Lauri Liiv hakkab Koit Toomega uues muusikalis suudlema!

Jaanus Kulli, Õhtuleht

“Seitseteist, hirm ja rõõm ei ole sulle võõrad,” laulis peaaegu sama vana Lauri Liiv koos Black Velvetiga tosin aastat tagasi. Nüüd on muusikalilauljaks saanud Lauril turjal 32 aastat, kontol 18 muusikali, kuid nagu ta ütleb, pole hirm ja rõõm talle praegugi võõrad.

Seda ennekõike vabakutselise staatust ja sügisel Vanemuises väljatulevat “Ämbliknaise suudlust” silmas pidades. “Samapalju kui see on suur väljakutse, on see ka hirmutav,” kinnitab Lauri.

Teatrisse, eriti ooperisse armus Lauri juba lapsepõlves. Lavakool jättis ta ometi kaks korda ukse taha. Otsa kooli jättis ise, sest muid tegemisi tuli korraga liiga palju peale. Algul Black Velvet. Siis esimene muusikal “Kuningas ja mina”. Nüüd on tema kontol juba kaheksateist muusikali.

Kas muusikal on just see sinu žanr?

Vist jah. Vähemasti nii on kujunenud. Sest kui ma hakkasin kunagi laulmist õppima, tahtsin salaja ka teatrit teha. See on tõsi. Ja muusikateatrit. Aga seda ma küll ette ei kujutanud, et sellest saabki nagu minu tee. Lihtsalt nii on läinud. Loodetavasti on nende aastatega minus kui mitteprofessionaalses näitlejas siiski mingi areng toimunud. Igatahes üha rohkem on see žanr mulle armsamaks saanud.

Piilusid sa ka lavakunstikooli poole?

Piilusin küll. Kohe pärast kooli ja hävisin täiega. Täiesti arusaadavatel põhjustel. Olin sedavõrd närvis, et isegi ei mäleta, mida ma seal tegin. Ühesõnaga, esimesest voorust kaugemale ei jõudnud.

Tõotasin Toompealt alla lonkides, et sinna katsetele ei lähe ma enam kunagi.

Ent järgmine kord võttis kursust vastu Elmo Nüganen. Olin tema ja ta teatri suur fänn. Näiteks “Nukkude akadeemiat” käisin viis-kuus korda vaatamas. Siis mõtlesin, et OK, söön oma sõnu ja lähen uuesti proovima. Jõudsin isegi eelvoorudest edasi, aga ometi jäin ka seekord kooli ukse taha. Raske öelda, miks nii läks. Ju see siis polnud minu tee ja ma ei pidanud niiviisi teatrisse saama.

Öeldakse, et kolm on kohtu seadus.

Kolmandat korda ma tõesti enam ei läinud.

Kodus oli väike teater

Suur lava ja prožektorivalgus oli sul silme ees juba lapsepõlves?

Kas just silme ees, aga see on tõsi, et juba lapsest peale käisin ma koos ema ja isaga teatris. Ju nad said aru, et see mind jubedalt köidab. Esimene teatriskäik oli kaheaastaselt “Pipi Pikksukka” vaatama. Aga kuskil viie-kuueaastaselt armusin ma ooperisse. Ema märkas seda samuti ja tassis mind Estoniasse kõike tükke vaatama. “Carmen” ja “Traviata” olid vist need, mis mind ära võlusid.

Mul oli kodus lausa oma väike teater, mille isa mulle neljandaks sünnipäevaks meisterdas ja kus ma hakkasin varem Estonias nähtud tükke uuesti mängima ning sundisin ka oma vanemaid neid vaatama. Kusjuures need etendused olid nagu päris, koos vaheaegadega venisid kolme ja poole tunniseks.

Hiljem tegin ma teatrit ka Väike-Õismäe keskkoolis. Algklassides olid need küll rohkem klassijuhataja korraldatud klassikalised jõulunäidendid, kus keegi oli kuusk või midagi muud. Keskkoolis kirjutasin juba ise paar väikest näidendit kokku ja sundisin siis klassikaaslasi nendes ka mängima.

Sinu kõige kallim vara on hääl. Või vähemalt üks kallimaid varasid. Kui tihti sa sellele mõtled? Kui hoolikalt oma häält hoiad?

Ma ei tea, palju ma teda nüüd teadlikult hoian või palju teda teadlikult hoida saabki. Aga mis on tõsi, et pikemate pauside ajal üritan kas või kodus laulda, et hääl vormis oleks. Juba paar kuud ilma tööta on tunda, et hääl hakkab rooste minema. Minu puhul on küll see, et mida rohkem ma laulan, seda paremas vormis hääl on.

Oled vabakutseline, see tähendab, et kord oled laval igal õhtul, siis ootab ees aga suur tühjus. Kas see ka hirmutab ja stressi viib?

