Lavakad, 23. lend

Eva Kübar, Postimees

Eesti teater, valmis panna, õhku puhastada, ruumi teha. Kohe astub Toompealt alla 11 noort näitlejat, kolm revolutsioonilist (koolitatud!) dramaturgi ning kaks lavastajat. Eva Kübar tegi nendega juttu.

Üks tõdesid, mida lavaka õppejõud noortele näitlejatele pidevalt kinnitavad – kooli ajal saad mängida kõike, kasuta seda aega ja proovi, pärast lähed teatrisse ja mängid kogu elu oma tüüpi. Vale puha. Tegelikult selgub, et saad juba kooli ajal sildi külge.

Näiteks nagu lokkispäisele Martin Millile otsa vaatad, on selge, et see poiss teeb nalja. Kuigi ta ise väidab, et on kooli ajal tõsisemaks muutunud.

«Ei no rollid on sul ikka koomilised, aga lihtsalt inimesena oled tõsisem – see kool paneb süvitsi mõtlema,» ütleb Agnes.

«Jah, aga ma ju enne kooli ei osanud ei lugeda ega kokku-lahku kirjutada ega komasid panna,» teeb Martin ise nalja. Ilmselgelt. Aga kogu kursus möirgab naerda. Miks? Aga juba Anu Lamp olevat öelnud, et Martinil on väga tugev koomiline sarm.

Martini killuviskekamraad Meelis (hüüdnimega Mell) näeb huvitavat pöörvõrdelist seost: kui Martin on läinud tõsisemaks, siis tema, kes ta kooli algul kujutas end pigem Hamleti või Treplevi rollis, vaatab nüüd, et nalja peab ikka ka saama.

Andresele tundub jälle, et teda pannakse mängima rohkem vanamehi. Koos Jussiga. Nii «Eksituste komöödias», «Kajakas» kui ka «Naisevõtus».

«Kusjuures nagu ma «Naisevõtu» teksti läbi lugesin, ütlesin Martinile, et pane tähele, ma saan jumala kindlalt selle Stepani rolli. Ja nii oligi,» räägib Andres.

Maarja väidab, et tema saab alati selliseid tõsisemaid rolle ja Elina on enamasti tugeva karakteriga jõuline naine.

Aga Panso preemia laureaat Ago? Kogu kursus karjub vastuseks läbisegi: «Joodik! Selline pisut häbelik joodik! Tal on kõva joodiku sarm!»

«Ega ma ise ole seda välja pakkunud, et lahendaks niimoodi purjutamise teel, aga ju siis lavastaja nägi, et teisiti ei saa,» poetab tagasihoidlik Ago ise.

Kohati paneb rollide jagamine loomulikult ka solvuma, eriti esimestel aastatel, kui õrn hing veel karastumata. Näiteks Agnes meenutab etendust «Tinasõdur, baleriin ja siga» teisel kursusel: «Ma olin baleriin ja mul polnud ühtki lauset ja ma jooksin ainult kaks korda üle lava. Loomulikult võtsin seda väga traagiliselt.»

Aga nüüd on nahk tänu neljale kooliaastale paksem. Igasugu muid asju ka veel õpitud.
Näiteks Elina ei kuritarvita enam pausi. «Me ei saanud algul aru, et laval kehtib lavaaeg, mul oli ikka selline oma rütm. Aga pole ju huvitav, kui näitleja on lihtsalt laval, paus peab kandma.»

Maarjal oli algul jälle vastupidi – vaatas, et saaks ainult ruttu lavalt minema.

Marek on aru saanud, et näitlejal peab ka omal pea otsas olema ja alati ei pea ta rolli lavastajaga läbi arutama.

«Kujundad vaikselt ise ja pärast vaatad, mis välja tuleb. Lõpuks näeb ehk lavastaja ka, et näe, nii ongi parem teha,» mõtleb ta.

Lisaks endale on lavakad hakanud ka teisi enda kõrval nägema ja nende tegemistest õppima.

«Väga suur vahe on näiteks, mis toimus lava taga, kui me tegime «Kajakat» (kolmandal kursusel – toim) või mis on nüüd «Naisevõtus» – «Kajaka» ajal ikka keegi tegi mingeid omi asju või luges raamatut, aga nüüd on nii, et kõik jälgivad etendust,» mõtiskleb Maarja.

