Laura Peterson lapsena näitlejaametist ei unistanud
Riho Laurisaar, Eesti Päevaleht
Näitleja Lembit Petersoni tütar Laura Peterson on tänavusest hooajast uus Vanemuise teatritrupi liige ja mängib praegu lavastuses “Tühirand“. Riho Laurisaar küsib, kuidas sai kunagi arvutifirma asutamisest mõelnud tüdrukust lõpuks hoopis näitleja.
Kas huvi teatri vastu tuleb kodust? Ning kas asjaolu, et terve teie pere on olnud teatriga seotud, on kunagi ka segavaks osutunud?
Oleks ilmne vale öelda, et huvi teatri vastu pole algust saanud kodust. Päris lapsena tundus mulle iseenesestmõistetav, et minust saab näitleja. Kuid et minu väikevend kuulutas samuti veel päris lapsena, et temast saab kalastaja nagu isagi, siis arvatavasti ei olnud ka minu tollane valik kuigi teadlik. See oli lihtsalt õhus.
Mina olen oma seotuse üle oma vanemate ja õdede-vendadega väga rõõmus, ehkki mõnikord paneb see mind kummalistesse ja keerukatesse olukordadesse. Enne keskkooli olin ma veendunud, et minust näitlejat ei saa. Pigem teen arvutifirma või hakkan sisekujundajaks. Olin tollal väga praktilise mõtlemisega. Aga alates keskkoolist ei kaalunud ma tegelikult teisi variante peale teatritöö kuigi tõsiselt. Ma ei saanud üldse aru, miks inimesed peaksid tahtma midagi muud teha. Seda viimast seisukohta olen nüüdseks mõneti muutnud.
Olete jõudnud juba mängida üsna mitmes lavastuses. Milline neist on teile enam istunud ja miks?
Raske küsimus. Väga raske on üht tööd välja tuua. Mingi töö tegemise hetkel püüad ju ikka sellega maksimaalselt kaasas olla. Ma ei ole veel ka nii palju teatrit teinud, et võiks midagi liinitööks nimetada ja teiselt poolt midagi eriliselt välja tuua. Koolis saime proovida väga erinevas laadis mängimist, kuid psühholoogilise realismi otsingud jäid kahjuks ainult etüüditasandile. Sestap olen sellest puudust tundnud.
Praegustes proovides saan sellega tegeleda. Teen kaasa Theatrumis, Dostojevski jutustuse järgi valmivas lavastuses “Valged ööd”, mis esietendub selle kuu lõpus. Kui koolitöödest midagi välja tuua, siis ehk “Loomade farm”, “Lemminkäinen” ja “Keeleuuenduse lõpmatu kurv”.
Ilmselt on paljudel näitlejatel oma unistuste roll. Kas ka teil ja mis?
Loomulikult erutavad teatud rollid kujutlust rohkem kui teised. Ja kui kuuled, et kusagil hakatakse seda tükki lavastama, on pisut kahju, kui ei saa seda tegelast seal kehastada. Kuid see, kas töö on huvitav ja rõõmustav, ei sõltu enamasti sellest, kas oled rollist kolm aastat unistanud, vaid sellest, kuidas ja kas koostöö toimib ehk kas inimesed, kes seda koos teevad, teevad seda tõesti koos. Kui see juhtub, ei ole oluline, kas roll on kolm aastat sul meeles mõlkunud või mitte.
Eestis on komme, et teater on tõsine koht, kuhu minnakse hoolikalt riietatult ning mida ei tohi liigselt kritiseerida. Mis te arvate, miks see nii on?
Mina olen teatrisse minnes pigem see, kes kampsuni selga tõmbab ja viimasel hetkel saali tormab. Tõsi ta on, et olen mitmi korri sestap saanud väärikamate külastajate uudishimulike pilkude osaliseks. Võimalik, et pidulikult riietumise traditsioon on tekkinud sellest, et kuna paljud teatrimajad on olnud nii uhked, siis tahetakse end interjööriga vastavusse viia – et olla lühtrite ja sameti vääriline. Ja see on ilmselt ka osa enese häälestamisest millegi olulise vastuvõtmiseks, mida ju teatrietenduselt oodatakse. Et ta midagi hinges liidaks või lahutaks.
Te olete tulnud Tallinnast Tartusse. Mõnele pealinnaga harjunud inimesele on sedapidi liikumine sageli vastuvõetamatu või ületamatu katsumus. Kas ka teile?
Eesti on oma tilluksusega üsna terviklikult tajutav, nii et ma tegelikult eriti suurt vahemaad ja vahet Tartu ja Tallinna vahel ei taju. See on ilmselt tingitud minu mitmel põhjusel ülirändavast eluviisist. Kui neid linnu seestpoolt omavahel võrrelda, leiab muidugi, et nad erinevad märksal määral, aga et ma olen Tartu eluga seestpoolt alles nii vähe tuttav, siis toon esialgu välja vaid selle, et Tartus on kuidagi uudishimulikumad inimesed.
Millised on senised muljed Vanemuisest?
Esimesed muljed Vanemuises olemisest on väga armsad. Saime teha oma kursakaaslastega koos tükki väga toreda lavastaja ja kunstnikuga ning töötada materjaliga, mis kõneleb olulistest asjadest. Ehk nagu eelnevalt öeldud – saime kokku.
Laura Peterson
•• Sündinud: 30. septembril 1983
•• Õppinud: Gustav Adolfi gümnaasiumis, Vanalinna hariduskolleegiumis ja Eesti humanitaarinstituudis
•• 2006. aastal lõpetas EKMA lavakunstikateedri 22. lennu Priit Pedajase juhendamisel
•• Kaks kuud õppinud ka Inglismaal Rose Bruford College´is
•• Tulevad rollid Vanemuises: linnupoeg Pipo (Andrus Kivirähki “Lotte reis lõunamaale”, 2006), Betty Parris (Arthur Milleri “Salemi nõiad”, 2006)