fbpx

Lapsepõlvest laulurästaga


Virumaa Teataja, Inna Grünfeldt

Meie, täiskasvanud, kipume jagunema nendeks, kes mäletavad lapsepõlve kui sündmuste jada, ja nendeks, kes mäletavad seda kui tunnete jada.

Teise alaliiki kuulujad võivad kinnitada, et jutt helgest lapsepõlvest on distantseeritusest sündinud legend. Urmas Lennuki teatritöödes on näha, et ta teab seda ülimalt hästi.
Urmas Lennuk on viidanud, et tema lavastus “Tappa laulurästast” mängib Bullerby-variatsioonidel ehk siis puudutab õnneliku lapsepõlve süütuid muresid ning nende kaudu last täiskasvanus.
Puudutabki. Aga hoopis teisel kombel kui Bullerby idüll. Täiskasvanutel on kombeks arvata, et nad vastutavad, suunavad, hoolitsevad, loovad turvatunnet. Või vähemasti on see nende kohustus. Iseasi, kuivõrd on kohustuse täitmine nende võimuses või suutlikkuse piirides.
“Oh-jah, need lapsepõlve süütud, muretud mängud, jajah,” või umbes nõnda ohkas Astrid Lindgreni “Bullerby lastes” kiiktoolis eluõhtut veetev vanaisa, kellel vanuse kõrgusest silme ees maailmaasjade tervikpilt. Aga lapsele, kui tahes hoitud ja täiskasvanute meelest murevaba oleks ka ta elu ja keskkond, pole muretust ette nähtud.
Lapsel on oma mured, mis ei lange sugugi kokku suurte inimeste omadega ning ehk seetõttu peavadki täiskasvanu rolli sulgunud neid kergeteks ja tühisteks. Aga ei ole ju. On hoopis suuremad ja valusamad. Sest tundemaailm on veel kaitsekihita ja sisemine õiglustunne nüristumata.
Mõni tühiseks peetud asi, juhtum või ütlus, saati siis patuks arvatud tapetud laulurästas, omandab lapse jaoks hoopis teise mõõtkava, ikka väikese inimese tundlikkuse, pisikese elukogemuste pagasi ja tohutu alateadliku lapsetarkuse taustal.
Täiskasvanud seda eriti ei märka või ei oska selle nähtusega midagi peale hakata, sest lapsed hoiavad sügavamad mured tihtipeale endas, et neile armsaid suuri inimesi kaitsta. See liin on lavastuses “Tappa laulurästast” lastes imeliselt, hapralt ja sitkelt kauniks ning enesestmõistetavaks mängitud.
Nirksilm (Liisa Pulk) ja Jem (Andres Mähar) ning trotslikkusest lahti sulav Dill (Maria Soomets) hoiavad oma täiskasvanuid ja kaitsevad nende purunemisohtlikku eksistentsi. Nirksilm lausa füüsiliselt, päästes siira sekkumisega advokaadist isa Atticuse (Hannes Kaljujärv) elu.
Lapsed ei suuda alati täiskasvanute teemasid mõista, kuid nende vaistudel põhinev elutunnetus, sulam leplikkusest ja leppimatusest, loob alateadlikult kallite ümber turvatsooni. Nad ise sellele ei mõtle. Nende mured paiknevad hoopis mujal. Täiskasvanud enamasti ei taipa seda märgata. Ehkki on erandeid.

