fbpx

Laval draamakuninganna, kodus tembutav vanaema


Marian Männi, Tartu Ekspress

Pool sajandit Vanemuise laval töötanud Herta Elviste saab täna 85-aastaseks. Sünnipäevalaps poeb oma tänase juubeli puhul aga „metsa vahele“ peitu.

Elviste ei pea ise oma juubelit millekski. „See ei ole nii tähtis sünnipäev. Ootame 90-ndani – kui siis on veel jalad all ja pea püsti, eks siis,“ ütleb ta. Sünnipäevaks sõidab näitleja aga poja juurde Pärnu kanti. „Nii et minuga kontakti ei saa,“ on Elviste otsus kindel.

Ka teatrirahval palus ta igasuguse tralli ära jätta. Vanemuise pressiesindaja Tambet Kaugema pakkus, et ehk tehakse väike istumine augustis, kui inimesed on juba puhkuselt tagasi. Elviste lapselapse Andreas Eelmäe sõnul on see vanaema puhul tavaline asi, et ta sünnipäevaks peitu poeb. „Me oleme kogu aeg imestanud, et miks see nii on,“ ütles Eelmäe. „Aga võib-olla on ta tähesäras nii palju olnud, sellepärast.“

Elviste on lõpetanud Pärnu Putini balletistuudio ning töötanud enne Vanemuisesse tulekut Endla teatris. Tal on viis lapselast ja üks lapselapselaps, viieaastane Christopher-Robin, kellele on üsna pea lisa oodata. Praegu lööb ta kaasa lavastustes „Sada aastat …“ ning „Lärmab ja veiderdab“. Juba järgmisel kevadelgi astub Elviste teatripubliku ette lavastuses „Lood Viini metsadest“.

Draamakuninganna kahetseb enda sõnul vaid seda, et ta teatripublikule andekamalt ja paremini ei esinenud. „Oleks neid rohkem rõõmustama pidanud.“ Sellegipoolest arvab ta, et on teatris päris õnnelikku elu elanud. „Publik on mind vist kuidagi armastanud või tunnen ma vähemalt seda,“ mõtiskleb ta. 85-aastase näitlejanna kohta on kolleegidel ja lähedastel öelda vaid kiidusõnu. Elviste naerab seda kuuldes südamest: „Ah, see pole midagi! Ärge üldse muretsegegi!“

Hannes Kaljujärv, Vanemuise näitleja, mänginud Elvistega koos mitmes lavastuses, sealhulgas tükis „Lärmab ja veiderdab“.

Kui peaks valima, kas Herta on pigem lärmav ja veiderdav või rahulik ja vaikne, peab ütlema, et ta on rohkem lärmav, mitte halvas mõttes. Tal on selline ürgne jõud ja intuitsioon, millega ta oma rollid loonud on. Ta ei ole teoreetik. Ta on külluslik. Kui tal on palavik, siis ta ei ütle 38, vaid 83. Ta on mu ema vanune. See kuidagi muudab ta minu jaoks lähedasemaks. Tema vanuses daame, kes on laval, praktiliselt ju ei olegi. Soovin talle tervist ja et ta ei saaks seniilsusega sina peale, vaid piidleks teda eemalt.

Ain Mäeots, Vanemuise lavastaja

Herta on Eesti draamakuninganna. Olen väga õnnelik inimene, et olen saanud koos Hertaga nii palju asju teha. Herta on sellise kogemuse ja niivõrd võimsa näitlejaintuitsiooniga, et see on lavastajale ainult inspireeriv. Tema puhul on tavaline, et ta kipub ennast alahindama, kui talle mingit osa pakkuda. See ei ole mingi võlts tagasihoidlik poos – umbes nii, et mis nüüd mina, vanainimene. Inimesed lähevad saalist ära! Kes siis vanamutti ikka vaadata tahab! Aga siis on nii, et kõik tulevad seda n-ö vanamutti vaatama. Tema on üks neist, kellel on oma kõrge ea kohta nii särav vaim. Herta laksab väga teravalt ning tal on väga terav ja täpne silm inimeste suhtes. Hertal on röntgenpilk. See ei ole kunagi pahatahtlikkusest lähtuv. Herta on hea inimene. Ta ei suru ennast kunagi peale. Isegi rumala ja halva lavastaja puhul püüab ta aru saada, mida lavastaja tahab ja püüab seda ellu viia. Isegi kui see on vale. Tean juhtumeid, kus talle lavastaja ei ole meeldinud, kas stiil ei istu või lavastaja on saamatu, aga ta ei näita seda mitte kuskilt otsast välja. Herta ei jää kunagi hiljaks. Ta teeb endale ka ise grimmi, kui vaja. Ta ise ütleb selle kohta, et laval on ju tema ja mitte keegi teine.

