Lastetükk, kus keegi ei möirga
Laupäeva keskpäeval esietendus Sadamateatris Vanemuise egiidi all «Kratimäng». Margus Kasterpalu kirjutatud-lavastatud tekst.
Tõsi, mitte lambist kirjutatud – näitemängu aluseks on Edgar Valteri lasteraamat «Isand Tuutu ettevõtmised». Ja mitte lambist ei ole filoloog ja festivalikorraldaja – teatrimees niikuinii – Kasterpalu lavastajana riigiteatri püünele astunud.
«Kratimängu» tegelik esikas oli pea aastapäevad tagasi, detsembris 2003, ja mängupaigaks Lutsu Teatrimaja. Tootvaks institutsiooniks selle aasta 1. oktoobrist lõplikult hingusele läinud Tartu Teatrilabor (hingedepäeval paneme küünla). Siis mängisid Katrin Pärn ja Aivar Tommingas seda soojalt kulgevat lugu kümmekond korda.
Siis lastele tehtud teatritükk üleriiklikusse meediasse ei jõudnud, nüüd, professionaalselt parnassilt küll. Ja vähe sellest, üle Rüütli tänava on Taaralinnas suur banner tõmmatud, mis saali kutsub. Selle reklaamikanali hind on viiekordne number kroone ja arusaadavalt pole selline kulu võimalik «nurgatagusele» teatritegemisele.
Osteti sisse
Ja üleüldse – ei ole tavaline, et riigiteater «erategijatelt» valmis produktsiooni sisse ostab. Viimastest aastatest meenub vaid Rakvere teatri repertuaari ostetud Eili Neuhausi lavastus «Lesed» (1999), aga see oli direktor Indrek Saare sõnul pooleldi omamaja asi niigi, teater lihtsalt maandas riske – ootas tulemuse ära ja kui see sobis, siis maksis kinni ka arved, mis projekti puhul tegijate kanda oleks jäänud.
«Kratimängu» ühendas Vanemuisega vaid näitlejate põhitöökoht. Lugu, mida me näeme, on kuidas seda nüüd kõige täpsemalt öelda armas. Ja vastuvõetav nii kolmeaastasele põnnile kui ka kümnesel noorele preilnale, nagu esietendus näitas. Ja ma usun, et lastetüki puhul on see parameeter, mille tagant kvaliteedimärk piilub. Annab see ju selge tunnismärgi, et trupp on mitmeplaanilise asjaga maha saanud. Erinevatel tasanditel loetava.
Erinevas vanuses laste ja ühevanuste täiskasvanute intelligentsi diferents võib küll sama suur olla, aga ega see adultselt viisakalt saalis istudes välja ei paista. Põnni igavusest sündiv nahin seevastu küll. Ja nahinat ei olnud.
Lapsel aega süveneda
Muidugi, pettuma peavad need vanemad, kes lapse kivirähkselt suunatud maailmapildi järgi ringikappavaid tulihändi vaatama viivad (kuigi ainult poolikult, sest oma hillitsetud, ütleksin isegi, kasterpalulikult hillitsetud viisil lendlevad tulihännad on lavastuses täiesti olemas) – ainuüksi Toomas Lunge kujundatud mängutoosist tõukuv heliriba on selline, millega möirgavad mõisa moosivargad kokku ei käi.
Aga eks heliriba ka lavastusest sünnib, muidugi.
Lapsed, ma usun, küll petta ei saa. Pigem mõjub me plahvatavate limburgerite ajajärgul selle lavastuse toon positiivse šokina. Järsku ei olegi nii, et lapse tähelepanu võitmise nimel tuleb ühes sekundis kolm ühikut infot anda.
Vastupidi – lapsel on aega süveneda, vaadata. Juba alguses. Talle antakse aega, et võõras suur mees onu Teodor omaseks saaks. Ja edaspidi, et iga lause mõte mõnusalt kohale voolaks. Kui tegelased omad ja situatsioon määratud, siis algab lavastuse mängulisem ja kiirem osa. Siis võib, on omad. Ja laps ei väsi. Mõnus.
Täiskasvanul samamoodi, väljas on Guns’n’Roses – «Nothin’ lasts forever, even cold november rain» –, saalis on mõnus ja soe. Vaatad, ja aeg kulgeb.
Kui ma väikene poiss olin, oli ka minul oma onu Teo. Ta tuli mulle meelde. Ja see on hea.
Lisaks veel – soovitan kõigil teatrist kavakaardi kaasa võtta. Kaardi ühel poolel õpetatakse, kuis käepäraste vahenditega pesunäpi-kratti teha, teise poole võib sõbrale saata. Mardi- või kadripäevaks näiteks.