Millega seletate oma debüütlavastuse nii suurt publikumenu?
Lavastajana auhinnatud näitleja Karl Laumets võtab teatris appi keemia
Raimu Hanson, Tartu Postimees
Vanemuise näitleja Karl Laumets sai teatriaasta auhindade jagamisel auhinna selle eest, et on lavastanud «Kalevipoja». Täna tuleb see nüüdsel hooajal Sadamateatris viimast korda vaatajate ette ja saal on välja müüdud, nagu ka peaaegu kõikidel eelmistel kordadel. Intervjuus räägib laureaat lavastamisest ja näitlemisest, aga veidi ka keemiast.
Ma loodan, et see on huvi meie rahvuseepose vastu. Kahtlustan, et väga paljud ei ole võtnud «Kalevipoega» ise läbi lugeda ja lavastus on neile üks võimalus teha esimene sügavam tutvus meie eeposega, Kreutzwaldi enda tekstiga. Loodetavasti on publikut toonud juurde ka suusõnaline soovitus nendelt, kes on lavastust näinud.
Kuidas kujutasite ette «Kalevipoja» vastuvõttu lavastamise ajal?
Sellisena kujutasingi – et inimesed tuleksid ja näeksid, et meie rahvuseepos ei ole igav, tuim ega arusaamatu, vaid on väga mänguline, fantaasiarikas, poeetiline ja sügav tekst. Ja et regivärss ise on arusaadav. Mõnedki on peljanud, et ei saa regivärsist aru, aga ma olen saanud positiivset vastukaja: kõik kõlab lavastuses loomulikult, regivärsi mõistmine oleks nagu emapiimaga kaasa tulnud.
Millisel hetkel ja millega seoses tuli mõte eepost lavastama hakata?
Olime väga hea sõbra ja kursusevenna Mehis Pihlaga lõpetamas lavakunstikooli. Ta ütles kuidagi möödaminnes, et kui Vanemuine ei lavasta Eesti 100. aastapäeva raames «Kalevipoega», on midagi väga valesti. See lause jäi mulle peaaegu sõna-sõnalt mitmeks kuuks kuskile kuklasse ja kui tuli välja, et ma Vanemuisesse tööle tulen, helistasin Mehisele ja küsisin, kas me teeme selle ära.
Enne Vanemuises tööle asumist ja lavakunstikoolis õppimist tudeerisite Tartu ülikoolis keemiat. Kas ja kuidas olete saanud rakendada neid teadmisi «Kalevipoja» lavastuses?
Jah, ma olen küll teatrit mõtestanud keemia toel. See aitab luua selgust, süsteemsust ja täpsust. Praegu teen samamoodi, valmistades ette suvelavastust «Pidu tuli»: et katse õnnestuks, on vaja panna õiged koostisosad õiges koguses ja vahekorras reageerima.
Tuleb tunnistada, et ka «Kalevipoja» lavastamisel doseerisin muusikat, videokujundust ja näitlejate mängu, nii et tekst ja sisu tuleksid välja just nõnda, nagu on sellel hetkel vaja.
Kui palju on teie hilisemas teatritöös tulnud kasuks osalemine Tartu üliõpilasteatris?
See on mulle olnud väga kasulik. Üliõpilasteatris tulid inimesed kokku ja tõid välja lavastusi ühisest armastusest, ilma lisavõimalustele lootmata. Ma arvan, et see on andnud mulle omamoodi vaate teatrile. Võib-olla eeldab mõni, kes tuleb kutselisse teatrisse teistsuguse taustaga, et kõik kantakse kandikul ette, ja nõuab ehk rohkem, kui parajasti on mõistlik tahta.
Mind on kujundanud ja elus kasuks tulnud ka üliõpilasteatri mentaliteet, heas mõttes boheemlus: mitte võtta asju ülemäära tõsiselt ja – kõige olulisem – et su süda on õiges kohas.
Mida uut on teil kui näitlejal praegu käsil?
Praegu on käsil Molière’i «Naiste kooli» proovid, lavastab Priit Strandberg. Minu tegelase nimi on Horace, kes on selles lavastuses esimene armastaja.
Kuidas võrdleksite Molière’i värssi Kreutzwaldi regivärsiga?
Mõlemas on kindel rütm. Molière’i tekst on lõppriimiline, regivärss algriimiline. Mõlemad on mulle meeldivad kogemused, aga eks ole regivärss mingis osas omasem.
«Kalevipoeg» oli teie debüüt lavastajana. Teine teie lavastus, juba mainitud «Pidu tuli», mille on kirjutanud Loone Ots, tuleb vaatajate ette juunis Raadi orus. Millest räägib lavastus?
Lavastus avab ajaloolise tausta ja räägib esimese üldlaulupeo saamise loo ehk kuidas Jannsen ja tema kõrval Koidula suutsid asju ajada nii, et esimene üldlaulupidu ikkagi toimus. Väga mitmel korral oli oht, et see võib ära jääda.
Tänavu suvel vajab teie kui lavastaja abi ka Tartu laulupidu. Kuidas see tuleb kuulajate-vaatajate ette?
21. juunil on kolm ajastukontserti, mis kajastavad 50 aasta kaupa meie laulupidude ajalugu.
Peakontserdil 22. juunil katsume saavutada esimese üldlaulupeo meeleolu. Et 150 aastat tagasi peeti palju kõnesid, oleme kutsunud ka nüüd kõnelema Eesti juhtivaid ja ärksamaid mõtlejaid ja mõtestajaid. 150 aastat tagasi räägiti sellest, kuhu me oleme eestlastena jõudnud, millised on murekohad ja kuhu me peaksime edasi liikuma. Praegu on aeg kõike seda taas mõtestada.
11.04.2019