Laval põimub armutragöödia võimuga
Laupäeval tuleb Vanemuise väikeses majas publiku ette ooper «Lucia di Lammermoor». Itaallane Gaëtano Donizetti kirjutas selle aastal 1835 ning saksa lavastaja Roman Hovenbitzer on nüüd andnud ooperile ajatu vormi. Kuid nii nagu toona, on lõpuks laval ikkagi laibad ja üks hullunu.
Naise saatus
Lavastaja sõnul on ooperi keskmes ühe naise saatus. «See, mida Lucia – paljude naiste võrdkuju – kogeb, on mitme sajandi pikkuse perekonnaloo tagajärg,» lisas ta. «Teda ei murra mitte pelgalt kasvatus, mille kohaselt peab olema kuulekas, vaid ka poliitika, sugulussidemed, kättemaks ja vaenutsevate perekondade viha.»
Hovenbitzeri sõnade kohaselt ei ole «Lucia di Lammermoor» pelgalt armutragöödia, vaid ka poliitiline jutustus, mis näitab, kuidas mehelik võimusüsteem moonutab suhteid inimeste vahel, kuni ta need lõpuks hävitab.
«Petetud armastuse mäslemist ja lahtumist ilmestab Donizetti oma väljendusrikkaima muusikaga: kättemaks on verine, hullumeelsus tappev,» märkis ta. «Kuritarvitatud tunded laostavad kõike ja kõiki.»
Eelmise «Lucia di Lammermoori» lavastuse tõid Vanemuises vaatajate ette aastal 1999 Taisto Noor ja Lauri Sirp.
Nüüdse lavastuse pearolle laulavad välismaa solistid ja lavastustiimi tuumik on Saksamaalt: dekoratsiooni- ja kostüümikunstnik on Roy Spahn ja valguskunstnik Ulrich Schneider. Roman Hovenbitzer oli ka eelmise, aastal 2011 Tartus lavale tulnud Gaëtano Donizetti ooperi «Maria Stuarda» lavastaja.
Vanemuise muusikajuhi ja peadirigendi Paul Mägi hinnangul on Hovenbitzer väga musikaalne lavastaja, kes «Lucia di Lammermooris» rakendab oma selget kontseptsiooni.
Huvitava fantaasiaga
«Seda ooperit võib teha ka traditsiooniliselt, kaunite losside, mägede ja kostüümidega,» ütles Mägi. «Siin on huvitavat fantaasiat, aga psühholoogiliselt on kõik põhjendatud. Samas on ta andnud muusikale ruumi, mida sageli ei juhtu, kui lavastajad on midagi erilist välja mõtelnud.»
Roman Hovenbitzeri lavastuses võib näha Lucia (Henriette Bonde-Hansen Taanist) ja tema venna Enrico (Jevgeni Chrebtov Leedust või Jānis Apeinis Lätist) armusuhet, kusjuures vend on jõhker juba lapsepõlves, täiskasvanuna kasutab aga õe aheldamist.
Pärast veriseid sündmusi läheb Lucia hulluks. Ehk lavastaja sõnul: lõpuks ületab Lucia normaalsuse piiri, tema hääl laulab täiuslikust õnnest, ühinemisest oma armsamaga teises, paremas maailmas.
«Seda võib tõlgendada ka väljakutsena patriarhaalsele korrale: Lucia on ühtaegu ohver ja kangelanna, armastuse märter, kelle laul hakkab vastu tundekülmale ja elutule maailmale,» lisas ta.
Etendused on itaalia keeles, eesti- ja ingliskeelsete tiitritega.