«Jaa!! Iga etendus on nagu uus, nii elus!» kilkab Agnes.

Täis entusiasmi mängida on kogu see kamp, aga töökohaga on ikka kitsas käes. Koolile tegi pakkumise ainult üks teater, nukuteater. Loomulikult paneb see solvuma.

«Ääretult piinlik, et teatrijuhid ei käi isegi mitte meie diplomietendusi vaatamas,» lisab Elina.
Selgub, et Sven Karja on siiski käinud, ja Priit Pedajas on ka käinud, esimene neist kosis enda truppi Maarja, aga teine lihtsalt ei taha kedagi võtta. Elina tööotsimise kadalipp oli näiteks selline: «Ma teadsin, et linnateater ei võta, draama ei võta, NO ei võta. Krahlis käisin. Jalakas ütles algul, et vaatame õunte pealt, aga siis tuli talle meelde, et neil ka oma noor kursus, et mis siis nendega teha…»

Andres helistas ise Peeter Tammearule Ugalasse ja pakkus. Sai koha ja võttis kaks kursavenda kaasa.

Kogu probleemi juur peitubki noorte sõnul selles, et nad on Ingo Normeti kursus ja mitte näiteks Hendrik Toompere või Elmo Nüganeni kursus – sest sel juhul oleks vähemalt osal neist kas draamas või linnateatris platsid olemas.

«Eelmisel lennul, mille juhendaja oli Pedajas, oli ikka selline lehvik pakkumistega käes, kusjuures ikka Tallinna teatritelt,» meenutab Jekaterina.

23. lend peab ise välja ujuma. Aga nad saavad hakkama.

Eesti esimesed dramaturgid

Kuigi kool ei teadnud, mida esimeste dramaturgidega täpselt peale hakata, on noortel endil vähemalt kindel visioon – teha väikestviisi revolutsiooni, olla see uus põlvkond dramaturge, kes teeb koostööd lavastajatega.

«Kui ainult selliseid lavastajaid on,» õhkab Maria Lee. Kuigi näiteks lääne teatritraditsioonis töötavat lavastaja-dramaturg teatris harmooniliselt koos, siis Eestis pole see väga levinud – tavaliselt on lavastajad ise ka dramaturgid ja vahel isegi näitekirjanikud.

Mart ütleb, et see pole tegelikult parim variant, sest üks inimene ei saa olla hea kõiges.
«Aga parem ikka dramaturgist keskpärane lavastaja kui lavastajast keskpärane dramaturg,» leiab noormees.

Maria Lee arvab, et dramaturgidel on võrreldes proosakirjanikega teistsugune mõtlemissüsteem. «See on mõtlemise paljusus, et sa suudad oma mõtte jaotada paljudeks erinevateks liinideks,» märgib Maria Lee.

«Dramaturg peab looma ka atmosfääri ja üldpildi ning ka alltekst peab välja tulema,» täiendab Marion.

«Tekst peab olema näitlejate jaoks reaalselt teostatav,» ütleb Mart.

Kuigi kolmik kurdab, et pärast põhilise mentori Mati Undi lahkumist taevastele jahimaadele jäid nad hetkeks täitsa ula peale – kord saadeti neid koos magistrantidega loengusse, siis jälle mingit lavastusprotsessi jälgima, kinnitavad kõik, et on nelja aasta jooksul õppinud kirjutama just sellist teksti, mida näitleja saaks rakendada.

Mis asi see dramaturgia siis lõpuks on, jääbki salapäraseks, aga igal juhul pole see pelgalt kindla struktuuriga reeglistik. «Oleme konkreetset struktuuri ka õppinud, aga õnneks meie erialaõppejõud Urmas Lennuk töötab meiega dialoogivormis ja ei ütle kindlalt, et see on õige ja teine vale,» räägib Maria Lee.

Ähmane on ka piir, kust algab ja lõpeb dramaturgi vastutus.

«Mina arvan, et dramaturg saab kirjutada algmaterjali, mis tundub tema jaoks kõige õigem, aga kindlasti peab ta andma lavastajale võimaluse midagi ümber teha,» arutleb Maria Lee ja tunnistab kohe, et ega ta tegelikult tea, mis hetkel lavastajast eemalduda…

Mõistagi on lavakool ka kirjutajate tiibu kärpinud. Mart: «Kirjutamine ja teater oli enne pühalikum. Kirjutasid midagi ja mõtlesid, et oh kus nüüd ütlesin, aga nüüd mõtled, et siin võiks veel see ja teine juures olla.»

