fbpx

Lauri Liiv: „Ma pole pidanud üheski muusikalis nii kõrgeid noote laulma, kui nüüd „Sweeney Toddis“!“


„Postitantsuks, mida „Sweeney Toddis“ teen, pole ma eraldi trenni teinud,” puhkeb laulja Lauri Liiv naerma. Vaatepilt, kuidas võltsvatsakas Lauri kohtuteener Beadle Bamfordina postil väänleb ja piruette sooritab, paneb õhku ahmima. „See efektne niinimetatud postitants sündis üsna viimasel hetkel viimastes proovides. See ei nõudnud liialt palju eelhäälestust ega harjutamist.”

Seevastu muusikapool nõudis sedapuhku erakordselt agarat harjutamist. „Ma ei ole küll peaosas, aga see partii, mis mul laulda on, on keeruline,“ tõdeb Lauri. „Ma pole kunagi pidanud üheski muusikalis nii kõrgeid noote laulma. See on minu jaoks täiesti uus kogemus. Kui ma aasta tagasi castingu’l käisin, ütlesin muusikajuhile, et tegelen nüüd aasta aega nende nootidega. Need olid mul olemas, aga kuidagi väga arad. Ma ei ole ju väga kõrgelt laulja. Aga selles muusikalis tuleb laulda teise oktavi re-sid, mis pole mugavad noodid, mida välja võtta.“

Üleüldse said artistid seekord proove tehes vett ja vilet. „„Sweeney Todd“ on nii keeruline materjal, sest see, et kõik lülid korraga käivituksid ja tööle hakkaksid, on erakordselt raske,“ tunnistab Lauri, et prooviperiood polnud kõige kergemate ja helgemate killast. „Stephen Sondheim on kirjutanud selle mitte eriti laulja- ja näitlejasõbralikult. Kõik peavad laulma selliseid partiisid, mis on kohati raskemad kui mõnes teises muusikalis. Lisaks seegi, et tuleb tajuda peent ja musta huumorit, mis kogu loo alt läbi jookseb. Kõik see niimoodi kokku saada, et see oleks vaatajale kerge, vaimukas ja õudne – see oli keeruline töö.“

Liutoru tõmbas naha marraskile

Kuid omamoodi lõbureisi saavad muusikalilaval kõik need tegelased, kes Rasmus Kulli või Priit Volmeri kehastatud kirgliku habemeajaja noa alla satuvad. Peen samettool, kus neil sulni muusika saatel kõrid läbi lõigatakse, läkitab nad otseteed liurenni. „See on nagu sõit Serena veepargis, lihtsalt peab teadma mängureegleid,“ muigab Lauri, üks mõrvatuist. „Esimene kord läksin suure hurraaga, oli suvine aeg ning mina maikas. Alahindasin seda liutoru – see tõmbas mu naha täiesti marraskile! Aga järgmisel korral, kui proovisin kostüümiga sõita, läks kõik hästi.“

Esimene sõit lõppes ka sellega, et äsja tapetud artist Liiv tõusis uljalt püsti, sest arvas, et teda pole üldse näha. „Tegelikult oli saali väga hästi näha, et laip kõnnib lavalt ära. Sain lavastajalt õppetunni, et surmarennist alla sõitnuna tuleb minutit kaks oodata, vaikuses lebada ja kui valgus maha läheb, siis hiilides minema roomata. Kõik teised laibad teevad sedasama.“

KALLE SEPP: „Ma ei teadnud „Sweeney Todd ist” muud kui Johnny Deppigafilmi”

„Esmalt tundus see muusikal mulle veider, sest ma ei teadnud „Sweeney Toddist” muud kui Johnny Deppiga filmi” tunnistab laulja Kalle Sepp (pildil), kes kehastab naiivset meremeest Anthony Hope’i. „Ma ei kujutanud ette, kuidas see publikule mõjub, sest see on eestlastele ikka väga võõras tükk.”

