fbpx

Lauri Liiv pages popilavalt muusikali


«Mida ma kindlasti ei taha teha, on diskobänd,» tähendab muusikaliartist Lauri Liiv kindlalt. «See kõik oli omas ajas omal kohal, aga arvan, et oleks suhteliselt naeruväärne, kui ligi kolmekümnene onu teeb diskoliigutusi ja laulab kuumadest beibedest – las see jääb noorematele.» Ja naerab kuratlikult.
Et Lauri enam väga hea meelega popgrupis kaasa lööma ei kipu, on ilmselge. Vanemuises esietendunud «Chessiga» lisandus tema muusikalirollide kontosse juba kaheksateistkümnes. «Tunnen end teatrilaval üha rohkem ja rohkem kodus,» sõnab ta. Ning meenutab seepeale talvel paaris ööklubis tehtud nostalgiakontserte kunagise bändiga Black Velvet.
Aasta enne neid nostalgilisi katsetusi kinnitas ta poistele, et tema ei tule, ning üleüldse – tahab ta väga näha, kes on need inimesed, kes noid vanu lugusid kuulama tulevad. «Poisid suutsid mu ära moosida ja mäletan, et esimesel kontserdil olin rohkem närvis, kui eales olen teatrilavale minnes olnud.» Kogenud muusikaliartist oli igal juhul surmkindel, et bänd saab kaela raske tomati- ja mädamunarahe, sest publikul saab mõttes olla vaid üks: «Tulevad jälle need vanamehed ja laulavad jälle oma «Seitsetteist».
Aga üllatuseks olid omaaegsed 17aastased fännid vahepael suureks kasvanud ja kohal mis kohal. «See oli tegelikult positiivne,» kiidab Lauri takkajärele, kuid ei usu, et nostalgiakontserdid kordamisele lähevad. Ta pole selles aga jäägitult kindel: «Mine sa tea, äkki räägivad mu jälle ära! Olen leebe loomuga, mul on see jama. Ei oska ära öelda.»
Et Lauri hing kipub igal võimalusel muusikalilavale, siis jaasõna «Chessi» Anatoli rollile ütles ta sekundi pealt. «Teadsin, et tegu on raske asjaga.» Ta tunnistas päevi enne esietendust, et on mitu korda proovinud rootslaste «Chessi» DVDd vaadata, kuid pole kunagi seda suutnud.
Miks siis kohe jaavastus? «Ükskõik, mis libreto või süžee see pole, aga kui on selline muusikamaterjal, siis on see laulja unelm,» ütleb ta. «Sellepärast hakkasin sellest kohe kinni, mõtlemata, kas hästi maha saan. Ses mõttes on see lahe, et üle pika aja on see mulle tõeline väljakutse. Mõtlen, et see on mu enda puhul sammuke edasi.»
Proovide algus oli tema sõnul ülivastik, sest nii tema kui ka Koit Toome tulid proovidesse otse muusikali «Hair» tuurilt Saksamaalt ja mõlemal oli jälk viirus kallal. «Tugev bronhiit,» meenutab ta. «Esimesel proovipäeval käisime mõlemad Tartu kopsukliinikus. Igaks juhuks. Olime kaks nädalat täiesti haigena Saksamaal etendusi teinud ja siis hakata haige peaga kohe «Chessi» tegema… Oli hirm, kas hääl peab vastu.»
Tegelikult liitusid need kaks ülejäänud trupiga nädal hiljem. «Pakkisin kohvri esmaspäeva õhtul Tallinnas lahti, teisipäeva hommikul pakkisin selle uuesti kokku ja tulin Tartusse.»
Et siis ratastelt ratastele. Sest just selline Lauri viimase aja tempo on olnud. «Tegime tuurietendust «Hair», mis tuli välja Saksamaa kompanii all. Punt oli kokku pandud eri rahvustest artistidest: eestlased, tšehhid, rootslased, ameeriklased, sakslased ja üks inglane.» Etendus oli ingliskeelne, tuuritati põhiliselt mööda Saksamaad, natuke Austrias ja Taanis.

Artisti elu veereb ratastel

Kogemuse mõttes oli «Hairi» tuur tõeline kogemuste kogemus. «Suhteliselt kirju ja pidutsemisaldis seltskond oli,» muigab Lauri. Tõsi, proovide aegu väga ei pidutsetud, ikka alles tuuril olles. Ja siis olid kräude pidamise paigad Saksamaa hotellid. Nalja sai mõistagi kõvasti.
«Kuna iga päev tuli bussiga sõita 200–500 kilomeetrit ja kuna meil olid toredad tšehhi bussijuhid, kel oli küll GPS, kuid mida nad väga ei usaldanud, sest olid vanemad kui GPS, siis olime pidevalt eksinud ning jõudsime pidevalt hiljem ja ringiga sihtpunkti,» kirjeldab ta igapäevast reisirutiini. «Rohkem kui bussiaknast me Saksamaad ei näinud, kuid seevastu nägime tohututes kogustes Saksamaa hotelle.»
Põhipeod, need peetigi hotellitubades. Teiste sekka juhtus vähemalt üks hotell, mille töötajad, kuulnud sõna «muusikalitrupp», kahe käega peast haarama tõttasid. «See polnud aga nii väga meie, vaid sama kompanii eelmise tuurilavastuse «Joseph And The Amazing Technicolour Dreamcoat» süü,» pajatab Lauri. «Ma ei tea, mida see trupp seal hotellis tegi, aga kuna nad olid suutnud midagi ära lõhkuda, siis nähes, et sama kompanii järgmine trupp tuleb, polnud vastuvõtulauas töötav tütarlaps just väga õnnelik.» Isegi siis, kui tubades midagi ei toimunud, käis neiu valvsalt ukse taga kuulatamas ja kontrollimas. Tabasite ta teolt? «Tabasime, jah,» naerab Lauri. «Ta tuli isegi tuppa, kus ma lihtsalt vaatasin televiisorit, ja küsis: kas kõik on korras.»
Juulis läheb «Hairi» trupp uuesti kolmeks nädalaks tuurile. Kui aga pidevalt kodust eemal, siis oma kodu ilmselgelt tolmab praegu? «Tolmab jah,» noogutab ta rõõmsalt. «Viimane kord tabasin, et mul ei tulnud oma õndsas voodis und, sest polnud selle voodiga enam harjunud. Tartu ühiselamu voodi on hetkel omasem. Ja Saksamaalt tulles oli küll tunne: kui ma midagi oma elus enam näha ei taha, siis on see buss. Palun, kõik teised liiklusvahendid, aga mitte see.»

