades nii emotsionaalset ülevoolavust, neid annab maapinna pähe künda, puhuda, keerutada. Puulaastud tähistavad nii metsa, teispoolsust kui ka vastaste leeri.

Üldse panustatakse lavastuses pigem vaese teatri kontseptsioonile, kus ühed ja samad vahendid (aga ka näitlejad) saavad erinevaid tähendusi ja rolle, kostüümid on võrdlemisi lihtsad ning suurejoonelist pürotehnikat ega deus ex machina’t ei näe. Seda kõike kinnitab ka eepose lugu ise – inimlike vigadega õilis peategelane, kelle eluga käivad kaasas nii pidu kui ka kannatused.

«Kalevipoeg» on äärmiselt sümpaatne lavastus, mis ei korda igavalt tuttavat kirjanduslikku materjali, vaid esitab sellest põhilise originaalsel ning köitval moel, jättes vaatajale oma kujundlikus esitluses hingamisruumi.

(Tartu Postimees, 13.03.2018)