Kui telefon juba pikka aega pole helisenud, tuleb väike närv ikka sisse. Üks asi on see, sa tahad laulda ja olla laval. Teine põhjus on väga proosaline. Me kõik tahame elada. Paraku pole siinsed honorarid sedavõrd suured, et võid ennast aastaks vabaks võtta ja üldse mitte midagi teha. Nii et sa pead kogu aeg rakkes olema. Eks need pinged ole nagu osa vabakutselise elukutsest. Sa pead sellega arvestama ja oma sissetulekuid paremini plaanima. Midagi ka soki sisse jätma.

Kui näiteks pärast naasmist Kuubalt, kus ma kogu oma raha huugama panin, tekkis töös lausa pooleaastane paus, lõi korraks pähe juba mõte, et äkki peaks pillid päris kotti panema. Aga nagu elus tihti, et just siis, kui pähe ronivad kõige mustemad mõtted, hakkas telefon helisema ja asi läks jälle hooga üles.

Kuidas sa oma depressioonihetkedest üle saad?

Õnneks olen ma positiivne inimene. Väga sügavasse masendusse ei kipu langema. Olen sotsiaalne inimene ja üritan enda ja sõprade ja ka vanemate abil ree peale tagasi saada.

Või siis mingisuguse tegevusega. Mind aitab hästi näiteks füüsiline liikumine. Trenn.

Oled osalenud ka väljaspool Eestit mitmes muusikaliprojektis. Kui tihti sa sealseid honorare peo peal veeretades oled mõelnud, et pühikski kodumaa tolmu jalgadelt.

Need mõtted käivad hooti. Peamiselt on senised tööd tulnud pakkumistena. Kui välja jätta Helsingi, kus ma castingu läbi käisin. Selles mõttes pole tulnud mul neid kadalippe läbi teha, et saada sadade seast välja valitud. Tõsi ta on, et stabiilsema töö saamiseks peaks vahelduseks kuskile ära kolima. Ennekõike olen mõelnud Saksamaa peale. Võib ju ka siit casting’utel käia, aga siis ei saa nii hästi infot kätte ja see on kulukas.

Kui sa parajasti proove ei tee ja õhtul ka etendust pole, siis milline on Lauri Liivi üks täiesti tavaline päev?

Olen hästi laisk, see tähendab, et ma ei tee suurt midagi. Kuna mul on väike korter, liigun ma põhiliselt toa ja köögi vahet. Aga lemmikkoht on mul enda voodi. Seal ma loen, söön ja vaatan filme. Olen suur filmisõber. Kui just mitte igal õhtul, siis üle õhtu vaatan kaks-kolm filmi, see tähendab, et kõik läheb poole ööni välja. Tegelikult olengi ööinimene. Pooled ööd kuluvad ka lugemisele. Käin ka teatris, kuigi viimasel ajal olen muutunud jube valivaks. Või lähen ujuma.

Oled oma lemmikreisisihtpunktidena maininud Berliini ja Kuubat. Üks on modernne linn ja teine kauni loodusega maa. Kus sa ennast paremini tunned, urbanistlikus keskkonnas või metsavaikuses?

Eks ma rohkem olen ikka linnainimene. Mulle meeldivad suurlinnad oma rahutusega. Isegi kui ma pole melu sees, meeldib teadmine, et alati on see võimalus sinna sukelduda.

Metsavaikus käib hooti peal. On küll neid perioode, kus tahaks täitsa ära minna. Kahjuks ei ole mul endal maakodu ja nii tuleb sõprade omadesse pressida. Kuigi kuskil võiks ju oma maakodu olla.

Järgmine suurem väljakutse on Vanemuises sügisel välja tulev “Ämbliknaise suudlus”.

Kõige suurem ja kahtlemata siiamaani tehtud asjadest kõige hirmutavam. Sisuliselt on see kahemehetükk, kus vahel on uhked shownumbrid ja palju ilusat muusikat. Ent kõige rohkem on seal jube palju teksti. Vaatasime just koos Koiduga (Toome – J. K.) DVD pealt selle muusikali üht versiooni ning kui see otsa sai, oli meie vahel kõigepealt pikk vaikus. Kuni viimaks arvasime, et kui me selle tõesti peaks ära tegema, oleme kõvad kutid, kui aga mitte, ei paku ilmselt keegi kümme aastat meile tööd. Laulu on seal üsna vähe, aga draamateksti jällegi kilomeetreid. Samapalju kui see on suur väljakutse, on see ka natuke hirmutav.

Sõbrad, naps, lollused

Usud, et sul on laval nii näitleja kui ka lauljana veel arenguruumi?

Arenguruumi on veel kõvasti. Nüüd jääb vaid loota, et saaks esitada muusikat, mis oleks uus väljakutse. Viimati oli see kogemus “Chessiga”. Eelnevast perioodist aga “Aida” ja “Hüljatud”. Need on olnud kui etapid, kus olen sunnitud oma varjust üle hüppama. Kui ainult sellist tööd rohkem oleks. Arvan, et hääle ja tehnika otsimine on lõputu protsess ja sellepärast ma loodangi, et tuleks vaid üha raskemat tööd.