Lapsepõlvesahtlites on rohkem arusaamisi ja vastuseid, mängudes kujutlusi ja lennutunnet, piiride kompamise põnevust ja pinevust, kui arvata või mäletada oskaks. Laste otsekohese maailma väärtushinnangute põrkumist täiskasvanute omaga nimetame paraku õppimiseks või sotsialiseerumiseks. Õelalt lapsi alandavat “proua Boad” tuleb pidada korralikuks inimeseks, aga Kollist oleks targem eemale hoida, surume puhta vaate ette konventsionaalse mõtlemise silmaklappe.
Ehk oleks maailm parem koht, kui suudaks ajuti lapsesilmade kaudu mõista, mis on patt ja kust läheb lubatavuse piir, seda siiski absolutiseerimata, sest lapsed oma siiruses võivad olla ka ütlemata julmad. Ent see pool jääb “Laulurästas” üksnes kolli-fantaasiatesse.
Hannes Kaljujärve Atticuses on küllaga isaarmastust ja empaatiavõimet, aga üksikvanemast advokaadil pole enamasti laste jaoks aega. Isa Atticuse eetilised, moraalsed ja hingelised probleemid justkui kõrguksid laste kohal, puudutades neid vaid ümbritsevate suhtumiste kaudu.
Kunagi otsesõnaliselt kuum mustanahalise kaitsmise teema on ajas teisendunud ning tähendab kaasaja ja lavastuse kontekstis pigem teistsugust, tõrjutut, paariat.

Atticuse otsustavus tööülesande (või nagu praegu öeldaks – väljakutse) vastuvõtmisel hoiab loo ühte liini, kuni põrkub teisega, sama erandliku, kuid isiklikuga ehk tüdrukute sooviga omavahel abielluda. Natuke mõistmatuks jääv muudatus võrreldes romaaniga, et Dillist on saanud tüdruk, kannabki tähenduslikku märki pigem Atticuse teemal, tema hingesuuruse avajana.
Liina Olmaru järsu olekuga Calpurnia välise jäikuse varjust piilub väga avar ja kuldse südamega inimene, kes suudab võrdselt hästi toimetada ja nõu anda nii laste kui ka täiskasvanute poolel. Napilt ja otsekoheselt, aga targalt ja mõjusalt öeldud sõnades kätkeb alati midagi teist edasi aitavat.
Kerge viipega mängib Olmaru sinna sisse üksiku naise kompleksid ning tasase tugeva kiindumuse Atticusse. Kui Calpurnia paneb humoorika väljakutsuvusega suitsu ette, paneb see täpi karakteri “i” peale. Atticuses ja Calpurnias on laps alles. Lavastajast rääkimata.
Liisa Pulga Dillis on nõnda palju ausat lapselikkust, et seda ei tihkakski mängimiseks nimetada, sedavõrd ehedalt on laval lapse hing. Ka Maria Soometsa Dilli valitseb aus lapsemeel, hoiakutes väikese inimese sisevastuolude nurgelisus, millest valusaim isa-teema. Andres Mähari Jem oma poisilikus eneseteadvas põmmpäisuses on üks ütlemata hooliv vend. Kolmekesi moodustavad nad kaitsva müüri oma täiskasvanute ümber.
Liisa Soolepa kujundus viib mänguruumi nii vormilt kui sisult mitmele tasandile. Kartoteegikastid ja selles peituvad mälestused, kõrvulukustavalt kärisevad paberseinad ning volditud lennukite tiivulised piruetid. Tarmo Keskülli muusika loob lavastusele head sideainet.
Urmas Lennuki “Tappa laulurästast” kõnnib lavastajale omaselt sügava mõistmise ja hoolimise radadel, mis pikitud ootamatuste, knihvide ja väikeste piprateradega (nagu helkur Ku Klux Klani peakotistatud mehe rüü küljes, viitamaks, et omakohtumeestele on oluline ohutus ja seaduskuulekus).
“Tappa laulurästast” läbistab märkamatult täiskasvanulikkuse kaitsekihid, puudutab, paneb vaataja parema mina võbelema. See on hingeäratav lavastus, millelt vaataja lahkub avatud südamega.

TEATER
“Tappa laulurästast” – Urmas Lennuki fragmentaarium.
Autor Harper Lee.
Lavastaja Urmas Lennuk.
Kunstnik Liisa Soolepp.
Muusikaline kujundus Tarmo Kesküll (Rakvere teater).
Osades: Liina Olmaru, Hannes Kaljujärv, Andres Mähar, Liisa Pulk, Maria Soomets.
Esietendus 9. veebruaril 2012 Vanemuise Sadamateatris.