«Täielik pettumine sõnamaagias. Saad aru, et maagia tuleb tegelikult praktilisest asjast. Ring saab täis,» filosofeerib Maria Lee. Mart lisab: «Mõnikord hindad end liiga kriitiliselt, mõtled, kas üldse on vaja kirjutama hakata, see on ju täielik jama.»

Aga nad kirjutavad ikka. Sest nagu Mart ütleb, on oskus kirjutada või asju välja mõelda maailmale palju vajalikum kui näitlemine.

Näitlejanärviga lavastajad

Tegelikult ei taha Uku Uusberg ja Robert Annus end lavastajateks nimetada. Ütlevad, et pigem on nad näitlejanärviga inimesed, kes lavastavad. Robertis tõstis lavastaja pead juba enne teatrikooli, kui ta lavastas Kanuti Gildis koos Eke Ülevainuga tantsuetenduse.

Uku hakkas lavastama juba kooliteatris, kuna trupi juhendaja kadus. «Ega ma isegi ei tea, kust sellise nahaalsuse võtsin, aga ega ma tol hetkel mõelnud, et ma nüüd lavastan, siis oli lihtsalt lahe asju teha,» selgitab ta.

Lavastajatena poisid erinevad – hakkavad tükki närima eri otsest. Ukul peab kohe esimesse proovi tulles olema endal kindel visioon.

«Proovides vahel suunan näitlejaid liiga palju ja teen nende elu raskeks,» räägib ta. «Aga mida proov edasi, seda rohkem olen avatud näitlejate pakkumistele.»

Robertile meeldib näitlejatega improviseerida ja proovida, kust otsast materjalile läheneda: «Ma lähenen kohati teatrile enesetapjalikult, hakkan valelt poolt pihta, lootes leida tee oma nägemuse elluviimiseks. Ukul hakkab see teiselt poolt.»

Poisid tunnistavad, et tegelikult on paljudes näitlejates peidus lavastaja, aga teatriruum on tekitanud lavastaja eriala ümber aukartuse oreooli, mis teeb ühelt poolt asjad lihtsamaks, teisalt kohustab rohkemaks – kõik ootavad, et lavastaja midagi lavastaks.

Nii Uku kui Robert kinnitavad, et lavastajaks kedagi õpetada tegelikult ei saa. «Õppida saab ainult mõningaid asju, mida sama kiiresti unustad,» sõnab Robert.

Miks siis üldse oli vaja lavakooli? Roberti sõnul õpetasid neli aastat eelkõige keskendumisvõimet, meeskonnatööd ja andsid suure lugemuse. Uku leiab, et õppis enda isiksuse ja mastaapse keskkonna vahelisi häireid aimama ja et nüüd oskab ta teistega arvestada.

Robert nendib, et tema arvates jääb lavakas puudu eneseanalüüsist ja individuaalsest lähenemisest. Viimast oleks just lavastajate ja dramaturgide puhul vaja.

See ei tähenda, et lavastajad tunneks end kõrvalejäetuna – ei, kool on nendega tegelenud ja andnud ka lavastamises vabad käed.

Näitlejad

Küsimused:

1. Ma poleks kunagi arvanud, et lavakas võib olla…

2. Mina päästan Eesti teatri…

3. NO99 või draamateater?

4. Panso karjataks meie kursust nähes…

5. Millal maksan memme vaeva?

6. Moodusta lause sõnadest: misanstseen, ird, perseus, miilama, kannariiv, rahustama, kaos, andres

7. Äkki ikka ei hakkaks näitlejaks?)
———————————–
Marek Tammets
(pole veel otsustanud)

