Laval ei ole mul kunagi sellist närvipinget olnud

Lauljatar Maarja-Liis Ilus on oma elus tähtsal teelahkmel. Lõpetanud äsja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, on ta endiselt kodumaise muusikataeva tipus ja eriala veel vahetama ei kipu. «Olen juristiameti jaoks liiga emotsionaalne,» paljastab lauljatar.

Lõpetasid just ülikooli. Millist pingutust see sinult nõudis? Töö kõrvalt on seda vist päris raske teha?
Lõpus läks asi juba päris hulluks. Aga otsustasin teha kõik endast oleneva, et õigel ajal lõpetada, ja nii ta läks. Viimastel kuudel õppisin proovide vaheajal Vanemuises. Seal läks lõpus küll veidike kergemaks, ei pidanud enam nii aktiivselt rabama. Aga eks ta raske oli muidugi.

Millised need kõige pingelisemad hetked olid?
Lõputöö kirjutamine. Algul see nii jube ei tundunudki, sest ma sain seda neli nädalat teha. Esimesed nädalad olin raamatukogus ja otsisin materjali kokku. Mida lähemale tähtaeg jõudis, seda pingelisemaks olukord muutus. Pühapäeva hommikul ärkasin kell kaheksa üles ja esmaspäeval kell viis oli juba tähtaeg. Siis mul kuumenes vahepeal printer üle ja kui ma trükikotta köitma läksin, selgus, et kõik ajad olid kinni… Ja siis tuli veel eksam ja diplomitöö kaitsmine ka – laval ei ole mul kunagi sellist närvipinget olnud! Aga kogu selle asja lõppedes oli ikka ülimalt hea tunne.

Olid eeskujulik üliõpilane?
Esimesed kaks aastat olid mul ainult A-d ja B-d (A – eeskujulik, B – väga hea – J.K), aga kui ma siis Rootsi läksin, muutus seis veidike kehvemaks ja pärast seda olen paaril eksamil läbi ka kukkunud ja olen veel mõningaid kahvatuid hindeid saanud. Minu jaoks oli kõige tähtsam see, et üldse kaitsmisele pääsesin. Nii et Marju Läniku mõõtu ma välja ei anna – cum laude jäi saamata.

Õigusteaduskonna üliõpilased on levitanud jutte, kuidas neil on üle nädala vaja 10 lehekülge seadustikku pähe tuupida ning nii ei jäävatki neil muud üle, kui kontrolltööks käsivarred udupeene kirjaga täis kritseldada, et sealt saaks siis mugavalt maha kirjutada. Kas sinagi omandasid mõne uudse nipi?
Mina sain küll eksamitelt niimoodi läbi, et tuupima otseselt ei pidanudki. Õppisin asja lihtsalt selgeks, eksamitel oli juba loogikat vaja. See tuupimisteema on võib-olla arstiteaduskonnas, kus on vaja ladina keeles elundite nimetusi õppida.

Üliõpilasaastatele vaadatakse tagasi härdusega, meenutatakse sooja päikest, Pirogovi rohelist muru ja odavat õlut. Mida Maarja-Liis Ilus tudengipõlvest meenutama jääb?
Praegu on mul suur kergendustunne, nostalgiat pole veel tekkinud. Ei tea, võib-olla kunagi hiljem ehk mõtlen ka nii.

Aga metsikud kursusepeod?
Ega ma kooliväliste asjadega eriti kokku puutunudki, olin kogu aeg tegevuses. Paljud on mulle öelnud, et käisin ülikoolis kohal nagu kuuvarjutus, kuigi tegelikult ma ei jätnud kordagi õpingutesse suurt auku sisse. Aga väga värvikat tudengielu ma tõepoolest ei elanud.

Möödunud aastal ütlesid ühes intervjuus, et oled leppinud tõsiasjaga, et ühest hetkest sa enam ei laula, vaid keskendud karjäärile, juristi elukutsele. Kuidas sellega nüüd lood on?
See on tõepoolest võimalik, sest kes meist ikka elu lõpuni laulab. Lauljakarjäär on ju nagu ta on. Kui meil hakkab hästi minema, on kõik super ja unistused täituvad, aga ühel hetkel võib see kõik kaduda. Ega mul eriti kõrgeid ambitsioone juuravaldkonnas olegi. Olen väga hästi kursis artistide lepingute ja seadusandlusega. Eestis on lepingute sõlmimine veel lapsekingades. Tegelikkuses need asjad nii ei tohiks käia.
Karjääri suhtes ei tea kunagi, mis juhtuma hakkab, aga vähemalt tuleviku suhtes on kindlustunne, sest haridus on omandatud ja ega ma siis hätta jää.

