fbpx

Lavale tuli ajaülene armastuslugu


Laupäeval oli Vanemuise teatri käesoleva ooperihooaja absoluutne kõrghetk. Lavaküpseks sai hooaja ainus ooperiesietendus, Pjotr Tšaikovski «Jevgeni Onegin». Teose aluseks on geniaalse Puškini üldtuntud värssromaan.

See tundeküllase muusikaga rüütatud üldinimlik lugu ei tohiks tänapäevalgi kedagi külmaks jätta. Vanemuises nähtud lavastus jättis hästi tervikliku mulje ning kulges dirigent Paul Mägi juhtimisel hoogsalt ja nõtkelt-musikaalselt. Tegijas­­konda tänati vähemalt kümneminutilise tulise ovatsiooni ja braavodega.

Vaimustavad lauljad

Esietendusel laulnud solistide koosseis oli tõesti suurepärane ja toredate leidudega. Maria Fontosh ja Jovita Vaške­­viit, kes laulsid õdesid Tatjanat ja Olgat, olid väga kaunite ja avarakõlaliste häältega.

Tatjanat oli esialgu kujutatud vägagi naiivse ja tütarlapselikuna, kuid kuna tal on palju laulda, siis sai ka muusikaline karakteristika mitmekesine. Fontosh demonstreeris ooperilaval mitte just ülearu sageli kuuldavaid õhkõrnu piano’sid, kuulus kirjastseen oli kujutatud suure seesmise jõuga, samuti dramaatiline lõpustseen One­­gi­­niga.

Seltskonnast tüdinud ja kibestunud keigar Onegin nägi Linus Börjessoni kehastuses seltskonnalõvilikult hea välja, psühholoogiliselt keeruline roll aga tahab veel aega ja nuputamist, et vaataja võiks tema mänguriloomust või ootamatult tärganud tundeid lõpuni uskuda.

Lenskist, kes on algul lüüriline luuletajahing, seejärel ärapõlatud ja südame põhjani pettunud kavaler, tegi Mernas Vitulskis hiigelrolli. Tema duellieelne ulatuslik monoloog oli kogu etenduse valusaim hetk.

Kõrvaltegelaste seas oli samuti maiuspalu. Aivar Kaseste mängis prantslase Triquet’ värvikalt koomiliseks eksooperilauljaks. Koit Soasepp sügav-traagilise bassihäälse vürst Greminina tuli, nägi ja võitis. Merle Silmato oli tõeline njan­­ja-babulja, lopsaka aldihäälega ehtne vene memmeke. An­­na­­liisa Pillaku mõisaproua Larina oli värvikat minevikku aimata laskev sarmikas pereema.

Eeskujuks Stanislavski

Kogu Vanemuise muusikatrupp oli kutsutud külalistele vääriline partner. Tõsi, Tšaikovski muusikat tahaks kuulda suurema koosseisuga, romantismiajastu helikeel nõuab rohkem mängijaid. Orkestri auks tuleb aga öelda, et enamasti suudeti kuulajad ära petta ja jätta mulje tunduvalt suuremast koosseisust, kui tegelikult orkestriaugus istus.

Dmitri Bertman on loo lavale toomisel lähtunud kuulsa Stanislavski 1922. aasta lavastusest: piltide vahel näeb eesriidel selle fotosid. Lavastuse värvigamma tuleneb mustvalgest fotost ja on läbinisti heledates toonides. Tatjana Tulubjeva kostüümid on tõeliselt kaunid.

Igor Nežnõi kujundus on veidi problemaatilisem. Lava keskele on ehitatud klassitsistlik sammastik, mis ümber tõstes saab mõisa verandaks, magamistoaks, aiapaviljoniks, ballisaaliks. Stiilne ehitis, aga sedavõrd mahukas, et kui on tarvis lavale paigutada ka koor, ei mahu see sinna lihtsalt ära. Ballistseenis nelja samba vahele surutud tantsupaare on lausa hale vaadata. Muu tants käiski seetõttu justkui kusagil mujal, vaataja silma alt ära.

Kogu etendus kulges aga hea hooga. Bertman on leidnud palju teravmeelseid koomilisi detaile. Eriti kooristseenides on iga laulja värvikas isik, nii et on, mida vaadata ja jälgida. Lavastus on õnnestunud, aga selle mitu komponenti (orkester, kujundus, massistseenid) hüüavad teatri suure maja järele.

Esietendus

• Pjotr Tšaikovski ooper «Jevgeni Onegin» esietendus

6. aprillil Vanemuise väikeses majas.

• Muusikajuht ja dirigent Paul Mägi.

• Lavastaja Dmitri Bertman, kunstnik Igor Nežnõi ning kostüümikunstnik Tatjana Tulubjeva Moskva ooperiteatrist Helikon.

• Laulavad Linus Börjesson (Rootsi), Maria Fontosh (Rootsi) või Karmen Puis, Jovita Vaškeviit (Leedu) või Teele Jõks, Mernas Vitulskis (pildil, Leedu) või Roland Liiv, Valentina Kremen või Annaliisa Pillak, Merle Silmato või Valentina Kremen, Koit Soasepp või Märt Jakobson, Jaan Willem Sibul, Simo Breede, Aivar Kaseste või Mehis Tiits, Germán Gholami ja Vanemuise ooperikoor.

• Sel hooajal on etendused veel 11., 13. ja 26. aprillil.