Oma mõtete kinnituseks tegi Kalle eksperimendi. Tulemus polnud teab mis paljulubav. „Umbes 20 inimesest, kellele rääkisin, et hakkan Tartus tegema suvel „Sweeney Toddi”, teadis vaid üks, et Anthonyl on lugu „I Feel You Johanna”,“ kõneleb Kalle. „See üks küsis, et sa teed tegelikult ka seda rolli või? Aga kahekümnest üks! See hirmutas. Mõtlesin, et ei tea, kas saalid lõpuks täis ka tulevad!”

Nüüd Kallel säärast hirmu enam ei ole, et kõigile teada-tuntud muusikalidega „Evita” ja „Ooperifantoom” harjunud publik kirgliku parduri põnevusloo maha hääletaks. Vähemalt esietenduspublik huilgas ja plaksutas vägagi hoogsalt. Püsti seistes, nagu kombeks.

„See tükk on tegelikult nii äge,” särab Kalle. „Muusika ja dramaturgia, mille Sondheim on teinud, on nii täpselt paigas. Usun, et saalid tulevad ikka täis ka. „Sweeney Toddil” lihtsalt pole neid kaht hitti, mida kogu maailm siinpool Atlandi ookeani rõkkab. Teispool ookeani on ilmselt teistmoodi.”

Ehkki kirgliku habemeajaja kliendid lõpetavad oma maise teekonna hakklihamasinas ja sünnivad uuesti inimlihapirukaina, pole Kalle seni pagaritooteist loobunud. „Miks ma peaksin lihapirukaist loobuma?” pärib ta naerdes. „Ses loos on ju ilusasti ära põhjendatud, miks Sweeney Todd hakkab inimestest lihapirukaid tegema. Aeg on hull, liha ja raha napib, ja lõppude lõpuks on vaja kätte maksta kõige selle eest, mida sulle on tehtud – küll väga kaua aega tagasi, aga närib ikka sees. Usun, et mingil hetkel suudavad kõik vaatajad end selle tegelasega samastada.”

VALTER SOOSALU: „See lugu on vähem naiivne kui mõni muu muusikal.“
„Arvan, et itaalia aktsendiga rääkimine oli selle muusikali prooviprotsessi aegu kõige loomulikum asi – mu lauluõpetaja on itaallane,” naeratab muusik Valter Soosalu (pildil), kelle rolliks „Sweeney Toddis” on šarlatanist pardur Adolfo Pirelli. „Ma ei kopeerinud teda, aga olen näinud, mismoodi need mehed räägivad. Itaalias veedetud aeg aitas mind päris palju.”
Valter tunnistab, et eblakat habemeajajat oli päris lustakas mängida. „Mul ei olnud dublanti ja seega sain kõik proovid teha ise,“ lausub ta. „See andis mulle kindluse ja lõpuks sain vabaneda tehnilisest mõtlemisest ja täita rolli.” Ehkki Valtri tegelane langeb kolleegi habemenoa all, jääb tal ära peen liuglemine surmarennis. Sweeney Todd suskab šarlatani lihtsalt kasti ja laseb tal seal üsna pikalt vedelda. „See võib tunduda väga pikk aeg, aga tegelikult ei ole,” naerab Valter, et juturaamatu lugemiseks mahti ei tuleks. „Pealegi on kastis väga pime, seal ei saagi lugeda. Olen päris rahul, et ma teiste kombel surmarenni proovida ei saa -ma pole just ekstreemsusi armastav inimene.”
Kuigi „Sweeney Todd” pole Valtrile esimene muusikal, kus kaasa teha, pole ta enda sõnul väga suur muusikali kui žanrl patrioot. „Aga „Sweeney Toddi” muusika on mulle tõesti väga meeldinud ja olin seega väga rõõmus, kui mulle see pakkumine tehti,” sõnab ta. „On erinevad põhjused, miks elu on mind viimasel ajal Vanemuise teatriga kokku viinud. Aga „Ooperifantoomi” puhul, kus sain ooperilaulja rolli teha, paelus mind võimalus teha osa nii, nagu ma oma itaallasest õpetaja juures õpin. „Sweeney Toddi” puhul mängis rolli see, et see tükk mulle lihtsalt väga meeldib, sest see on vähem naiivne kui mõni muu muusikal. See räägib publikuga üsna otse ja selgelt.”