fbpx

Laval möllas tormine ookean ja teisi Vanemuise balletiveteranide meenutusi


Vanemuise balletitrupi endised liikmed kohtuvad juba 26 aastat igal kolmapäeval, et maast ja ilmast, poliitikast teatrini ehk seinast seina juttu puhuda. Seekord tulid teatrikohvikus Shakespeare jutuks nende eredaimad balletielamused minevikust või olevikust. Põhjuseks Vanemuise balleti 80. aastapäev, mida teater tähistab 3. märtsil balletigalaga.

Praegune Vanemuise balletitrupi repetiitor-pedagoog Elena Poznjak-Kõlar arvas, et nende kohtumiste põhjuseks on nostalgia. «Sest meil oli väga ilus tantsimise aeg, meil oli väga tore kollektiiv, meil oli väga võimas ühine tunne, nii et meil on siiamaani väga hea kokku saada,» ütles ta. «Praeguses balletikollektiivis on kõik omaette, nad tulevad ja lähevad, aga meie oleme selle kõige alus.»

Meenutab Epp Viller

Vanemuise ballett sai alguse ballettmeister Ida Urbeli käe all. Epp Viller rääkis, et tunneb ennast Ida Urbeli lapsena. «Alustasin tervishoiutöötajate maja laste balletiringist ja olen väga õnnelik ja tänulik, et ta mind väga noorena lavale usaldas,» ütles ta.

Oma suurimaks elamuseks nimetas ta Urbeli lavastatud balleti «Peer Gynt», mis esietendus 1959 ja kus ta hiljem ka lavale tuli. «Mulle jättis see lavastus ja Ülo Rannaste peaosas sügava mulje,» lisas ta. «Eriti vägev oli see, kuidas väikese Vanemuise laval oli võimalik teha tohutu ookeani torm ja möll. Nägin seda kõike ja mõtlesin, et teater on ikka üks vägev koht, ja see oli üks põhjusi, miks ma sellise elukutse endale lõpuks valisin.»

Meenutab Regina Tõško-Süvalep

Regina Tõško-Süvalep asus koos Elenaga Poznjak-Kõlariga Vanemuises tööle aastal 1955 pärast Tallinna balletikooli lõpetamist.

«Mu esimene ballett Vanemuises oli «Pähklipureja», me tantsisime Elenaga seal lisaks kõigele muule «Hiina tantsu»,» meenutas Tõško-Süvalep. «Meil oli hiina kostüüm ja peakate oli sarvedega. Me hüppasime lava tagant välja, tema esimesena ja mina teisena, hüppe ajal aga tundsin, et ei saa enam edasi, ei saa lavale. Ma ei saanud alguses aru, milles asi.»

Hetke pärast sai ta aru, et ta peakatte sarv oli jäänud külgeesriidesse kinni. «Hakkasin seda lahti harutama,» ütles ta. «Mõtlesin, mida ma teen. Minna lavale, kui Elena oli juba lava keskel, tundus väga imelik, ja siis ma lihtsalt seisin ja vaatasin. Jäigi lavale minemata.»

Erilise lemmikuna on Regina Tõško-Süvalepale ballettidest meelde jäänud «Peer Gynt». «Mul oli seal kaks osa: Ingrid ja Roheline Tüdruk,» ütles ta. «Seal oli üks huvitav tõste, mida ma meeletult pelgasin. Iga kord oli see enda ületamine, ma kartsin, et kukun alla. Partner oli Ülo Rannaste.»

Meenutab Tõnis Lepp

Kui Tõnis Lepp oli noor tantsija, alles tulnud Vanemuisesse, läks ta kord aastal 1967 või 1968 Ülo Rannastega juttu ajades mäest alla ja astus sisse Miša baari.

«Seal jõime kohvi ja võtsime vist väikse grammikese ka ja siis tuli sisse üks mees, vildid jalas ja puhvaika moodi asi seljas,» meenutas Lepp. «Ta tuli meie laua juurde, vaatas Ülo Rannastele suurte silmadega otsa ja rääkis vene keeles: «See olete teie, Ülo Rannaste! Kuidas te küll Peer Gynti tantsisite – eluaeg on meeles!» See oli mu üks esimesi suuremaid elamusi Vanemuise balletist.»

Häid mälestusi on Tõnis Lepal ka lavastustest, kus ta ise tantsis. «Esimene suurem lavastus oli Ülo Vilimaa «Kontrastid» ja see meeldis mulle endale ka väga,» ütles ta.

Endel Poomi eredaimad elamused

Endel Poom rääkis, et viimase aja eredaimad balletielamused on ta saanud lavastustest «La Dolce Vita» ja «Don Juan». «Kõik, mida ma soovin balletietenduses näha, on nendes olemas,» lisas ta.

Meenutab Heli Kohv

Heli Kohv rääkis oma vanaemast Emilie Veidest, kes elas Reolas ja läks «Esmeraldat» (esietendus kevadel 1941) Vanemuisesse vaatama nii, et rakendas ise hobuse ette, sest tema mees oli otsustanud jahile minna. «Sain sellest teada 50-aastaselt,» ütles Kohv. «Mul oli sellele kummaline mõelda: kuhu ta etenduse ajaks hobus jättis, järelikult pidi teatri juures olema lasipuu.»

Ta meenutas sedagi, et kui ta Vanemuise balletitrupis tööle asus, tantsis ta oma isa pilli järgi – Arnold Kohv oli Vanemuise orkestris viiuldaja.

Seltskonna rikastaja

«Mina olen põline tartlane ja ma tean, et Vanemuise väikse maja juures oli vasakut kätt aia juures lasipuu,» ütles Vanemuise kunagine ooperisolist Evi Vanamölder. «Olen suur balleti austaja ja armastaja. Balletis ma ei ole esinenud, aga ma olen balletitantsijaga koos ooperis tantsinud.»

Endiste balletitrupi liikmete kolmapäevastel kohtumistel käib Vanamölder pidevalt, et – nagu ta ütles – rikastada seda seltskonda.

(Tartu Postimees, 28.03.2019)