Kummal on sinu arvates rohkem potentsiaali, kas Maarja-Liis Ilusal kui lauljal või kui juristil?
(Naerab) Ma arvan ikka, et kui lauljal. Ma olen selleks liiga emotsionaalne, et alati objektiivne olla. Aga eks elu näitab.

Karjääriga hakkas sul 2003. aastal viltu vedama siis, kui Universal Records su singlile piisavalt promo ei teinud?
Siis oli peaaegu kõigil Euroopa plaadifirmadel mõõnaperiood, internet oli müüginumbrid sedavõrd alla viinud.
Algul oli meil seal Universalis tõesti meeletu laristamine, aga kui Polygram ja Universal ühinesid, lasti ühel hetkel kogu seltskond lahti. Kui varem oli meid seal 20 inimest, siis oldi üksteise vastu head ja suheldi vahetult, ühel hetkel oli aga alles jäänud 2-3 inimest ja minuga enam eriti ei tegeldud. Nüüd tean, et ilma isiklike suheteta ei tee muusikamaailmas suurt midagi.

Mida sellest kogemusest veel õppisid?
Et üldjuhul on õigused ainult plaadifirmal ja artistil on tavaliselt ainult kohustused. Pooldan seda, et artist valiks kas või kehvema lepingu kasuks, kui ennast plaadifirmaga liiga pikaks ajaks seob. Ja kõva käega jurist võib asja ainult hullemaks ajada, sest neil on artiste niigi palju ja neil on mugavam käega lüüa ja hakata tegelema järgmise artistiga.

Rein Rannapiga tundub teil koostöö sujuvat. «Rekkamehe laulust» sai kõva hitt.
Jah, kusjuures lähiajal on meil plaan temaga üht-teist linti laulda. Arvan, et oleme temaga liiga kaua vana rasva peal elanud. «Eesti muusika karikas» oli meile hea võimalus oma repertuaari täiendada. Loomulikult ei hakka me «Rekkamehe laulu» laulma, aga ma mõtlen just üldisemas plaanis. Kavatseme veel kontserte koos anda ja oma koostööd kuidagi jäädvustada, aga täpsemalt ei oska veel midagi öelda.

Interneti surfates leidsin lisaks inglis- ja hispaaniakeelsetele fännilehtedele ka näiteks Maarja-Liis Ilusa Tai fänniklubi. Fännid ei ole sind vist unustanud?
Ma tean jah, leidsin selle Tai kodulehe juba mitu aastat tagasi. Ikka võetakse vahetevahel ühendust, aga ma ei ole eriti aktiivne fännidega suhtleja. Mõne lehekülje autorile olen küll ise saatnud kirja ja tänanud. Kui ma ühe Läti lauljaga duetti laulsin ja kui ajakirjanikud minuga ühendust võtsid, suunasin ma viisakalt nad nendele kodulehtedele, sest seal oli kogu info minu kohta olemas.

Kuidas plaat praegu müüb? Välismaalt ikka münti kukub?
(Naerab) Ega ikka eriti kuku küll! Aga tundub, et natuke siiski müüb. Näiteks sügisel USAs olles sattusin täiesti suvalises muusikapoes oma laulu «First In Line» kuulma. Ja kui mu tuttavad Aasias käisid, nägid nad ühe plaadipoe seinal minu plakatit.
Mul oli vahepeal ühe kirjastajaga probleem, sest nad ei tahtnud raha ära maksta – nägid, et plaat eriti ei müü ja Universaliga on ka kehvad lood ning otsustasid maksmata jätta. Õnneks saime nendega kohtuvälisele kokkuleppele.

Tõnis Erilaid tahtis teada, miks sa FHMi esikaanel poolalasti poseerisid? Tavaliselt lähevad seda teed need lauljatarid, kel lauluoskusest vajaka jääb…
Aga ma ei olnud seal ju alasti. Oli hea fotograaf ja mina sain kehtestada tingimused, see sai otsustavaks. DI soovis ka mind esikaanele, aga neile ütlesin ma ära.
Minu jaoks ei ole sellist asja, et olen nüüd jube tõsine laulja ja teen tõsist asja. Mulle meeldib uusi asju proovida. Üldse, artistil on vaja olla meedias. Kui ma lihtsalt istuks kodus ja midagi ei teeks, siis ma kohe kindlasti ei annaks intervjuusid.