Teeks Koit Toomega camp-euroloo

«Kaks viimast aastat on muusikalirolle olnud järjest,» tõdeb Lauri, kes aina muusikalilaval püsinud. Järgmiste aastate märkmikud hetkel veel täiesti täis kribitud pole. Ühtejärge peaosi teinud Lauril pole staarikompleksi tekkinud, sestap ka pakkumisele mängida vasakult kolmandat põõsast viiendas reas võiks samuti kiire jaavastus tulla. «Kui on lahe põõsas, siis miks mitte? Mul staarikompleksi pole.»
Kui ta aga CVd täidab, siis professiooni kohta ta muusikaliartisti-nimetust kribima ei kipu. «Paneks tagasihoidlikult laulja, kolm punkti, näitleja – see viimane hästi väikeste tähtedega, et mõni draamanäitleja ei solvuks,» muigab ta. «Eeskätt olen aga ikka laulja, aga tahaks loota, et juba natuke näitleja ka.»
Eeskätt laulja ja natuke näitleja, kes enam popbändi teha ei taha, ei välista aga sugugi, et võiks kunagi end taas «Eurolaulul» katsetada. Ennegi käidud.
«Oleme Koit Toomega nalja teinud, et teeks ühe tõelise camp-loo, sellise hea ja halva maitse piiril ning lõpetaks selle tohutu püüdlikkuse ära, mida mõni meie eurohelilooja teeb,» muigleb Lauri, vihjates pingutustele, mida pärast nn. ebaõnnestumist Eurovisionil kohe tegema asutakse.
«Minu meelest pole Eurovision üritus, kus oleks ebaõnnestujaid. See on ühe õhtu fun ja kui eestlased suudaksid seda niimoodi võtta, oleks kõik korras. Aga vaatame, mis sest minu ja Koidu mõttest tuleb.»

Teeb «Chessis» kaunishingelist nässermeest
Prillitatud vunts, kellena Lauri Anatoli osas «Chessis» lavale astub, lööb esimesel pilgul jalad alt. See nässer ei saa olla Liiv! «Kui aus olla, siis minuga eriti ei konsulteeritud, lükati tooli ja visati pähe,» naerab Lauri. «Ma pole kunagi parukate ja grimmi suhtes väga pirts olnud. Kui see mind toetab ja on rollile vajalik, siis minugi poolest. Antud hetkel tunnen, et toetab.» Kuigi on Vanemuise peal küll neid prouasid, kes on Laurit nähes ahastanud: oi, mis nad sinuga küll teinud on – nii kole näss! Ega ta mingi kaunismees ole,» tõdeb Lauri. «Vaatasin peeglist ja mõtlesin, kelle nägu ma olen? Ja siis sain aru, et kui vuntsid ära võtta, olen oma isa 20 aastat tagasi. Sest tal olid ka sellised pudelipõhjaprillid.»
Kuidas saab aga selline nässer olla totaalne südametemurdja? «Selle muusikali kontekstis võib seda nii vaadata, et Gerli ei haara minu tegelasest kinni kui silmatorkavalt kaunist mehest, vaid pigem kaks üksikut haaravad kinni hetkest,» pakub Lauri. «Atraktiivsus on sel juhul teisejärguline. Tihtilugu on elus nii, et kui tunned end väga üksikuna, klammerdud hoopis kellegi kolmanda tüübi külge, kes pole kaugelt muinasjutuprints või -printsess. Lihtsalt selleks, et olla kellegagi koos.»

«Rannap ma just ei ole.»
Et profiartist Lauri videvikutunnil hardunult mõnd pilli mängiks, pole ette tulnud. «Põhimõtteliselt mängin klaverit, aga ega ma Rannap just ole,» muigab ta.
Kuue-seitsmeaastaselt pandi ta klaverit mängima ehk siis, nagu laste puhul ikka, lükati klaveri taha. Kui siis muusikaklassi lõpetas, jäi ka klaver totaalselt sinnapaika. «Ma ei puudutanud klaverit kolm-neli aastat. See oli mulle nii vastik,» tõdeb muretult. «Ma ei oskagi öelda, miks. Mulle meeldib väga klaverimäng, ehkki ma ise mingi pianisti-kusti ei ole. Ma ei tea, need lõputud heliredelid ja lood, mida pidi pähe taguma – see kõik ei olnud minu teema.»
Seevastu meeldib talle väga, kui kuuleb inimesi klaverit mängimas, kes oskavad ka improviseerida.
Mingeid muid pille peale selle õnnetu klaveri pole Lauril juhust õppida olnud. Kui just välja arvata see, et pioneeriajal oli ta trummar. «Väga tähtsalt tagusin seda, kõndisin ju otse lippuri järel,» naerab ta. Ei maksa aga arvata, et ta mõnd tollast rütmimarssi une pealt maha müristada võiks.