Lavastaja Ain Mäeots veab oma kümnendat hooaega

Sellel sügisel alustas Vanemuise teatri draamajuht Ain Mäeots (32) oma kümnendat hooaega, kuid ta ei tunne väsimust ega paigalseisu, sest lavastamine pole tema jaoks töö, vaid pigem elustiil.
Kuigi Ain Mäeots tuli 1994 aastal koos Helena Merzini, Margus Jaanovitsi ja Riho Kütsariga Vanemuisesse näitlejaks, olid tal juba siis peas mõtted hakata Tartus lavastama. “Ma tahtsin juba teatrikooli minnes lavastajaks saada, aga ma kartsin, et ei saa lavastajana sisse. Kuulsin, et lavastajad peavad sissesaamiseks tegema tohutuid kollokviume ja ma pidasin ennast sellise asja jaoks liiga rumalaks,” räägib Võrust pärit Mäeots. Ometi lõpetas ta teatrikooli diplomilavastusega “Tuhkatriinumäng”.

Teatri ees aukartus

Kui tollane draamajuht Jüri Lumiste noored näitlejad Tartusse kutsus, siis väga kaua mõtlema ei pidanud. Mäeotsa sõnul tuldi siia suure rõõmuga, sest Vanemuine tundus olema väga huvitav koht. “Ma ei tea kuidas praegustel noortel on, aga meil oli omal ajal teatri ees ikka suur aukartus,” lausub Mäeots ning räägib, kuidas laval tuli hakata partneriteks sellistele Vanemuise teatri tippnäitlejatele nagu Herta Elviste, Aivar Tommingas ja Hannes Kaljujärv. “Samas ei saa inimene olla näitleja, kui tal puudub lavaline enesekindlus. Õnneks võttis trupp meid väga hästi vastu ning sisseelamisega probleeme polnud. Ma pean ütlema, et Vanemuises on siiamaani väga hea õhkkond. Eks probleeme ja intriige on igas Eesti teatris, aga trupi sisemine läbisaamine on siin väga hea. Üksteisele jalga siin teatris taha ei panda,” räägib Mäeots.
Noore näitleja lavaline karjäär lõppes 1999. aastal, kui kultuuriministeeriumi komisjon kinnitas Mäeotsa uueks Vanemuise draamajuhiks. “Ega ma pole näitlejana kusagile kadunud, kuid aktiivne lavaline periood kestis tõepoolest viis aastat,” tunnistab Mäeots ning kinnitab, et tema draamajuhiks kandideerimine oli lihtsalt ühe etapi loogiline jätk. “Ma kandideerisin täiesti omal algatusel. Mitte keegi ei kutsunud ega sokutanud. Mul oli olemas oma programm ja kindel nägemus Vanemuise tulevikust ning ilmselt see otsustavaks saigi,” lausub Mäeots. Tema sõnul oli eesmärk siis ja on ka nüüd tuua Vanemuise lavale selliseid etendusi, mis on mujal maailmas midagi juba ka saavutanud, aga samuti ka eesti värsket dramaturgiat. Sellel hooajal on Vanemuisel plaanis alustada teatrihuvilistele mõeldud igakuiste lugemisõhtutega, kus on kohal ka autor ning kus saadakse materjali kohta adekvaatset tagasisidet nii trupilt, autorilt kui publikult. Parimad näidendid peaksid jõudma Vanemuise järgmise aasta repertuaari. “See kõik on selleks, et motiveerida eesti näitekirjanikke rohkem ja järjest paremini kirjutama,” põhjendas Mäeots.

Teatritöö on elustiil

Draamajuhi amet muutis Mäeotsa elu eelkõige seetõttu, et tööd tuli tohutult juurde ja vaba aega jäi järjest vähemaks. “Teatritöö tähendab teatri asjadega pidevat tegelemist. See pole kaheksast viieni töö, vaid elustiil. Sellisel ametil peab olema sisemine vajadus olla teatris ja teha teatrit. Kui seda enam pole, siis võib teatrist ära minna. Ja see, kas seda on, väljendub ainult laval. Ma võin siin öelda ükskõik mida, aga määrab ainult see, mida me teatrilavalt näeme,” räägib Mäeots.
Uute lavastuste valimisel on Mäeotsa meelest kõige olulisem inspiratsioon. ”Mitte midagi ei tohi võtta tükitööna. Loomulikult on mõned asjad, mis kipuvad olema nii, et me lihtsalt peame seda tegema, aga ka neid tuleb teha südame ja mõnuga,” räägib Mäeots ning nimetab mõningaid komöödiaid ja lastelavastusi. “Iga tükk tähendab minu jaoks täiesti uue maalima loomist. Kui saabub esimene proov, siis peab lavastaja juba teadma, mida ta tahab. See on kõige olulisem. Muidugi sünnivad paljud lavastuslikud võtted kohapeal proovis, aga kui ma ei tea, mida ma tahan, siis mul ei ole mõtet proovi teha.”

Kriisi pole olnud

Viimaseid Vanemuise hooaegu analüüsides ei nõustu Mäeots sellega, nagu oleks teatris kriis olnud. “Siin oli mitmeid teisi põhjusi, aga loomingulist kriisi pole meil teatris olnud,” ütleb Mäeots. Ometi jagab ta arvamust, et Aivar Mäe tulekuga on Vanemuise maine paranenud ja publiku huvi teatrietenduste vastu taas suurenenud. “Ma hindan Aivar Mäe tööd väga kõrgelt ja ta on väärt mees, aga ega rahvas ei tule teatrit vaatama seepärast, et seal on uus juht või et teater töötab oma imagoga. Tullakse ikka vaatama konkreetseid lavastusi. Ja kui lavalt pakutakse saasta, siis ega ta ikka tule küll,” ütleb Mäeots.
Täna õhtul esietendub Tartu Sadamateatris Arthur Milleri draama “Salemi nõiad”, mis on ajalooline näidend, kuid millel on Mäeotsa arvates olemas ka tänapäeval väga tugev sotsiaalne sõnum. “See pole mitte ainult armastuse ja kättemaksu lugu. Kuigi me kõik peame ennast enamasti tarkadeks ja toredateks inimesteks, näitab see lugu väga ilmekalt ära selle, kui ruttu me võime “lammastuda”. Kõrvalt vaadates tundub, et see ei saa olla võimalik, aga paraku võime iga päev lugeda ajalehtedest sellistest ilmingutest. Tegelikult käib igal pool meile märkamatult väikene nõiajaht. Olen seda ise tundnud ja see pole kusagile kadunud.” Lavastusest rääkides toonitab Mäeots seda, kõike ei ole vaja vaatajale puust ja punaseks ette teha. “Pigem eelistan seda, kui antakse mingid niidiotsad ja ma pean neid ise tõmbama. Inimesel peab tekkima teatris äratundmine, et see puudutab ka teda ja ta saab tõmmata paralleele oma eluga, siis läheb see vaatajale korda.” Viimast silmas pidades on ta lavastanud ka “Salemi nõiad”.