Lavaline tohuvabohu
Maailma on tabanud tüssamiste ja valeinfo hiidlaine: samal ajal, kui ühismeediast on saanud võimas relv omakasupüüdlike niitide tõmbamiseks, muutub järjest oskuslikumaks ka tehisaru. Nii saavad petturid karistamatult tegutseda, ilma et võrku püütud saak esiti midagi kahtlustadagi oskaks. Need suundumused pole jäänud märkamata ka Vanemuises, kus sõbrapäeval jõudis lavale Jonas Jonassoni värskeima romaani „Prohvet ja idioot“ tõlgendus, lavastajaks Ain Mäeots.
Autor peaks olema paljudele tuttav: on ju „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“ jõudnud raamatukaante vahelt nii kinolinale kui ka Ugalas teatrilavale. „Saja-aastasele“ sarnaselt on ka „Prohvet ja idioot“ toodud autori loal Eesti oludesse, ja seda igati veenvalt: Drottningholmi lossist on saanud Kadrioru loss, Ekerö saarest Viimsi poolsaar ning laias laastus polegi väga vahet, kas kolme kontvõõra – Johani, Petra ja Agnese – roadtrip Rooma poole saab alguse Stockholmi või Tallinna külje alt.
Kui jätta kõrvale Eestis või mujal maailmas lahvatanud päevakajalised kriisid, võib „Prohvetis ja idioodis“ näha ühisosa absurdidraamaga, kus käsitletakse sageli just eksistentsiaalse kriisi, kommunikatsiooni ning elu ja surmaga seotut.1 Kuna ka „Prohvetis ja idioodis“ jagub autorile iseloomulikku mõttetihedat absurdi ja irooniat, olin murelikult skeptiline teatrivahendite ja valitud vormi osas: kas ja kuidas õnnestub selles sündmusterohkes rägastikus tempot ja põnevust hoida? Kõiki kahtlusi lavastus ei kummutanud ning olgu öeldud, et pelgalt algmaterjali selles süüdistada ei saa.
Alustagem heast. „Prohveti ja idioodi“ lavakujundus on teadlikult võrdlemisi tinglik: tagaseinas pidevalt avanevad ja sulguvad mustad seinad toovad lavale montaaži meenutavad stseenist stseeni üleminekud, tegevuspaiga vahetus markeeritakse audiovisuaalsete vahenditega tagaseinal. See on nutikas käik, kuna filmilik lähenemine hoiab ära ebavajaliku kolatassimise laval ning nii saavad etenduse tempole potentsiaalset ohtu kujutavad pildivahetused kiiremini teoks.