1. …vaimselt nii kurnav, ent mõnus.
2. …kunagi tulevikus tuhast.
3. Ei kumbki, tean ehk vastust 100 aasta pärast.
4. … kuidas me riides käime.
5. Kogu aeg.
6. See on juba päris vaimukas lause.
7. Ehk jah! Never say never.
———————————–
Ago Soots
(VAT Teater)
1. … Toompeal.
2. …ja Eesti looduse ja negatiivse iibe ja eesti keele.
3. VAT. Vot.
4. …Elagu elu, mis põletab rinda!
5. Siis kui palka hakkan saama.
7. Mis siin enam hakata… paberid on varsti käes. Nüüd võid ainult vabakutseliseks jääda. Või töötuks.
———————————–
Agnes Aaliste
(nukuteater)
1. … vale.
2. …Ei muidugi, kõike võib.
3. Hetkel kumbki.
4. … Jah!
5. Ma loodan maksta. Ebamäärases tulevikus.
7. Põgeneks hoopis välismaale?
———————————–
Martin Mill
(Ugala)
1. Kool, mis võib meeldima hakata.
2. Mina päästangi Eesti teatri… !!!
3. Mõlemad. Aga tööd ei pakutud kummastki. Miks? Sest kohad on täis.
4. … issand kui andekad. Kahju, et teid õpetada ei saanud.
5. Siis kui 77 olen, siis vist.
6. Miilasin ja rahustasin Andrest, sest Ird oli Kaosest kannariivi misanstseeni valmis mõelnud. Ja karjus meile «PERSEUS» on tüki nimi.
7. Ei saagi hakata. Sünnitakse.
———————————–
Andres Oja
(Ugala)
1. …nii äge!
2. … siis kui vaja.
3. Draamateater. Neil on ilusam maja.
4. … aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa
5. Siis kui lõpeb kool ja lähen tööle. Sügisel.
6. Irdunud Andrese misanstseeni kaoses miilas perseus kannariivi rahustavalt.
7. Hakkan ikka küll! Oi kuidas hakkan. Täiega.
———————————–
Juss Haasma
(Ugala)
1. … nii tore, nii tore, nii tore.
2. … tulest ja veest.
3. Kumbki.
4. …Panso kukuks pikali meid nähes.
5. Näitleja ametiga ilmselt mitte kunagi.
6. Andres rahustas Irdi misantseeni kaost miilamata, kannariiv perses.
7. Olen mõelnud selle peale korduvalt. Aga proovida ju võiks.
———————————–
Maarja Mitt
(Vanemuine)
1. … asutatud 1957. aastal.
2. … igal juhul.
3. Aga kumb neist on Eesti teatri häll?
4. … PUPU-JUKUD!
5. Siis, kui talle esietenduste kutseid hakkan saatma.
6. Andres rahustab kannariiviga Perseust irdlikult miilavast misanstseeni kaosest.
7. Kelleks siis?
———————————–
Meelis Põdersoo
(VAT Teater)
1. … nii äge.
2. … ja Eesti teater päästab mind.
3. Praegu VAT – tundub, et seal on hea.
4. … väga hea
5. Kui raha saan.
6. Andres rahustas miilates kannariiviga Irdi perseuse misanstseeni kaost.
7. Olen mõelnud, aga…
———————————–
Jekaterina Novosjolova
(vabakutseline)
1. … nii raske.
2. … kui ta vajab minu abi.
3. Ei ütle.
4. … Mamma mia! Kui raske juhus!
5. Ei oska öelda. Ehk siis, kui aeg tuleb.
6. «Kaos!» karjatas Ird. «Misanstseenid on täiesti paigast ära!» Oli näha, et ta oli nii tige ja miilas nagu Perseuse tuli. Andres tahtis rahustada teda, võttis kannariivi ja sügas sellega tema kukalt.
7. Ma ei oska muud midagi teha.
———————————–
Elina Pähklimägi
(vabakutseline)
1. … avatud ainult kella 22.30ni. Müüt ööproovidest purunes.
2. … lühikeste naiste kriisist – ma 178,5 cm pikk.
3. Miks nii pealinnakeskselt? Kuna ma elan võrdsel kaugusel mõlemast teatrist, siis mõlemad!
4. … Panso ei saa midagi karjatada. Ta ei leiaks meid siit suurest majast üles.
5. Siis, kui Rakvere teatrisse tööle lähen ja igal õhtul ema juures külas käin.
6. Ird Andres rahustab kannariiviga kaoses misanstseenis miilavat perseust. (Tegelikult oli Kaarel Ird.)
7. Ära mitte loodagi.
———————————–
Kristo Viiding
(draamateater)
1. … mind kui inimest nii palju mõjutada, muuta.
2. … Eesti teater on väga heas seisus. Päästa pole otseselt midagi vaja. Ainult paremini saab alati. Aga püüan anda jõukohase panuse. Püüan.
3. Draamateater. Sest ma töötan seal. Seal on Uku… Seal on palju plusse…
4. … Ei kuule! Ei usu! Ei saa aru!
5. Siis kui memme teatri saab.
7. Ei saagi hakata. Sa kas oled või ei ole.
———————————–
Dramaturgid

