Lavastajamõte: Lastele teatri tegemisest
Üks põhimõtetest oleks nn lastepärasuse vältimine.
Selle üldiselt nõutava lastepärasuse all mõeldakse, nagu olen aru saanud, mingit sorti infantiilsust, mis meie lastelavastustes väljendub enamasti vältimatuks peetavates laulu- ja tantsunumbrites, otsesuhtlemises publikuga à la noh, lapsed, kas te teate, kuhu jänku kadus, svammist ja papist loomapeades, üksüheses «õpetlikus» moraalis.
Usun, et ei ole õige jäigalt eristada lastele mõeldud kunsti täiskasvanute omast. On üks – teatrikunst. Ja usun ka seda, et lastele meeldib tegelikult, kui neid koheldakse kui samaväärseid, ilma alandamata.
Oluline on saavutada teatav maagia ja huumori sulam, mille läbi saab noore vaatajaga rääkida ka väga tõsistest asjadest, rakendades kujutlusvõimet ja kasutades teatrivahendeid.
Näidendist
Lähtekohaks on hundimüüt meie kollektiivses alateadvuses ja selle väljendus: soome-ugri rahvajutud, klassikalised indogermaani kunstmuinasjutud, Disney multikad jne.
Jagades ühtset kultuurikonteksti, kutsub lugu erinevatele vanustele erinevalt mõjuvate seoste ja allusioonide kaudu meid sellega samastuma.
Ehkki tegelasteks on siin valdavalt justkui loomad, räägib loo põhituum inimeseks saamise ja inimeseks olemise probleemidest. Hunt jääb hundiks, aga kas inimene saab Inimeseks, see on tegelik küsimus.
Hundist
Hunt on meie kultuuris olnud see, kellesse inimene on projitseerinud omaenese kurjuse ja hirmud. Punamütsikese, seitsme kitsetalle ja kolme põrsakese muinasjutud, mis suure kurja hundi kujuga seotud, on selle arhetüübilise hirmu klassikalised ilmingud.
Selleks, et hirmu kuidagi võita, on nende muinasjuttude lõpus hundiga ette võetav ülimalt sadistlik (nt kõhu lahtilõikamine, selle kividega täitmine, mille järel valudes ja janune hunt upub kaevu).
Nende kujutelmadega pole muud teha, kui nad välja naerda. Kui tahame kaitsta hunti omaenese, st inimese kurjuse eest. Sest tegelikkuses on hunt olevus, kes püüab lihtsalt ellu jääda.
Igatahes on «Suurt kurja hunti» Soomes mängitud peaaegu vist kõigis olulisemates ja vähemolulisemates teatrites, ning hunt on Soomes kaitse all.