Lavastaja Tiit Palu: tahaks uskuda, et võim on nõrgem kui inimene
28.veebruaril etendub Vanemuises Sofi Oksoneni “Kui tuvid kadusid”. Loo tegevus toimub Eestis aastatel 1941-1965. Lavastab Tiit Palu rääkis Klassikaraadio saates „Delta“ selle loo ja lavastuse mõttest ja eesmärgist.
Tiit Palu: Oksanen on kirjutanud samanimelise romaani ja selle põhjal näidendi. Oleme saanud autorilt loa kasutada mõlemat, oleme neid natuke ümber teinud, et etendus kõnetaks tänapäeva inimest Eestis. Teeme head vanaaegset teatrit, kus on lugu ja karakterid.
Oksanen on välismaa kirjanik, kes ammutab ainest Eesti lähiajaloost ja kasutab teist keelt, seetõttu on tal võimalus rääkida läbi Eesti ajaloo suuremaid, Euroopa ja maailma lugusid. Ükski Eesti kirjanik ei ole seda veel teinud – me ise seisame peeglile liiga lähedal. See on vastus küsimusele: miks Oksanen? Lihtsalt kedagi teist ei ole. Romaani “Kui tuvid kadusid” tõlkeõigust on müüdud 30 keelde. Põhjus on, et need lood on üdini inimlikult puudutavad. Ta räägib inimestest, ainsatest eludest, mis elada on antud. Kõne all on reetmine, võimuretoorika, võimu ja inimese suhe, armastus.
Ka meil on tabuteemasid, mida me ei taha puudutada. Tuvide loost jookseb pisut läbi koonduslaagrite teema ja milline oli eestlaste osa selles. Tegelastel on ka prototüüpe, peategelase prototüüp on Edgar Meos, teine on Andres Roolaht, kes oli Pätsi, Stalini ja Brežnevi propagandatöötaja.
Hans Aumeier on ainus reaalne tegelane, kes oli Auschwitzi koonduslaagri süsteemi ülesehitaja. 1943. a saadeti ta Eestisse, kui Saksamaa oli kaotanud Musta mere äärsed naftapiirkonnad ja hakati välja arendama Eesti põlevikivitööstust, et saada põlevkiviõli. Siia saadeti ta rajama Vaivara koonduslaagrite süsteemi, nende hulgas ka Klooga laager.
Üks teema, mis Oksaneni on huvitanud, on propaganda ja võimu keel, mis totalitaarsetel režiimidel on sarnane. Kohtame ka praegu karmimates avaldustes sedasama keelt, [mis Hitleri või Stalini ajal. MK]. See lugu tuleb otsapidi tänapäeva välja. Oleme palju mõtisklenud inimeste üle, keda võib liigitada ellujääjateks või käppadele kukkujateks, kes alati on võimu ligi.
Võim, kui ta kaugeneb inimesest, on alati groteskne, farsilik, ja ma tahaks uskuda, et nõrgem kui inimene. Sageli küll näeme, et need, kes jäävad ausaks, kaotavad oma elu või jäävad paljust ilma.