Küsimused:
1. Ma poleks kunagi arvanud, et lavakas võib olla…

2. Mina päästan Eesti teatri…

3. NO99 või draamateater?

4. Panso karjataks meie kursust nähes…

5. Millal maksan memme vaeva?

6. Moodusta lause sõnadest: misanstseen, ird, perseus, miilama, kannariiv, rahustama, kaos, andres

7. Äkki ikka ei hakkaks dramaturgiks/lavastajaks? (küsimus esitatud vastavalt õpitud erialale)
———————————–
Marion Jõepera
(pole veel otsustanud)

1. … nagu valesti pakitud matkakott – kõige õrnemad asjad kõige suuremate raskuste all.
4. … ning läheks kimuks ühe tobi?
5. Kui laenukoormus südametunnistusele suruma hakkab.
6. Misanstseen miilas Andreses, kui ta irdkannariivi kaost rahustades Perseuse poole teele saatis.
7. Elu on suurem kui elukutse, sellest ei pääse.
———————————–
Mart Kase
(NO99)
1. … seest ja väljast nõnda erinev.
2. … mõtte jõuga.
3. NO99, sest inimesed peaksidki teatrit tegema pühendunult, mitte käima nagu tööl, mis on mugav.
4. … kuhu on arenenud inimene! Kas see on lõpp?
5. Kui saan isaks.
6. Andrest rahustas Perseus, kui misanstseen oli kaoses ja irdus kui kannariiv.
7. Kindlasti teen elus veel palju igasuguseid huvitavaid asju, mis pole teatriga seotud.
———————————–
Maria Lee Liivak
(pole veel otsustanud)
1. … nii palju üle võlli võnkeid.
2. … salaja.
3. Mõlemad. Teater ei tohiks olla institutsioonipõhine, erinevad teatrid peaksid üksteist täiendama ja olema osa Eesti teatrist. Nii et mitte NO99 või draamateater, vaid need ja lisaks linnateater, Von Krahl, Ugala, Endla, Vanemuine, VAT, Estonia jne.
4. … «Näe inimest».
5. Tegelen sellega. Ei tea, kas kunagi saab täiel määral makstud, aga kas maksmine ongi ainueesmärk?
6. Keset võigast kannariivistseeni tol etendusel avastas Andres end ootamatult irdmisanstseenist ning tema põues miilas paanika, sest ta ei teadnud, mida edasi teha, ent just siis märkas ta Perseust endale akside vahelt rahustavalt lehvitamas ning leidis endas jõu stseen meisterlikult lõpule viia.
7. Mine tea jah.
———————————–
Lavastajad

Robert Annus
(Vanemuine)

1. … ühel päeval seljataga.
2. … siis kui teda päästma peab hakkama.
3. Miks? Ei-ei, ikka Vanemuine. Teadagi miks.
4. … Jah, muidugi.
5. Läbirääkimised on näidanud, et sügisel. Vajab täpsustamist, et mis aasta sügisel.
6. Misanstseen
Kannariiv miilav
rahustas Irdi kaose,
Andres perseus.
7. Lavastajaks hakka ei ikka, äkki.
———————————–
Uku Uusberg
(Eesti Draamateater)

1. … Toompeal
2. … Eesti riik on ainsana Eesti
teatriga nii otseses suhtes. Mina tahan hoida oma inimesi ja olla hoitud nende poolt.
3. Eesti teater on mu jaoks ikkagi mõtteliselt üks Teater. Vähe-masti võiks olla, minu pisuke idealism tahaks sellist mõtet hoida.
4. … ja pikutaks rahulikult edasi, armas muie näol.
5. Tõelise memme vaev pole ju tegelikult vaev, võib vaid nõnda teistele ta näida. Pole vaeva, on vaid armastus.
6. Stseen «Miseres». Tasan irdla Perna Riivhus maand ka Miikan, mata osus.
7. Tuleb kaaluda.