Raine Loo (63), sõbranna ja endine kolleeg, kes oli ligi 40 aastat Vanemuise näitleja

Herta oli mul kõrvalgarderoobis ja need kaks garderoobiseltskonda said väga hästi omavahel läbi. Meil on väga palju töid olnud lavastustes. Me rääkisime kõigest. Ei ole probleemi, millest temaga ei võiks rääkida. Teda huvitab maailm ja elu üldse. Meie vanusevahe on küll päris suur, aga see ei tundu nii suur. Mina olin noor ja tema oli energiline näitlejanna ning talle vist meeldis minuga rääkida ja noortega ka. Herta on õrn ja tugev korraga. Herta on kahe jalaga maa peal. Tema puhul tuleb see kindlasti näitlemise juures kasuks. Ta ei hõlju kuskil. Ta on ise kõik raske tööga saavutanud sammhaaval. Samas on talle kusagilt kõrgemalt poolt antud andekus – see on kõige määravam näitlejatöös. Isegi Panso on öelnud, et ta on ürgselt andekas. Mõtelge, milline iga! Ja nii kaua laval püsida. Mitte igaüks meist ei suuda. Ta ise ütleb vahel, et on niisugune mitte väga kerge inimene, aga tegelikult on ta hell. Tal tulevad pisarad, tuleb naer. Ma helistan talle sünnipäeval. Uurin, kuidas daami tervis on. Ilma helistamata külla ei lähe.

Andreas Eelmäe (27), lapselaps, ehitusettevõtte osanik

Herta on hästi tugeva iseloomuga. Ta läheb kõigest läbi, vaatamata eluraskustele. Me oleme elanud kuni minu teismeeani kõrvuti korterites. Elame siiani ühes rajoonis. Nädalas ikka mitu-mitu korda kohtume. Aitan vanaemal ja vanaisal (Lembit Eelmäel – M. M.) poest asju tuua. Neil on vanust juba omajagu. Vanaema ütleb otse kõik asjad välja, mida tema arvab, läbi lillede eriti millestki ei räägi. Kui olin noorem, siis tihti, kui vanematel oli töö, olime õe Elisabetiga kogu aeg teatris kaasas, kui vanaemal ja vanaisal etendused olid. Kuni teismeeani kasvasingi üles teatris ja nende etenduste saatel, kus nad mängisid. Kui ma saali ei läinud etendusi vaatama, siis piilusin vanaema ja vanaisa lava kõrvalt, kardina vahelt. Väiksena tegin ka mingites etendustes kaasa. Vanaemaga olin Oskar Lutsu „Tagahoovis“. Tema mängis käreda häälega külamutti Paulat, mina mängisin tänavalast. Vahepeal võib-olla isegi tuli mulle ka teatripisik sisse, aga kui ma nägin seda teatri siseelu, mis seal tegelikult toimub … Inimesed vaatavad lihtsalt etendust, aga tegelikult on see tohutu positsioneerimine ja võimuvõitlus. Herta on sellest mööda vaadanud ja tema on kõigega hakkama saanud. Ta on nii tugev isiksus, et ta läheb läbi elu nagu terav nuga läbi või.

Elisabet Eelmäe (29), lapselaps, tegutseb hotellinduses

Minule on Herta pigem nagu ema. Ta on meid, lapselapsi üles kasvatanud. Ta on super! Väga õnneliku lapsepõlve saime tänu vanaemale ja vanaisale. Herta on omade eest nagu emalõvi väljas. Vahet pole, kui vanad me oleme. Päevas tuleb kummalegi meile Andreasega vähemalt üks kõne: „Kas te süüa olete saanud? Väljas on täna tuuline, kas teil riided on seljas?“ Ja õhtul: „No kas te juba magama hakkate minema? Ärge siis kaua üleval olge!“ Tohutu hoolivus siiani, kuigi oleme täiskasvanud. Minul on väike poeg, viiene. Vanaemale iseloomulik lause: „Oleks ma, kurat, 25 aastat noorem, ma võtaks selle väikse poisi ka endale. Tänapäeva emad ei oska ikka kasvatada!“ Tead, naljaga … Tema emaarmastus on hästi suur. Kui ma tööl olen, siis tema hoiabki mu last ja käib temaga parkides, kuigi on 85. Seda vanust ei anna temast tunda. Ma võin saladuse ka ütelda. Meil teeb süüa vanaisa. Talle meeldib rohkem kokata. Aga nad on justkui üks isiksus. Vahel üks hakkab tegema ja teine lõpetab. Kuna vanaema on selline, kellele meeldib vimkasid visata, siis on meie kingitused talle ka sellised. Näiteks eelmisel aastal kinkisime Tanel Padari kontserdi piletid. Vanaema istus Tartu lauluväljakul esimeses reas ja fännis.