Kas kõik sinu sõbrad ja tuttavad kuuluvad muusikute seltskonda?

Omal ajal Otsa kooli päevil tekkis meil sõpruskond, kellega siiamaani läbi käime. Küll vähem kui vanasti. Sest kõigil on oma elu, tööd ja tegemised. Sõpruskonda kuuluvad Maiken, Kaire Vilgats, Lauri Pihlap, Susan Lilleväli, Koit Toome, Janika Sillamaa ja Nele-Liis Vaiksoo. Mis eriti tore, et isegi kui ma pole nendega kaua kokku saanud, on taas kohtudes alati hea ja kodune tunne. Võin olla täpselt nii, nagu ma olen ja jutt läheb edasi sealt, kus viimati pooleli jäi. Ju see siis sõprus on.

Kaks minu südamesõpra pole üldse muusikaga seotud. Ja ongi hea. Sest väljaspool tööaega ei viitsikski kogu aeg muusikast ja teatrist jaurata. Vahepeal on hea olla ühenduses ka nii-öelda reaalse maailmaga.

Mida sõpruskonnaga ette võtate? Koorilaulu te ometi ei tee?

On sedagi tehtud ja varasematel aegadel eriti. Peol võtab keegi justkui õhust viisiotsa üles ja siis liituvad ka teised. Mõnikord on sellelaadsed kontserdid veninud lausa paaritunnisteks.

Maikenil on väga tore Kalamaja korter. Mitte et me seal väga tihti käiks, aga aeg-ajalt Maiken näiteks korraldab õhtusööke, kuhu kõik midagi kaasa võtavad ja Mai-keni elukaaslane valmistab süüa. Eks aeg-ajalt võetakse ka napsu. Nii et pigem on need kokkusaamised kodused kui väljas käimised.

Kuidas reageerisid sellisele inetule seigale, kui ajakirjanduses ilmusid fotod, millel sa Marko Reikopi süles istud?

Ei saa öelda, et see on elu kõige õnnelikum päev, kui eraelust avaldatakse segaseid pilte. Teisest küljest suhtun ma sellesse huumoriga. Sest esiteks me kõik oleme inimesed. Vähemalt mina arvan, et ma olen. Me kõik võtame aeg-ajalt napsu, oleme teinud lollusi ja jäänud valedele piltidele, mis võib-olla ei peaks avalikkuse ette sattuma. Väga häguselt ma isegi mäletan selle pildi sünnilugu. Aga väga häguselt, sest alkohol oli teinud oma töö.

Olen ka seisukohal, et kõigest ei pea rääkima. On inimesi, kes tahavad kõigest rääkida. Mina arvan, et eraelu peab jääma enda teada. Kuigi ma annan endale aru, et avaliku elu tegelasena pean ma seda loori tahes tahtmata natuke kergitama.

 

Lauri Liivil on jätkunud rolle Saigonist Buenos Aireseni

Lauri Liiv on õppinud pop-jazzlaulu G. Otsa muusikakoolis. Debüüdi muusikalilaval tegi ta 1988 Lun Tha rollis muusikalis «Kuningas ja mina». Aasta hiljem mängis Pahedrat «Linnupuuris». 2000. aastal tegi eduka rolli Eesti Draamateatri «Väikeses õuduste poes». Järgnesid «Vampiiride tants», «Hüljatud» (2001), «Evita» (2002) ja sama aasta sügisel «Miss Saigon», 2003. aasta sügisel «Oliver» ja pool aastat hiljem jälle «Miss Saigon» Helsingi linnateatris. Märkimata ei saa jätta ka Lauri Liivi esitust Elton Johni ja Tim Rice’i «Aidas» (Vanemuine) ning sama teatri lavastust «Jesus Christ Superstar» (2004).

SUUDLUS? «Oleme Koiduga piisavalt vabameelsed!»

Vanemuise teatris oktoobrikuus esietenduvas muusikalis «Ämbliknaise suudlus», kus peategelasi kehastavad Tanja Mihhailova, Koit Toome ja Lauri Liiv, on ka stseen, kus Koit Toome ja Lauri Liiv suudlema peavad.

«Muusikalis on tõesti stseen, kus tegelaskujud Molina ja Valentin peavad suudlema ja nii lihtne see ongi. Mitte Liiv ja Toome ei hakka laval suudlema, vaid nende kehastatavad karakterid. Ärgem unustagem, et tegu on teatriga. Arvan, et oleme Koiduga piisavalt vabameelsed ja oma ala professionaalid, et selle väikse asja pärast etendus tegemata küll ei jää,» tõdeb Lauri.