fbpx

Lavakunstitudengid mängivad Sadamateatris küsiva hinge ängi


Ennast vaimupealinnaks ja noore jõu kasvulavaks pidava linna teatrisaali sobib selline tekst, mida esitas laupäeval Sadamateatris lavakate 21. lend, nagu rusikas silmaauku.
Vähemasti humanitaariaüliõpilastele peaks nende kolleegide esietendatud ja Tom Stoppardi kirjutatud «Utoopia» olema kohustuslik.
Siin kõrval on toodud ainult mõned viited, millega seondub «Utoopia». Või õigem oleks ütelda – võiks seonduda. Sest nii palju, kui on erinevaid vaatajaid, on ka tõlgendusvõimalusi.
Stoppardi näidend kuulub postmodernismi selle sõna kõige täielisemas tähenduses. Selles on tsitaate, ajalise järjepidevuse lõhkumist, Aristotelese sõnastatud reeglite põrgusaatmist. See on intellektuaalset vallatlemist silmini täis.
Meie siinmaist elu on teatavasti suur idanaaber mõjutanud ajast aega, vähe sellest, mõjutab edasi ja tõenäoliselt teeb seda kuni aegade lõpuni.
Seda tervistavam ja põnevam on mõtleval inimesel vaadata üle-eelmise sajandi vene hinge läbi tänase päeva briti näitekirjaniku filtri. Ent tekstis keev tähendusskeemide vinklisse keeramise tulevärk pole oimatav nii ühemõtteliselt, läbi ajastu ja rahvuse.
Sest Stoppardi näidend ei ole katse Mihhail Bakunini elulugu draamavormis kirja panna, nagu Peeter Selg viites märgitud artiklis ekslikult näib arvavat.
Ka Anton Tshehhovi autoripoolse žanrimääratlusega komöödiad pole komöödiad selle sõna tavatähenduses.

Lavastuse võtmekoht

Osundan siinkohal Andrus Vaarikut, kes paari nädala taguses Kuku raadio saates «Publikumärk» sõnas nõnda: «Elu on ju lõbus. Elu on plussmärgiga. Milleks norutada, surnud jõuab ju inimene olla mõnevõrra kauem kui elus.»
See on üks täpsemaid kontseptuaalseid lähenemisi Tshehhovile, mida olen kuulma juhtunud. Ja kuskil siinkandis on ka võti, millega lavakate etendatava «Utoopia» lahti saaks keerata.
Aga kus see täpselt asub, mine võta kinni…
Lõppude lõpuks pole see ka väga oluline – oluline on, et fluidum, paras ports välja ütlemata sõnu ja sõnastamata mõtteid kuklasse tiirlema jääks. Ja sellest etendusest jääb küll.
Igal juhul tahtsin ma teatrisaalis korduvalt (Viidingu) Tusenbachina küsida: «Aga miks lund sajab?»
Kuskil pole kirjas, et filosoofilised küsimused peaksid keerukad olema, vastupidi, küsimus on ju ikka ja alati üks.
Selles mõttes on füüsika ja metafüüsika äravahetamiseni sarnased, mõlemad opereerivad sama põhiküsimusega: miks?
Keeruliseks läheb siis, kui küsimusele vastama hakatakse – tõepoolest, miks siis?

Üliõpilaste pärisosa

Eksistentsiaalne äng, romantiline võitlus ja ihaleva armastusega pikitud põlgus dekadentsi pihta on mõtleva organismi, reaalsuses tegelikult väikekodanliku rahu poole sammuva (ja ideaalis seda endale mitte tunnistava) üliõpilase pärisosa.
Ei ole meie aeg seejuures eelnevatest nii erinev midagi, kui moeks on arvata.
Briti tippdramaturg Stoppard teab seda ja viib oma «miksi?» traditsiooniliselt uduromantiliseks peetavasse aegruumi. Ta on kujundimeister kogu oma hiilguses.
Ja lavastaja Ain Mäeots loeb kujundit, patt oleks kurta. Kuigi – omapoolsete kujundikeelsete lisandustega jääb ta pisut hätta…
Tudengid, marss teatrisse!

Viiteid «Utoopia» arvustuse juurde
• Tom Stoppard – tunnustatuimaid inglise nüüdisdramaturge.
• Eesti Muusikaakadeemia kõrgem lavakunstikool – tunnustatuim Eesti teatrikool.
• Ain Mäeots – Vanemuise tunnustatud draamajuht ja lavastaja.
• Liina Unt – tunnustatud teise põlve teatrikunstnik.
• Anton Tshehhov – tunnustatud vene draamaklassik, Stoppardi eeskuju.
• Sadamateater – tänapäevase formatsiooniga teatrimaja, veidi akadeemiliselt alternatiivne.
• A, millele on ring ümber veetud – anarhia.
• Revolutsioon kui lasteõgija – vt Peeter Selg, Postimees, 20. oktoober, «Liiga palju nalja sai – ja jumal oli tõsine».
• Õed, igavus, Moskva, provints, suurtükivägi, filosofeerimine, mõisnik, shampanja, äng, komöödia, kirjandus, laenamine, rubla – vt Anton Tshehhov, «Näidendid».